episoodid algusest kuni lõpuni. Ei, ma pean end parandama. Lõpust alguseni; film algas autode kokkupõrkega – see oli tõeline – ja liikus tagasi sünnihetkesse, näidates suurendatult kõiki üksikdetaile.
Ma ei hakka süvenema neisse üksikasjadesse, Robert. Ma ei taha sulle jutustada seda lugu – see võtaks liiga palju aega. Iga inimese elu on nagu paks köide, mis koosneb paljudest episoodidest. Kujutle, et kõik sinu elu hetked oleksid ritta pandud ja ära nummerdatud, igaühe juures täielik kirjeldus. Sellest tuleks vähemalt kahekümne ühe köiteline entsüklopeedia.
Las ma kirjeldan sulle lühidalt seda stseenide jada. See oli midagi enamat kui vaid välgatus silme ees. Mina olin midagi enamat kui lihtne vaatleja; see sai mulle väga ruttu selgeks. Ma elasin iga episoodi uuesti läbi, kusjuures tajusin seda väga selgelt, iga hetke samaaegselt nii kogedes kui ka mõtestades. See elamus oli ülimalt ergas, Robert, ja iga emotsioon muutus igal uuel teadvuse tasandil aina tugevamaks.
Kõige selle olemus peitus teadmises – ja see on tähtis –, et mu mõtted olid olnud reaalsed. Reaalne polnud mitte üksnes see, mida ma ütlesin ja tegin. Ka see, mis toimus mu teadvuses, hoolimata sellest, kas see oli positiivne või negatiivne, oli reaalne.
Kõik mälestused ärkasid ellu mu silme ees ja mu sisimas. Ma ei saanud neist hoiduda. Samuti ei saanud ma neid ratsionaalsest vaatepunktist lähtudes seletada. Võisin neid vaid uuesti läbi elada, neid täielikult, ilma igasuguse teeskluseta tunnetades. Enesepettus oli võimatu, sest tõde valgustas pimestav valgus. Mitte ükski asi polnud niisugune, nagu olin arvanud. Mitte ükski asi polnud niisugune, nagu olin lootnud. Kõik oli niisugune, nagu see tegelikult oli olnud.
Läbikukkumised tegid mu tuju pahaks. Asjad, mis ma olin tegemata jätnud, millele polnud tähelepanu pööranud, mis olid hooletusse jäänud. Asjad, mida ma oleksin pidanud andma, aga ei andnud – oma sõpradele, sugulastele, emale ja isale, sinule ja Eleanorile, oma lastele ja kõige rohkem Annile. Elasin valusalt läbi kõiki oma täitmatajäänud kohustusi. Mitte üksnes isiklikus elus, vaid ka töös – läbikukkumisi kirjanikuna. Olin kirjutanud palju stsenaariume, mis ei toonud kellelegi kasu, aga tõid paljudele meelehärmi. Kunagi ma leppisin nendega. Nüüd aga, mil mu elult langesid kõik maskid, polnud enam võimalik nendega leppida ja end õigustada. Lõputud läbikukkumised taandusid ühele põhilisele probleemile – mida kõike ma oleksin võinud teha ja kuidas mul jäid jäädavalt täitmata peaaegu kõik eesmärgid.
Ma ei taha öelda, et see oli ebaõiglane; et kaalud olid tasakaalustamata. Kui mul midagi oli hästi õnnestunud, siis oli ka see selgelt näha. Heateod, tublid saavutused, kõik need olid samuti esindatud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
