on minuga.”
„Mis juhtus?” küsis Sonia uuest.
„Mind tabas hullusehoog. Mul ei õnnestunud oma emotsioone kontrollida.”
„Sa keerasid ära?”
„Keerasin kuhu?”
„Kas nii Austraalias ei öelda? Kas sa keerasid arust ära?”
„Õigus. Mul on mingisugune psühhiaatriline probleem. Ma ei ole sellest Rosiele kunagi rääkinud.”
Ma ei olnud kunagi kellelegi rääkinud. Ma ei olnud kunagi möönnud, et olin põdenud mõnd vaimset haigust, välja arvatud kahekümnendate eluaastate alguses depressiooni, mis oli sotsiaalse eraldatuse otsene tagajärg. Ma leppisin sellega, et mu aju oli seadistatud teisiti kui enamikul inimestest, või täpsemalt öeldes paiknes mu aju seadistus inimese erinevate konfiguratsioonide spektri ühes ääres. Mu sünnipärased loogilised oskused olid märgatavalt paremad kui interpersonaalsed oskused. Minusuguste inimesteta ei oleks meil ei penitsilliini ega arvuteid. Aga kakskümmend aastat tagasi olid psühhiaatrid varmad diagnoosima vaimse häire. Olin alati arvanud, et nad eksisid, ning peale depressiooni ei oli kusagil jäädvustatud ühtegi kindlat diagnoosi, aga hullusehoo probleem oli mu argumentatsiooni nõrk koht. See oli reaktsioon irratsionaalsusele, aga see reaktsioon ise oli irratsionaalne.
Dave naasis ja ulatas mulle õlle. Ta oli kallanud ühe klaasi ka endale ja jõi poole sellest kiiresti ära. Dave’il on tõsise kaaluprobleemi tõttu keelatud õlut juua, välja arvatud meie ühistel õhtutel. Võib-olla oli nüüd tegu leevendavate asjaoludega. Olin konditsioneerist hoolimata ikka higine ja jook jahutas mind. Sonia ja Dave olid suurepärased sõbrad.
Dave oli pealt kuulanud ning kuulnud mu ülestunnistust psühhiaatrilise probleemi kohta. „Sa ei ole ka mulle seda kunagi öelnud,” ütles ta. „Mis laadi…?”
Sonia kakestas teda. „Vabanda meid korraks, Don. Ma tahan Dave’iga omavahel rääkida.” Tema ja Dave läksid kööki. Ma teadsin, et tavakohaselt oleksid nad pidanud kasutama mõnesugust ettekäänet varjamaks seika, et nad tahtsid rääkida minu kuulmata. Õnneks ei solvu ma kergesti. Dave ja Sonia teavad seda.
Dave naasis üksi. Ta õlleklaas oli jälle täis valatud.
„Kui tihti seda on juhtunud? Hullusehooge?”
„Rosiega on see esimest korda.”
„Kas sa lõid teda?”
„Ei.” Ma tahtsin vastata „loomulikult mitte”, aga miski ei ole kindel, kui loogiline mõtlemine on mattunud talitsematute emotsioonide alla. Olin ette valmistanud hädaplaani ja see oli töötanud. See oli ainus asi, mida võisin enda auks öelda.
„Kas sa tõukasid teda – või midagi?”
„Ei, vägivalda ei olnud. Füüsiline kontakt puudus.”
„Don, ma peaksin ütlema midagi sellist nagu „Ära jama minuga, semu”, aga sa tead, et ma ei oska niimoodi rääkida. Sa oled mu sõber – ütle mulle lihtsalt tõtt.”
„Sina oled samuti mu sõber ja seega teadlik, et ma olen pettuseks võimetu.”
Dave naeris. „Tõsi. Aga sa peaksid mulle silma vaatama, kui tahad mind veenda.”
Ma vaatasin ainiti Dave’i silmi. Need olid sinised. Üllatavalt helesinised. Ma ei olnud seda varem märganud, kahtlemata suutmatusest talle silma vaadata. „Vägivalda ei esinenud. Võimalik, et ma ehmatasin naabrit.”
„Kurat, ilma selle hullujäljenduseta oli asi parem.”
