turisti lobiseb vastasasuvas Burger Kingis, kus pühapäeva tõttu ei ole lubatud õlut müüa. Saabub punapäine vanamees, kes hõljub veidi aega kõrvalbaaris, kus talle keeldutakse müümast kuiva martiinit, sest juba on sulgemise aeg. Vanamees väljub baarist, vaatab raevukal pilgul Azuagat, justkui oleks too süüdi, et on pühapäev, ning lontsib porisedes edasi. Azuagale meenub Hemingway hunnitu lühijutt „A Clean, Well-Lighted Place”2 ning ühtlasi meenub talle, et Madridis juuakse kõige rohkem nimelt pühapäeviti. Veel tuleb talle meelde tilluke baar Glorieta de Quevedo juures ning ta mõtleb hellusega: „Selline on kord juba tsivilisatsioon ja sina ära hädalda.” Kehakatteks kortsus luitunud sinine palitu, mis sobib kui valatud Easterni kiretusse hallusse, juuksed sassis, habe ajamata, melanhoolne sigaret hambus ja irooniliste silmade vahel lühike nina – keegi ei pakuks talle kuutkümmet eluaastat. Kord õhtul Manhattanil oli Eliza teda tutvustanud ühele snoobist naisterahvale kui „mõne nümfomaanikalduvustega isehakanud anglosaksi krahvinna potentsiaalset, kuid käest lastud latin loveri’t3, kes on mittesinivereline plebeist kavalpea.” Iga kord, kui Azuaga peab lendama Oklahomast lõunasse, püüab ta vältida pikka vahepeatust Atlantas. Milline see linn küll võib olla? Talle meenuvad üksnes Scarlett O’Hara ja president Carter. Mõlemad olid sümpaatsed. Küllap on linn samuti. Ta on viibinud tolles hiigelsuures lennujaamas palju kordi, kuid linna ennast pole külastanud. Seekord õnnestus tal suure lumesaju ja paljude hilinevate lendude kiuste saada koht just tollele lennukile. Miamis tuleb istuda ümber Líneas Aéreas Paraguayase lennule.
„Ehk soovite veini, härra?”
Mootorite tasasest nurrumisest loid ja unine Azuaga paotab silmalauge. Otsekui kauge sumbunud kajana sulavad ühte esimesest klassist kostvad vestlused, stjuardesside guaraniikeelne jutt, nende tasased abivalmis hääled. Ta võtab klaasi.
„Tänan, Karin.”
Toto rüüpab sõõmu. Undurraga vein on täpipealt nagu peab. Ta hellitab huultega klaasiserva. Ja vidutab silmi. Arglik koiduvalgus näib sinine nagu ta mälestusedki … Eliza vetrumas Seitsmenda tänava ja 52. avenüü nurgal asuva Sheratoni sisebasseini hüppelaual. Sümboolsed bikiinid, Botticelli rinnad, šokolaadikarva päevitus. Too kuldne ja juhuslik suvi.
„Ma esinen konverentsil. Jah, mind kutsuti … Kui selle eest ei makstaks, ei saaks ma siin olla, minu mees on luuletaja, tal pole punast krossigi. Eliza, aga sina võid mind kutsuda Lizaks.”
Hüpe. Jahe bassein.
„Sa ju tahad minuga magada?”
Tema prillideta suudlused. Eliza duši all pärast armatsemist.
„Niisiis, sa kirjutad raamatut. Aa, Guggenheimi fondist.”
Dušš ümaratel päevitunud rindadel. Oranž vannilina.
„Kuivata mind, palun … ah, kui mõnus, tugevamini ometi!”
Eliza käsi tema erekteerunud peenisel.
„Las ma jätan temaga hüvasti.”
Jooksuga ettekannet pidama. Eliza lõpubanketil. Tema ahvipärdikunaer. Tema täiuslikud ja nurjatud hambad. Nördinud vanad professorid.
„Vannun sulle, ma ei suutnud rohkem välja kannatada. Ma ei suuda pidulikel üritustel tõsiseks jääda … Lähme Village’isse. Seda tuleb ometi tähistada, pagan võtaks. Millisest muuseumist ma selle astmaatilise vana peeru küll välja võtsin? Kunagi sa ka ei naerata!”
Lasanjekuhja tagant vaade Word Trade Centerile. Paar martiinit. Terviseks.
„No nii, näita oma rahakott siia, näita oma naise pilti, oh, kui paks, kui armsad lapsed … Kas tead, ma tahtsin hoopis arhitektiks saada?”
Eliza tühjal rannal. New Jersey vaikne õhtupoolik.
„Ei, ja ära parem küsi, ma ei taha abielluda ja kogu lugu!”
Paljajalu intiimsel vahupiiril. Külma- ja mõnuvärin. Vabin ja nutt.
„Miks teevad mehed lõpuks alati abieluettepaneku?”
Sõõm. Rohelise taeva karva läbipaistvad silmad. Must nahk, smaragdne pilk, karneval, raamatukogu. Naeratus läbi pisarate. Meri … Eliza voodis suitsetamas. Mehe lõhn.
„Kuule, kui vana sa oled? Räägi tõtt! Ja ära sa aastaid vähemaks võta, nagu mõni allakäinud filmistaar. Nii vana?”
Õhetus.
„Mühakas! Olgu, anna mulle …”
Suitsupahvak.
„See sinu must tubakas haiseb!”
Eliza Laguardias, teel järjekordsele ettekandele. Huulepulk.
„Nii, hoia mu peeglit, ei, kõrgemal, just nii. Enam sa mind ei suudle, eks?”
Kiusatus. Tegu.
„Lollakas!”
Jälle huulepulk ja peegel.
Eliza tagasi teiselt ettekandelt Dullesis. Takso.
„Gosh4, ma olen omadega õhtal, nad lasid mul terve aeg hispaania keeles rääkida … aga mu jumal, milliseid merekarpe Penn Avenuel pakuti …”
Toto käsi.
„Kas sa ei või paigal püsida? Oota natuke …”
Autojuhi silmad tahavaatepeeglis.
„Nii piinlik!”
Lugupeetud reisijad, mõne hetke pärast …
Eliza. Naine. Kahekesi.
„Toto …”
Aafrika lokid tema karvasel rinnal, sügisene spiraal ekvaatoril.
„Ma pean sulle midagi ütlema …”
Tukslevad lopsakad huuled.
… maandume Asuncióni rahvusvahelisel lennuväljal …
„Idioot, mitte selles pole asi, kas sa arvad, et ma ei tea, mida ma teen?”
Range smaragdne pilk, selle kohal raseerimata lõug.
„Ma ju ütlen, et ma ei ole rase, kurat võtaks, ma adopteerisin ühe tüdruku … Kas sa ei lasegi mul edasi rääkida?”
… palume kinnitada turvavöö …
Eliza oma kodu uksel. Kaks värvilist õhupalli Toto ukselingile asetatud närvilises peos.
„Tšš … ava uks tasakesi! Kuidas sulle meeldib minu kodu? Oh, mu praegune abikaasa on rikas. Tšš, sealt ta tulebki!”
Must tüdruk valge lapsehoidjaga.
„Ta on nelja-aastane.”
Naeratus.
„Megan, see on sinu emme sõber, noh, anna kätt, niimoodi, väga tubli”
Ehe kohmetus,
„Puhas valgusrikas lokaal” (inglise k). Ilmunud eesti keeles kogumikus „Francis Macomberi üürike õnn” (tõlkinud J. Lohk), Eesti Raamat 1965.
Ladina armastaja (inglise k)
Issand; jessas (inglise k)
