rõõmustab selle üle, kui poeg tuleb sõjast elusana koju, ja loomulikult soovib ema talle õnnelikku abielu ning tunneb tema tulevase saatuse pärast muret.
Esimesel ema soovitatud pruudil polnud viga midagi. Elfriide oli minu kooliõde. Ta oli minust kolm aastat noorem ja elas Kergu alevis oma tädi juures. Neil oli viisteist hektarit maad, neli lehma, kaks hobust ja teisigi koduloomi. Tädil oli mees surnud ja sinna majapidamisse oli hädasti mehekätt vaja. Neil oli üüril küll Kaisma valla täitevkomitee esimees Kalmer Kibus, aga temast töötegijat polnud. Kalmer oli ülikooliharidusega ega mõelnud maale elama ja tallu tööle jääda, kuigi Elfriide ja tädi oleksid seda soovinud. Kui Elfriidele sai selgeks, et Kalmerist ei saa ta endale abikaasat, sest see mees polnud maaelust huvitatud, tuli tal uut abikaasakandidaati otsima hakata.
Kuigi ma viibisin valla komsomolikomitee sekretärina vallamajas harva, juhtus Elfriide mind ühel päeval siiski kätte saama. Mul käis peast läbi mõte, et ta tahab komsomoli astuda.
Ta alustas juttu hoopis ilmast: „Täna on mõnus ilm. Päike rõõmustab meid kõiki!”
„Nii see on,” nõustusin.
„Loodetavasti jätkub samasugune imeline ilm edaspidigi. See süstib hinge optimismi.”
„Ma ei vaidle sulle vastu.”
„Sina oled täbaras olukorras, sest pead vallamajas konutama.”
„Seda tuleb vahel ette ja juhuslikult on täna selline päev. Õnneks saan õhtul koju minna.”
„Tunnen sulle kaasa. Tahaksin sind kasvõi natukenegi aidata.”
„Ära minu pärast muretse!”
„Kus sa praegu elad?”
„Endiselt Kullilaane talus.”
„Kellega?”
„Emaga, sest isa on mul surnud. Mis sa muudkui pärid! See pole ju sinu asi, kus ja kellega mina elan.”
„Mina elan Kergu alevis Kaisma vallas samuti kahekesi, aga tädiga. Mulle tuli pähe mõte, kuidas saan vähemalt pärast tööd sulle natuke kasulik olla.”
„Ma ei oska küll arvata, kuhu sa oma jutuga sihid! Mõtlesin, et soovid komnooreks hakata.”
Elfriide raputas pead.
„Ei. Praegu pole mul küll sellist mõtet, aga mis tulevik toob, eks see paistab edaspidi. Kuidas sa õhtul koju lähed?”
Seletasin ausalt: „Sedapuhku jalg jala ette. Maanteed mööda tuleb sinna üle kümne kilomeetri. Seda teed sõidan suvel tavaliselt jalgrattaga, täna olen siiski kahjuks jalamees. Üks kumm vajab putitamist. Küllap lähen seekord läbi metsa, sest nii on mu teekond lühem kui mööda maanteed.”
Elfriide tegi mulle kärmelt ettepaneku:
„Tule pärast tööd minu juurest läbi. Ma lähen õhtul hobusega Viluvere raudteejaama vallavanemale vastu. Nii kõlbab ju täitevkomitee esimeest kutsuda küll. Kalmer Kibus elab meil. Tema tuleb rongiga Pärnust nõupidamiselt, aga sina saaksid hobusega Viluverre. Nii väheneb su jalavaev tublisti.”
Olin vaba mees ja tegin, mis tahtsin. Pealegi oli Elfriide üks ema poolt soovitatud pruudikandidaat. Ma oleksin saanud priiküüdiga üsna kodu ligidale.
Ütlesin reipalt: „Mulle sobib sinu pakutud võimalus suurepäraselt, sest olen ju jalamees, nagu ma ennist sulle juba teada andsin.”