Mind kurvastas, et Dave ja Sonia arvasid, nagu oleksin ma võinud Rosiet rünnata, ent veidi lohutust pakkus mõistmine, et asjad oleksid võinud olla halvemini, ja et eelkõige muretsesid nad Rosie pärast.
Sonia viipas Dave’i kabineti lävelt, kus ta rääkis telefoniga. Ta tegi Dave’ile pöial-püsti märgi, siis hüples erutusest üles-alla nagu laps ja lehvitas vaba käega. See kõik oli täiesti arusaamatu.
„Heldus,” hüüdis ta, „Rosie on rase.”
Tundus, nagu oleks toas olnud kakskümmend inimest. Dave kõlksatas oma klaasi minu oma vastu, loksutades õlut maha, ning isegi pani käe mu õlgade ümber. Ilmselt tundis ta mu jäigastumist, seega eemaldas ta käe, ent siis kordas Sonia seda tegu ja Dave patsutas mulle seljale. Oli otsekui metroos tipptunnil. Nad võtsid mu probleemi kui põhjust tähistamiseks.
„Rosie on ikka veel telefoni otsas,” ütles Sonia ja ulatas selle mulle.
„Don, kas kõik on korras?” küsis Rosie. Ta oli mures minu pärast.
„Loomulikult. See seisund oli ajutine.”
„Don, palun vabandust. Ma ei oleks seda tohtinud sulle niimoodi näkku pahvatada. Kas sa tuled koju? Ma tahaksin väga sinuga rääkida. Aga Don, ma ei taha, et see oleks ajutine.”
Rosie arvas ilmselt, et ma viitasin tema seisundile – rasedusele –, ent tema vastus andis mulle elutähtsat teavet. Dave’i furgooniga koju sõites järeldasin ma, et Rosie on juba otsustanud, et see on ennemini hüve kui viga. Apelsinimahl oli veel üks lisatõend. Rosie ei tahtnud viljastatud munarakku kahjustada.
Töödelda tuli tohutut materjalihulka ja mu aju toimis nüüd normaalselt, vähemasti nii, nagu ma olin harjunud. Hullusehoog oli ilmselt psühholoogiline vaste taaskäivitusele, mis järgneb ülekoormusele.
Ehkki mu sotsiaalsete vihjete tuvastamise oskus oli kasvanud, jäi mul Dave’i oma peaaegu märkamata.
„Don, ma kavatsesin sult üht teenet paluda, aga ma arvan, et kõik see asi Rosiega ja…”
Suurepärane, oli mu esimene mõte. Siis mõistsin, et Dave’i lause teine pool ning hääletoon, millega see oli edastatud, vihjas soovile, et ma talle vastu vaidleksin, mis võimaldaks tal vältida süütunnet abipalumise pärast ajal, mil ma olen hõivatud teiste probleemidega.
„Pole probleemi.”
Dave naeratas. Tajusin endasse hoovavat naudingut. Kümneaastasena olin õppinud palli kinni püüdma, vajades selleks võrreldes koolikaaslastega tunduvalt rohkem harjutamist. Rahuldustunne, mida tundsin iga kord, kui sooritasin püüde, mis teistele oleks olnud rutiinne, oli sarnane tundega, mida kogesin nüüd sotsiaalsete oskuste paranemise tulemusena.
„See ei ole midagi suurt,” ütles Dave. „Ma sain valmis õllekeldri ühele Briti tegelasele Chelseas.”
„Õllekeldri?”
„Nagu veinikelder, ainult et õllele.”
„Tundub tavapärase projektina. Sisu peaks külmutuse seisukohast olema irrelevantne.”
„Oota, kuni sa seda näed. Läks kaunis kalliks maksma.”
„Kas sa arvad, et ta võib hinna üle vaidlema hakata?”
„See on veider töö ja tema on veider tegelane. Britt ja austraallane, kujutan – teil võiks omavahel klappida. Ma tahan ainult natuke moraalset toetust. Et ta must üle ei trambiks.”
Dave vaikis ja ma kasutasin võimalust järelemõtlemiseks. Mulle oli pakutud ajutist leevendust. Rosie oli ilmselt arvanud,
