Eimiski. Hanif Kureishi

      Esimene

      Ühel ööl, kui olen vana, haige, täiesti seemnevaba ja mulle pole vaja, et asjad veel hullemaks läheksid, kuulen jälle neid hääli.

      Olen kindel, et nad armatsevad Zenabi toas, mis asub minu oma kõrval.

      Huvitav, kas ma kujutan seda ette. Aga vaevalt. Ma pole neid hääli siin korteris varem kuulnud. Meil on suur avatud plaaniga ühekorruseline elamine. Juhuks, kui mul peaks öösel tekkima vajadus oma Zeed hüüda, pole mul uks kunagi kinni.

      Püsin vagusi ja keskendun, kuni olen veendunud, et ma pole deliiriumis ega kannata LSD-flashback’i all. Kostavad sosinad, ohked ja siis karjatused. Oleks nagu Zee hääl.

      See võib olla ka tema. Mu sõber.

      Olen arvanud, et surm võib tulla iga päev. Surmale mõtlemine annab mulle eluisu ja teeb uudishimulikuks. Ma ei näe kuigi hästi ja olen ühest kõrvast kurdipoolne, eriti rahvahulkades ja seal, kus ma inimeste nägusid ei näe. Aga hommikuti, kui Zee pikalt magab, lesin voodis ja kuulatan. Selle vana väärika Londoni kortermaja sisemuses on omaette maailm. Kuulen väljas koridoris lifti, mille terasuksed lõgisevad avanedes ja sulgudes, vestluspudemeid fuajees, televiisoreid, raadioid. Kuulen öö otsa rebaseid, joodikuid, politseisireene, kergendust anuvaid ahastajaid, seinte salajast elu ja oma naise vibraatori suminat, mis on nagu habemeajamisaparaat.

      Hommikul kuulen linde. Kortermaja vastas puu otsas istub kümme väikest rohelist papagoid, keda Zee ja mina huviga jälgime. Lähistel ehitatakse midagi. Meie kandis, Victorias, käib alailma remont. Victoria uut välimust minu silmad näha ei saa. Eelistasin nõgimusta, mahajäetumat Londonit, mille sõjajärgses meeleheites oli mõningast ülevust. Hullud pandi vaimuhaiglatesse, aga tervemõistuslikel on oma kontorites palju hullem. See uus maailm paistab banaalne ja närvetu. Londonis on liiga palju raha. Oleme liiga kaua elanud.

      Nautisin oma allakäiku ja olin lustlikult hinge heitmas. Ja nüüd siis see.

      Tõde on alati üllatav: kuulatan nii pingsalt, et silmalaud tõmblevad. Suu kuivab. Puusaliigesed on läbi ja jalgadest pole mingit tolku. Keeran keha jõupingutusega veidike ukse poole, hiivates end üle madratsi.

      Mu käsi küünitab lambi poole ja ajan kohvitassi põrandale. See teeb tohutut lärmi, nagu pekstaks kastrulit haamriga.

      Olen vagusi.

      Zee ütleb, et ma olen umbusklik abikaasa, skeptiline, uskumatu ja tahan aina näha kõige pahupoolt; iha ja haiguse segunemist. On tõsi, et ma teenin asjade ettekujutamisega elatist, ja kujutlusvõime on maailma ohtlikem paik.

      Aga kui mu naabrid pole just hiljuti sigu pidama hakanud – ja see oleks ebatõenäoline, kuna tegu on araablastega –, kuulub see uus hääl inimesele.

      Hoian hinge kinni ning vahin koridorihämarusse. Tunnen sigaretisuitsulõhna. Mõtlen, kuidas – isegi veel eelmisel nädalal – Zee mu juukseid kammis, mu habet paitas ja kookosõliga massaaži tegi. Ta silitas mu rinda ja hõõrus kõrvu. Ta võttis mu soojad Uggi kapukad jalast, et mu jalgu ja varblutte hellitada, samal ajal kui ma nõjatusin taha, kraadiklaas suus.

      Nähtamatud, kuid mitte kuuldamatud hääled ei vaibu. Jään ärksaks, ehkki olen tableti sisse võtnud. Zee tahtis veenduda, et ma selle alla neelan. Ta oli ennist innukalt heasüdamlik, kindlasti oli see rahutuse märk, kuna viimasel ajal on ta jahedam olnud. Vee tõi mulle Eddie, kes seisis Zee taga uksel ja naeratas tumma vandeseltslaslikkusega.

