ma tegin seitsmekümnendatel kunstikoolidest ja popist; ühe teise Põhja-Inglismaa tantsumaratonidest, Lõuna-Londoni mod’idest; ja mõned rohmakad, aga särtsud popvideod kaheksakümnendate algusest. Mul oleks hea meel, kui nad saadaval oleksid, aga ma selle nimel nahast välja kah ei poe. Mind on küllaldaselt imetletud ja mu enesehinnangu jäädavaks ülessööstmiseks on juba liiga hilja. Ma võin ju olla suremas, aga eilse ööni olin mõistuse piires rõõmsameelne ning ma olen loobunud vajadusest, et maailm peaks olema mulle peegli eest. Allaandmine on kergendus.
Üritan oma mõttelõnga jälgida, aga olen udupäine. See reetmine, see öine vargus, see vahejuhtum Eddiega – kui see on tõsi, ja praeguseks pole ma selles täiesti veendunud; kes, lõppude lõpuks, peaks tõesti tahtma teada seda, mida ta teab? – on mu üles äratanud ja mulle pidepunkti andnud.
Ma pean keskenduma.
Magan täna nii palju, kui saan, et pärast ärkvel olla. Kavatsen oma juurdlust jätkata. Kui nad eilsest ööst mõnu tundsid, on tõenäoline, et järgmine kord tunnevad nad sellest juba topeltmõnu. Kas pole erootika mitte üha kasvav nälg, mis iseendast täkku täis läheb? Sedamööda, kuidas nende nauding mitmekordistub, väheneb selle diskreetsus. Kas me mitte kõik ei oota seda pikisilmi? Kannatuste jubedus kaob, kui ohver leiab mooduse neist mõnu tunda.
Siinne maailm on väike. Ma ei lahku korterist päevade kaupa. Meil on maakoht, aga seal käin ma haruharva. Ühel ööl, kui toetusin veel keppidele ja suundusin aeda mediteerima, kukkusin pikali. Olen raske. Ja kuna mind rõhusid austrid, rammusad pirukad, marja-saiavorm, kitsejuust ja pistaatsiapähklid – mis loksusid ringi Bloody Maryde, veini, tumeda õlle ja brändijärves –, ei saanud Zee mind püsti upitatud. Pidime neli tundi kiirabi ootama. Mõtlen tihti oma surmale ja sellele, kuidas see toimub. Mul polnud mingit isu surra põrandal, kus on raske rääkida. Loodan, et mu viimsed sõnad lähevad antoloogiatesse.
Uksekell tiriseb. Kell on kaheksa.
Viimaks jõuab kohale hävituse ingel. Õhtu algab. Eddie saabub naeratades, süli pakke täis: filmid, juust, šokolaad. Zeele orhidee.
„Oodake üks hetk. Las ma vahetan riided ära,” ütleb Zee.
Vaatame Eddiega jalgpalli. Kahtlustan, et ta suhtub minusse üleolevalt. Talle tegelikult ei meeldi sport, mida ta peab juhmardite huvialaks. Aga Eddie puhul on raske milleski kindel olla. Ta tahab meeltmööda olla.
Mu silmad on poolsuletud, aga tunni aja pärast ärkan üles ja näen, kuidas Zee tuleb aeglaselt oma toast välja, seljas siidist kurta-pidžaama. Varsti joovad nad juba rõõmsalt, nagu ka mina. Midagi on teoksil. Eddie ja Zee istuvad vastakuti diivanitel, aga mängivad kumbki telefoniga nagu teismelised.
Kohendan fessi ja rüüpan veini, mille olen asetanud oma sebranahksel tumbal klaasialusele. Nad saadavad teineteisele sõnumeid. Näen, kuidas Zee oma telefoni vaadates naeratab ja juukseid pillutab. Ta tõstab jalgu risti ja lahku, kuni tuhvel lendab jalalaba otsast, mis seisatab nagu siug metsas. Vaatame mõlemad seda kõnekat jalalaba. Kahtlustan, et Eddie tahab tuhvlit üles tõsta.
Nartsissism on meie religioon. Endlikepp on meie rist ja me peame seda kõikjal kaasas kandma. Haaran aeglaselt enda oma ja kergitan seda.
Filmin jalalaba ja muud materjali. Olen läbematu, tunnen sellest langusest himurasse masohhismi peaaegu peapööritust. Valu on säärane nauding ja nauding säärane valu. Kannan hoolt, et oleksin iseäranis vaikne ja jõuetu. Mitte et nad seda märkaksid.
Palun, et mind voodisse pandaks. Võtan tableti, mille sülitan salamisi välja. Sellest pole nagunii mingit tolku: targem oleks juba elevandile aspiriinitablett anda.
Eddie toimetab mu oma tuppa ja aitab mind madratsile tõsta.
Padjad teevad haiget. Ta sätib nad mulle meelepäraseks. Tema sõrmed on kärmed ja pehmed, kui mõmisen: „Miks on nii, et kui sa filmis mõnd santi näed, saad aru, et ta tapetakse? Kas sellepärast, et ta ongi juba rusu?”
„Ma mõtlen selle üle järele,” ütleb Eddie ja kustutab tule. „Siis on mul pärastpoole mingit tegemist.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
