„Ma lihtsalt mõtlesin, kuidas see juhtus. Teadlasena.”
„See oli see laupäeva hommik, kui läksid välja ja tõid hommikusööki ja tegid Gregory Pecki filmis „Puhkus Roomas”,” Rosie püüdis ise teda matkida. „Sa peaksid alati minu riideid kandma.”
„Kas ma kandsin oma särki, kui ma seda tegin?”
„Sa siis mäletad. Sul on õigus. Ma pidin käskima sul selle seljast võtta.”
Esimene juuni. Päev, mil mu elu muutus. Jälle.
„Ma ei arvanud, et see võiks kohe juhtuda,” ütles Rosie. „Ma arvasin, et see võib võtta kuid, võib-olla aastaid, nagu Sonial.”
Tagasivaates võib öelda, et see oleks olnud ideaalne hetk, et Rosiele Gene’ist rääkida. Aga taipasin alles hiljem, et Rosie tunnista kontraseptiivieksimuse tahtlikuks ja seega andis mulle võimaluse omaenda paljastuse tegemiseks. Ma keskendusin massaažiprotsessile.
„Kas nüüd on sul stressi vähem?” küsisin ma.
Ta naeris. „Meie last ei ähvarda enam oht. Ajutiselt.”
„Kas sa tahaksid kohvi? Ma panin mustikamuffini külmkappi.”
„Tee aga edasi seda, mida sa teed.”
Minu tegevuse lõpptulemusena kadus ajavahemik hommikusöögi ja mu aikidokursuse vahel ning ei olnud võimalust Gene’i probleemi arutada. Kui ma naasin, tegi Rosie ettepaneku, et me tühistaksime muuseumikülastuse, mis võimaldaks tal väitekirja kallal töötada. Mina kasutasin vabanenud aega õlle uurimiseks.
Dave sõidutas meid uude korterelamusse High Line’i ja Hudsoni jõe vahel. Avastasin hämmastusega, et „kelder” oli tegelikult väike magamistuba kolmekümne üheksanda korruse korteris, vahetult kõige ülemise korruse korteri all, mida see pidi teenindama.
Muus osas oli alakorruse korter tühi. Dave oli toa isoleerinud külmutuspaneelidega ning installeerinud keeruka jahutussüsteemi.
„Oleksin pidanud lage paremini isoleerima,” ütles Dave. Ma nõustusin. Kõik kulud korvanuks elektri kokkuhoid kiiresti. Olin Dave’iga kohtumisest saadik külmutusseadmete kohta palju õppinud.
„Miks sa ei isoleerinud?”
„Majahaldus. Ma arvan, et nad oleksid järele andnud, aga jooksvate kulude pärast mu klient eriti ei muretse.”
„Klient on oletatavasti äärmiselt jõukas. Või äärmiselt suur õllearmastaja.”
Dave osutas ülespoole.
„Nii seda kui teist. Ta ostis kaks viietoalist korterit: seda siin kasutab ta ainult õlle jaoks.”
Ta tõstis sõrme huultele tavakohase vaikimise ja saladuse hoidmise märgina. Ukselävele oli ilmunud lühike ja kõhn mees, jõulise näo ja pikkade hallide juustega, mis olid seotud hobusesabaks. Hindasin ta KMI kahekümnele ja vanuse kuuekümne viiele. Kui oleksin pidanud ära arvama ta ameti, oleksin pakkunud torumeest. Kui ta oli endine torumees, kes oli loteriiga võitnud, siis võis ta olla väga nõudlik klient.
Ta rääkis tugeva briti aktsendiga. „Allo, David. Võtsid semu kaasa?” Torumees sirutas käe. „George.”
Ma surusin seda vastavalt etiketile, sobitades tugevuse George’i käesurvega, mis oli keskmine. „Don.”
Kui formaalsused olid sooritatud, vaatas George ruumi üle.
„Mis temperatuurile sa selle seadsid?”
Dave andis vastuse, mis minu järelduse järgi pidi tõenäoliselt valeks osutuma. „Õlle jaoks paneme tavaliselt neljakümne viie peale. Fahrenheitides.”