Läksingi pärast tööpäeva lõppu Elfriide poole. Oli jaanipäevajärgne aeg. Täis õllekann ilutses juba laual, aga sinna toodi ka ahjupraad, vorstid, saiad ja isegi liitrine viinapudel. Minul oli kõht muidugi tühi, sest viimati sõin hommikul kodus enne tööle minekut. Perenaine ja Elfriide istusid lauda.
„Tule meie juurde ja võta mehine suutäis õlut!” tegi Elfriide mulle ettepaneku.
Ma ei lasknud pakkumist korrata ja sättisin enda Elfriide kõrvale. Rüüpasin kolm korralikku sõõmu kesvamärjukest.
„Kulus ära küll,” laususin seejärel.
„Ehk soovid pitsi hundijalavett?” oli Elfriide väga lahke.
Raputasin pead.
„Mina ei hooli.”
„Ega kedagi. Söö siis meie pühadejärgset toitu,” andis tädi märku, et ma asuksin ka keha kinnitama. „Sa oled ju päev läbi söömata. Ime, et sa üldse püsti seisad!”
„Ole tänatud! Sa oled üllatavalt hästi kursis minu olukorraga,” sõnasin muheledes.
Tädi naeratas.
„Teada puha, kuidas poissmehed süüa saavad, kui nad kodus pole. Sa oled pealegi vallamajas ametis. Seal ei anna sulle keegi süüa.”
„See on tõesti tõsi, et olen näljane kui hunt.”
Sõin isukalt head ja paremat, aga pererahvas ise oli selles osas üpris tagasihoidlik.
Äkisti tõusis tädi püsti.
„Teie kinnitage keha ja kustutage janu edasi, aga mina söödan ja joodan hobused ära.”
Kärmelt tegi ta meie juurest minekut. Möödus vaevalt paar minutit, kui ka Elfriide krapsas püsti.
„Praegu on veel vara raudteejaama minna. Rongi tulekuni on aega. Lähme puhkame natukene enne teeleasumist minu magamistoas!”
„Minul pole selle vastu midagi.” Patsutasin oma kõhtu. „Vats on üsna tublisti täis.”
Mina istusin Elfriide toas tugitoolile, mis asus mu üllatuseks kambris. ent tüdruk riietas ennast minu veel suuremaks üllatuseks lahti ja läks ihualasti voodisse teki alla. Mina lösutasin ootamatust vaatepildist lummatuna tugitoolis edasi. Mina ei mõistnud ka midagi öelda ja peretütar oli samuti paar minutit vait.
Kui Elfriide nägi, et mina ei poe tema kõrvale teki alla, hakkas ta mind mesimagusa häälega kutsuma:
„Miks sa tugitoolis konutad? Tule ometi minu juurde voodisse! Seltsis segasem!”
Mina olin aga kangestunud nagu ront ega saanud õieti arugi, mida mul paluti teha.
Kui Elfriide mõistis, et mina ei kavatsegi tema kõrvale heita, hakkas ta mind lausa lunima:
„No tule ometi julgesti voodisse teki alla! Ära karda midagi! Sa oled nii ehmunud näoga, nagu pelgaksid mind! Saladuskatte all võin öelda, et ma magan vallavanemaga igal öösel koos. Ma usaldan sind, sest tean, et sa ei räägi seda kellelegi.”
Elfriide oli väga kena neiu ja ega temal kavaleridest puudust olnud. Miks ta käitus praegu ometi sedasi? Kas raske talutöö tegi ta selliseks või igatsus tunda just minu füüsilist lähedust? Mind lõi selline kutse tummaks, olin nii suures segaduses, et ei saanud endiselt sõnagi suust. Ma tundsin soovi Elfriide juurde minna, kuid ma kartsin tädi, kes võis iga hetk tuppa tulla. Ma ei mõistnud, miks alasti neiu kutsus minu enese juurde teki alla. Kas ma olin temale mingi maiuspala? Kui ta peaks tahtma peale teineteise kõrval rahulikult lamamise veel midagi, siis polnud ma päris kindel, kas ma saan sellega hakkama. Järsku tuli mu pähe mõte, et äkki oli Elfriidel see ettekavatsetud plaan,
