pruut, kes kandis endas Kaisma valla täitevkomitee esimehe kaasavara!
Mulle meenus aeg enne sõda, kui olin kuueteistkümneaastase poisikesena naabertalus sulane. Kord saatis peremees mind talutütre Hildaga heina niitma. Tollel juulikuu päeval oli väga palav ilm. Lõuna ajal kooris Hilda enda ihualasti, vaatas igatseva pilguga minu otsa ja pani pea oma paljaste kintsude vahele.
Ta hakkas mesimagusa häälega rääkima:
„Aga nüüd paistab sulle kutsuvalt minu päike, mis on nagu ämblik.”
Tookord päästis mind piinlikust olukorrast tüdruku isa, kes tahtis näha, kuidas mul niitmine laabub. Seekord aitas mind kimbatusest välja Elfriide tädi, kes tuli pärast hobuste talitamist tuppa. Tundsin hinges tohutut kergendust, olin nagu piinapingist vabaks lastud.
Põgenesin teise tuppa.
„Elfriide sätib ennast ja saamegi varsti raudteejaama sõita,” sõnasin tormakalt. „Suured tänud kostitamise eest!”
„Võta heaks!” Perenaine naeratas. „Eks me seda pakkusime, mida meil oli. Pühadejärgsel ajal on loomulikult midagi ja öeldakse ju, et parem külalisele hüva rooga pakkuda, kui seda sigadele anda. Ma loodan, et täna sul söömismuret enam ei ole.”
„Kindel see, aga enne teile tulekut olin ma tõesti väga näljane. Teinekord võtan võileivad ja piimapudeli tööle kaasa, siis pole mul vaja nälga kannatada,” otsustasin edaspidise suhtes.
„Heinamaalegi võetakse toit kaasa ja sedasama võib ju teiselegi tööle minnes teha,” oli perenaine minuga päri.
Sõbralikult perenaisega vesteldes möödus meil aeg kiiresti ja kui Elfriide väljus tusasena magamistoast, saingi temaga vaikides priiküüdiga Viluvere raudteejaama, kuhu jätsin ta rongi ootama.
Olin lahkudes viisakas.
„Tänan, et kergendasid mu jalavaeva! Head õhtut!”
„Head õhtut!” kostis ka heatahtlik soov Elfriide suust.
Teine ema poolt minule valitud pruudikandidaat elas samuti Kaisma vallas. See Partsu talu peretütar oli ema ja isa poolt rangelt kasvatatud. Amanda oli tumedapäine, hästi toidetud, natuke tüsedusele kalduv ja ainuke laps peres. Mida veel tahta? Kas oli veel kusagil paremat väimehe kohta saada?.. Selles suhtes valitses minus teadmatus. Ega Amanda välimusel viga olnud. Ta oli alles täisikka jõudnud, ilusa näolapiga ning oma kergele täidlusele vaatamata üpris elava ja rõõmsa iseloomuga. Minuga püüdis ta igal võimalikul ja võimatul moel suhelda.
Ükskord tuli ta isegi vallamajja minu kabinetti.
„Sa tule meile külla, sest isa tahab sinuga rääkida.”
Ma olin väga üllatunud.
„Ma ei mõista, mida võiks Partsu peremees mulle rääkida. Me pole ju kunagi teineteisega juttu puhunud.”
„Võibolla pakub see jutuajamine sulle huvi.”
„Kui sedasi, küll ma siis tulen kah,” otsustasin, sest tahtsin teada, mida Partsu talu peremehel oli mulle öelda.
Mul välgatas läbi pea, et küllap ta pakub Amandat minule naiseks ja kutsub endale koduväiks. Sel juhul oli lootust, et meie jutuajamine võib üsna huvitavaks kujuneda.
Tegelikkus ei vastanud sellele. Pärast sõda oli kõigil meestel ja naistel valla poolt antud kohustus, et nad pidid metsas sada tihumeetrit küttepuid üles töötama. Ka Amandal kui täisealisel neiul oli tarvis see täita.