      Ütlesin: „Head ööd, Eddie. Kuidas sa tagasi Sohosse saad? Või on juba liiga hilja? Magad sa diivanil? Oled mõistagi teretulnud.”

      Silmitsesin neid. Sellal kui ma heast südamest sellise pakkumise tegin, vaatasid nad pingutatult kumbki eri suunas. Nüüd tundub selles olevat oma iva.

      Eddie noogutas. „Aitäh, Waldo, see on sinust kena nagu alati. Mul on diivanil mõnus. Hommikul näeme. Head und, amigo.”

      Rüüpasin topeltespressot nagu ikka enne magama heitmist. Mulle nii meeldib mõru musta kohvi maitse suus.

      See oli harilik õhtu. Nüüd usun end kuulvat nende põimunud, kergeid, rõõmsaid hääli, kui nad lamavad koos – ilmselt alasti.

      Usun, et see on kahekümne abieluaasta järel – ja kahekümne kahe aastase vanusevahe puhul – esimene kord, kui mu pühendunud Zenab on mulle truudust murdnud. Õigupoolest olen selles kindel. Ma ütlen: ära sa eales usu, mida sulle räägitakse. Aga Zee on aus. Teda kohutaks juba ainuüksi vihje ebaaususele. Tavaliselt on ta väga viks. Kui üks tema India lapsepõlve aegne mõrvaga seotud vahejuhtum välja arvata, sai ta korraliku kasvatuse. Võiks öelda, et tema headus töötas talle vastu. Tal nappis rõõme.

      Nüüd on ta mõne leidnud. Teeb kaotatud aega tasa. Parem hilja kui mitte kunagi. Häälitsused jätkuvad, mina aga tunnen ühtaegu õudu ja erutust. Seksuaalne tundlikkus võib alla käia, kuid ma olen mõistnud, et just nagu Elvis ja armukadedus, ei sure sugutung eales. Ma tunnen kaheksakümne viie aastaseid ühtijaid. Kes ütles, et seks nõuab erektsiooni, keha või orgasmi?

      Hakkan kujutlema, mida nad teevad, milliseid asendeid võtavad. Kas Zee on põlvili laskunud? Kas nad suudlevad uuesti oma kirele andudes? Üks keha, üks elajas.

      Mulle meeldib mõelda, et ma näen seda. Eks ma ju olingi ise paras kaamera, olles vändanud üle kahekümne filmi ja dokfilmi. Mõne filmiajakirja väitel paiknevad paar neist kõigi aegade esisajas. Või esikahesajas? Eksisteerisin kineastina selleks, et asju näha. Meie, režissöörid, oleme ekshibitsionistidega koostööd tegevad vuajeristid. Nüüd, lõpus, jätkan ma vaatlejana.

      Vaatamine säilitab maailma imelisuse. Ja seks võib olla tuline vaatamata sellele, et olen liikumatu, õigupoolest ratastoolis tukunui. Meenutan oma viimase ja ainsa armastuse Zee maitset ja lõhna, tema maitset ja lõhna, kelle kehast tundsin suuremat naudingut kui ühegi teise omast. Meenutan, kui häbituks ta oli minu nimel muutunud ja milliseid mänge me mängisime.

      Nüüd ajab Zee Eddie jaoks suu lahti. Zee sõrmed sikutavad tema riista. Ehk kisub Eddie teda juustest, nagu talle meeldib.

      Kujutlen helide ja oma kujutlusvõime varal rakursse ja üleminekuid, tehes ainsaid tõelisi filme, milleks ma olen tänapäeval suuteline, mõttefilme. Juurdlen alailma kunstniku vaimulaadi üle. Olen viimasel ajal saanud hakkama mitme viieminutilise filmiga ja nad on täitsa kobedad, vabamad kui suur osa sellest kraamist, mis ma enne tegin, siis, kui olin närvis ja asi oli rahaga seotud. Ma näitan neid oma heale semule Anitale, kui ta järgmine kord külla tuleb. Ta teab, kuidas olla ühtaegu julgustav ja hukkamõistev.

      Öeldakse, et armastus muudab inimesi. Või armuvad inimesed pärast pettumist selleks, et muutuda. Või kui nad on endast tüdinud. Siin on miski igaveseks muutunud. Tuleb materjalile läbivaatus korraldada. Kes võinuks seda arvata? Aastad mu elust on hetkega teiseks muutunud.

      Ma vajan selle seedimiseks aega. Aeg on minu jaoks kõrges hinnas. Aga mul on selle vaagimiseks vähemalt ülejäänud öö. Magada võin homme.