oli arvatavasti ligi poolsada kilo tütrest raskem, ja kui väga Audrey ka vastupidist soovis, polnud ta piisavalt tugev, et teda üksinda vedada.
„Kuradi sitakäi!” lõrises ta pingutusest hingeldades. Kui „Probleemid isaga” oleks ülikoolis pakutavate ainete nimekirjas, oleks ta selles doktorikraadi saanud ega kardaks seda tunnistada. Kõik kohutavad asjad, mis olid ta elus sündinud, olid taandatavad tema ees ilastavale mehele. Oh, ta teadis küll, et on liiga vana, et isa oma praeguses perssesolekus süüdistada. Täiskasvanuna oli tal põhjust ja vahendeid, et sellist käitumist vaos hoida ja olla inimene, kes ta olla soovib – seda kinnitasid kõik õpikud.
Aga see ei tähendanud, et ta ei tahaks isale virutada. Kõvasti.
Audrey ronis tagasi rooli taha ja sättis end nii, et oli näoga kõrvalistme poole. Roolilt ja seljatoelt tuge otsides surus ta tallad isa külje vastu ja tõukas. Mees vajus külili. Audrey tõukas veel kord. Isa ülakeha vajus uksest välja. Veel üks tõuge ja järgnes ka ülejäänu. Rusty tabas uratuse saatel maad ja veeres trepiastmeni, mille juurde ta kõhuli lamama jäi.
Nii. Audrey oli isa peale korjanud ja koju toonud. Kui ta end just selili ei keera, on ebatõenäoline, et ta omaenda okse sisse lämbub. Pealegi oli suvi, nii et surnuks ta ka ei külmu, kuigi hetkel poleks Audrey ka sellest just eriti löödud.
Ta viskas pappkasti isale peale ja sirutas end autoust sulgema.
Siis käivitas ta uuesti auto ja tagurdas sissesõiduteelt välja. Edgeporti-suguses salatsevas ja pilkude eest varjatud väikelinnas kasvamise juures oli hea asi see, et siin oli piisavalt kohti, kuhu end peita.
Audrey.
Kogu elu jooksul polnud Maggie kedagi teist sama palju armastanud või vihanud. Kõigest vana sõbra nägemisest piisas, et süda kiiremini taguma hakkaks ja ta närvi läheks.
Audrey tahtis teda alati päästa. Nagu vajaks ta päästmist. Nagu oleks Audrey temast niivõrd palju tugevam. Ta naasis noortevanglast muutununa ning tema ja Maggie sõprus suri pärast seda aeglast piinarikast surma. Ta teadis täpselt selle lõppemise hetke – kui Audrey talle ja Jake’ile peale sattus. Tal olid sellest siiani armid. Kui ta peaks valima oma elu suurima vea, oleks selleks Jake Trippiga magamine. See pidi Audrey tema juurde tagasi tooma, mitte eemale tõukama. Ta alahindas Audrey tundeid Jake’i vastu, ning hindas üle oma võimet vana sõpra mõjutada.
Tookord leidis ta mõningast lohutust tõsiasjast, et tal oli võim panna Audreyt nii vihaselt reageerima. Aga ühel heal päeval mõistis ta, et see polnud sugugi tema võim. See oli olnud hoopis Jake’i oma ning mees oli kasutanud seda selleks, et Audrey pääseks nii kaugele kui võimalik – neist mõlemast. Vastik värdjas.
Maggie mõju polnud siiski täielikult kadunud. Kõigest paar sosistatud sõna ja Audrey oli taas vaat et üle keenud. Maggiel on trepiastmetest hommikul sinikad, aga need tasuvad end ära, kui Audrey jälle tema juurde toovad. Ta igatseb Audreyt rohkem kui too iialgi arvata oskaks. Tollel ööl, kui nad Clinti mõrvasid, vandusid nad teineteist alati kaitsta ja mitte iialgi reeta.
„Selle keerasin vist perse,” pomises Maggie, kui läbi liiva taarus. Hea, et ta laagriplatsil kingad jalast võttis.
Audrey Harte: see, kes minema pääses. Ta oli teinud peaaegu kõike, mida Maggie palus, aga mitte kunagi päriselt seda, mida Maggie tegelikult tahtis. Kui väga ta ka püüdis, ei suutnud Maggie Audreyt painutada. Ei suutnud teda jääma sundida. Audrey pani nii ruttu minema, kui sai, ja jättis Maggie omapead, justkui saaks ta põgeneda selle eest, mida nad olid koos läbi elanud.
Justkui suudaks mis tahes vahemaa nende tegu muuta.
Audrey oli ta päästnud. Ja olgu Maggie neetud, kui ta tollele litale selle andeks annab.