Partsu talu peremees esitas mulle palve:
„Kas sina kui tähtis saks vallamajas ei saaks kuidagi Amanda metsanormi ära täita või kutsuda kedagi vallamajast appi seda tegema? Kuidas saab mu tütar üksinda selle tema jaoks üle mõistuse raske tööga hakkama? See käib talle üle jõu! Kindlasti tuleb midagi ette võtta, et Amanda ei peaks raske tööga ennast ära katkestama. Mis sina sellest asjast arvad? Istud ju samuti vallamajas.”
„Mõistan sind suurepäraselt, ent mina pole nende tegemistega seotud, mis puudutavad metsanormi täitmist … Ma võin ju üritada midagi teha, ent kardan, et sellest pole kasu … Mina tegelen noortega seotud probleemidega ja ma ei puutu muude vallaasjadega üldse kokku … Mina ei pea oma tegemistest isegi vallamajas kellelegi aru andma,” olin kimbatuses.
„Sa töötad ju ikkagi vallamajas ja saad Amanda eest seista küll. Ehk mõjub sinu seisukoht mu tütre osas! Seda, et sa ise täidad selle tema eest ära, seda on arvatavasti palju tahetud, ent räägi nende meestega, kes on sellega seotud.”
„Ma ei muuda lobisemisega mitte kui midagi, aga tegudega on nii, et hea, kui ma täidan oma normigi ära. Ma elan ju emaga kahekesi, aga tema on nõder naisterahvas. Meil on kaks lehma, mullikas, hobune, vasikas, siga, lambad ja kanad. Nende pidamine nõuab minult suurt pingutust ja seetõttu jääb uneaeg napiks.”
„Sul pole muidugi kerge.”
Ohkasin.
„Teen, mis minu võimuses, aga ma ei luba midagi.”
„Saan sinust aru, aga püüa vallamajas Amanda heaks siiski midagi ära teha. Sa pole ju vallamajas tühi koht ja küllap sind võetakse kuulda,” käis Partsu talu peremees mulle jätkuvalt peale nagu uni ja mulle tundus, et pean talle vähemalt lootust andma.
„Loomulikult,” vastasin tülpinud ilmel, kuigi teadsin juba ette, et ma ei tegele pererahva selle probleemiga üldse.
Mulle jäi mulje, et mind peetakse juba pooleldi koduväiks, kuigi ma polnud selleks veel mingit soovi avaldanud, rääkimata abieluettepanekust. Mind ei koheldud siin sugugi halvasti, vaid lausa suurepäraselt, sest sel ajal, kui peremees rääkis minuga metsanormi täitmisest, ilmusid lauale naiste poolt valmistatud hõrgutavad road. Mind pandi muidugi peretütre kõrvale istuma.
Aeg möödus lausa lennates, sest edaspidi olid mu jutukaaslased hoopis perenaine ja peretütar, sest peremees otsustas:
„Ma pean lahkuma, sest majapidamises ootavad igasugu tegemised mehekätt.”
Läinud ta laua tagant oligi. Mina olin aga Partsu talus nii kaua, et öö hakkas saabuma.
Peretütar pöördus minu poole.
„Palun jää meie poole öömajale!”
Ma olin vaba poiss ja keegi ei oodanud mind, kui ema välja arvata, ent tema oli harjunud, et ma ei jõua vahel ööseks koju.
Otsustasin:
„Loomulikult jään, kui te olete nii lahked!”
Aga selle asemel, et mind magamistuppa voodisse ööbima panna, valmistati mulle rehetuppa pinkide peale ase, kus ma saatsin öö rahutult mööda ja kust ruttasin hommikul jälle tööle.
Nüüd olin omamoodi keerulises olukorras. Mul polnud ju seda võimu, et kustutada Amandal metsanormi kohustus ära. Minul polnud ka mingit tahtmist võõra näitsiku metsanormi ise täita. Seetõttu läks Partsu talu peremehe lootus täielikult luhta, sest minult kui väimehekandidaadilt polnud temal mingit abi loota.
Ma ei külastanud edaspidi Partsu talu, aga ei saanud Amandast siiski mitte kuidagi lahti. Hiljem pidin ema Partsu talu peretütrega veel korduvalt kohtuma ja tema seltsi