George ei olnud rahul. „Kurat küll, kas tahad selle ära külmutada? Kui ma laagriõlut juua tahan, siis ma kasutan ülakorruse külmikut. Räägi, mis sa tõelisest õllest tead. Ale’ist.”
Dave on äärmiselt pädev, aga ta õpib praktikast ja kogemusest. Mina seevastu õpin tõhusamalt lugemise teel, mistõttu kulus mul nõnda kaua aega, et saavutada pädevus aikidos, karates ja kokteilivalmistamise tegevuslikes aspektides. Dave’il ilmselt puudusid kogemused Inglise õllega.
Ma vastasin tema eest. „Inglise kibeda õlle jaoks on soovituslik temperatuur kümne ja kolmeteistkümne kraadi Celsiuse vahel. Porteri, stout’i ja teiste tumedate ale’ide tarvis kolmteist kuni viisteist kraadi. Vastavalt viiskümmend kuni viiskümmend viis koma neli Fahrenheti bitteri jaoks ning viiskümmend viis koma neli kuni viiskümmend üheksa Fahrenheiti tumedate ale’ide jaoks.”
George muigas. „Austraallane?”
„Õige.”
„Annan selle andeks. Lase edasi.”
Ma jätkasin ale’ide nõuetekohase säilitamise reeglite kirjeldamist. George näis minu teadmistega rahul olevat.
„Nutikas mees,” ütles George. Ta pöördus Dave’i poole. „Mulle meeldivad mehed, kes oma piiratuse ära tunnevad ja abi paluvad, kui vaja on. Nii et Don vaatab siis minu õlle järele?”
„Noh, ei,” ütles Dave. „Don on rohkem nagu … konsultant.”
„Selge ja klaar jutt,” ütles George. „Kui palju?”
Dave’il on kindel ärieetika. „Ma pean selle välja arvutama,” vastas ta. „Kas sa oled varustusega rahul?” Dave viitas külmutusseadmetele, isolatsioonile ja torustikule, mis lae poole tõusis.
„Mis sa arvad, Don?” küsis George.
„Ebapiisav isolatsioon,” ütlesin ma. „Elektritarbimine on ülisuur.”
„Ei ole vaeva väärt. Mul oli majahaldajaga juba niigi küllalt tüli. Talle ei meeldi, et ma lakke auke teen. Ma säästan tüli selleks ajaks, kui keerdtrepi sisse panen.” Ta naeris. „Muidu on kõik korras?”
„Õige.” Ma usaldasin Dave’i.
George viis meid üles. Korterina oli see hämmastav, aga Inglise pubina täiesti tavapärane. Seinad olid eemaldatud, et ühendada kolm magamistuba elutoaga, ruum oli sisustatud mitmete puulaudade ja toolidega. Baar oli varustatud kuue kraaniga, mis olid torude kaudu ühendatud alakorruse õllekeldriga ja kõrgel seinal asetses nurga all suur teleriekraan. Oli olemas koguni lava ansambli jaoks, koos klaveri, trummide ja võimenditega. George oli väga sõbralik ja tõi meile ühest baarikülmikust väikepruulikodade õlled.
„Rämps,” ütles ta, kui me neid rõdul rüüpasime, vaadates üle Hudsoni jõe New Jersey poole. „Hea kraam peaks siia jõudma esmaspäeval. See tuli sama paadiga mis meiegi.”
George läks sisse tagasi ja naasis väikese nahkkotiga.
„Noh, räägi nüüd halvad uudised ära,” ütles ta Dave’ile, kes tõlgendas seda arve küsimisena ning ulatas talle kokkuvolditud paberi. George silmitses seda põgusalt, siis tõmbas kotist välja kaks suurt sajadollariste patakat. Ta andis ühe Dave’ile ja luges teisest välja kolmkümmend neli sedelit.
„Kolmteist tuhat nelisada. Üsna täpne. Maksusõpra pole vaja tülitada.” Ta andis mulle oma visiitkaardi. „Helista aga, kui mõni mure on, Don.”