Ta pühkis käeseljaga põske. Kurat. Ta nuttis. Hale. Ta peaks koju minema, voodisse heitma ja magama, aga Gideon käitus nõmedalt. Mees ei tahtnud, et Bailey – tema tütar, mitte Maggie oma – teda sellisena näeks. Nagu oleks Bailey mõni kergesti haavatav idioot. Ta armastas Maggiet ja Maggie armastas teda.
Vähemalt niivõrd, kuivõrd ta üldse suudab kedagi armastada. Ta polnud selles kunagi eriti hea olnud. Ta näis alati neid, keda ta kõige rohkem armastas, eemale tõukavat.
Maggie peatus ja tõstis pilgu. Kuu ujus tema kohal fookusesse ja sealt välja, ümbritsetuna ookeanitäiest tähtedest. Tõus oli taandumas, jättes siledatele kividele läikiva sädeluse ja õhku soolalõhna. See rand oli ta pelgupaik, oli alati olnud. Lastena tulid nad Audreyga võimalusel igal hommikul siia ja veetsid siin terve päeva, ujusid ja mängisid Jake’i ja teiste kohalike lastega – või ka nendega, kes peatusid puhkekülas. Nad kaks olid pähkelpruunid, juuksed soolakoorikuga kaetud ja päikesest pleekinud.
Selja taga kuulis ta taldade krudinat liival. Arvatavasti Gideon. Talle ei meeldinud, kui naine üksi uitama läks, eriti kui ta purjuspäi rooli istus. Kontrollihimuline sitapea. Kui poleks olnud Baileyt, oleks ta mehe juba ammu maha jätnud. Ta oli nii igav. Selles mehes puudus igasugune tuli. Maggie polnud kordagi kartnud, et mees võiks talle midagi õelat öelda või teda lüüa. Taevake, ta ei muutunud elu sees isegi seksides jõhkraks.
„Mida sa tahad?” käratas ta ringi pöörates. Liiga järsk liigutus lõi maailma ta silme ees kõikuma. Tema ees tuikus inimese hägune siluett.
Maggie kissitas silmi, kuni suutis näojooni eristada. „Kas sa jälitasid mind?”
Järgnesid kiired ja peadpööritavad liigutused. Maggie peas plahvatas valu. Ta langes põlvili, kuriseva oige saatel, mis ta enda kõrvus vastu kajas. Ta tõstis pilgu, kui soe veri mööda ta nägu alla voolas. Ta vaatas otse oma ründaja külmadesse silmadesse.
„Anna andeks,” sosistas ta, pisarad silmis kipitamas. Ta tõstis anuvalt käed. „Mul on nii kahju.”
Aga siis virutati uuesti. Maggie kolju raksatas pooleks ja siis polnud enam midagi.
KOLMAS PEATÜKK
Kui Audrey poolteist tundi hiljem koju jõudis, vedeles isa endiselt ukse ees. Ta oli tundnud kiusatust minna randa või ehk laagriplatsile, aga see oleks tähendanud sõitmist tagasi Trippi neemele, mööda Gracie vanast majast. Seda teekonda polnud ta veel valmis ette võtma. Nii oligi ta sõitnud seljaku juurde ja parkinud jõe ääres, kuni viha temast välja voolas. Nüüd oli ta lihtsalt rampväsinud.
Ta ronis autost välja ja lähenes isale. „Oi perse!” Ta kattis nina käega. Isa oli end käis lasknud. Vana litapoeg. Audrey oleks talle jalaga neerudesse virutanud, kui poleks arvanud, et isa end seepeale veel rohkem täis teeb.
Audrey heitis pilgu autovõtmetele ja ohkas. Uuesti minema jooksmine ei muudaks midagi, ja kui isa üksi ärkaks, tuigerdaks ta arvatavasti majja ja vajuks diivanile või voodisse – rikkudes ühe või teise oma kirbete eritistega ära. Ja ega isa poleks see, kes seda pärast koristama peab.
Ta kükitas isa kõrvale, lehast vaevu välja tehes, nüüd, mil ta sellega arvestada oskas – nina ei unusta ealeski käraka, higi ja kuse lehka, seda unikaalset lõhnabuketti. Tuttav. Peaaegu kodune.
Isa ilastas oma varrukale, nägu vastu käsivart surutud. Ta võiks isa voolikuga üle kasta, aga too hakkas arvatavasti röökima ja ärataks üles ema – ja naabrid. Mis sellest, et nende ja lähima maja vahele jäi terve põld ja ait.
Esituled läbistasid ööd ja valgustasid naist oma pimestava pilguga. Kui Audrey silmade varjamiseks käe tõstis, sõitis sissesõiduteele mahtuniversaal. Naine tõusis aeglaselt püsti ja pilgutas eemale silme ette kerkinud
