teie abikaasa?”
„Tema on ökonomist.”
„Ja Soledad Sanabria, tema õetütar?”
„Ma ei tea. Igatahes õpib ta katoliku koolis. Ma tean küll, et valitsus peab teda kommunistiks, aga tema ema on tõsikatoliiklane. Küllap on seda ka tütar.”
„Milline võluv gringolik lihtsameelsus! Gunteri õetütar ja tema kooliõde Verónica Sarriá organiseerisid juunis president Reagani saadiku kindral Alexander Haig’i saabumise puhul protestimeeleavaldused. Kooliõpilastele ei meeldi, et Reagan toetab Falklandi saartel inglasi.”
„Jah, aga mina mõtlen katoliiklaseks olemist isa Cardenali vaimus. Või midagi sinna kanti. Kas te olete lugenud Cardenali luuletusi?”
„Jah.”
„Kas need meeldivad teile?”
„Kaunikesti, kuigi ta pole just minu lemmikluuletaja.”
„Monsenjöör, nüüd ma võtaksin küll veel ühe tassi teed.”
Cáceres sammus otsustavalt kirjutuslaua taga seisva riiuli juurde ning võttis välja tüseda helesinise nahkköite. Ta pööras paar lehte, uuris sisukorda ning asetas raamatu oma kohale tagasi.
„Otsisin üht luuletust …” ütles ta „et teile ette lugeda. Ärge muretsege, ma ei leidnud seda.”
„Mis luuletust?”
„Juan Ramón Jiménezi „Viimast teekonda”.”
„Oh sa poiss,” naeris Eliza, „see tähendab, monsenjöör, seda ma tean ju peast!”
Cáceres naeris samuti, pingevabamalt.
„Teid siis masendab mõte, et linnud jäävad laulma,” ütles Eliza endale ise teed valades.
„Hullem oleks, kui nad laulma ei jääks. Radioaktiivsuse pärast,” pomises ta, „teate ju küll. Kas teie ei ole kunagi olnud armunud?”
Eliza põsed lõid õhetama.
„No ikka … muidugi, loomulikult, ma olen siiamaani Gunterisse armunud.”
„Ja enam te ei nimetagi teda eesnime pidi?”
„Pancho või Gunter, mis vahet seal on.”
„Kas teil on olnud palju armuseiklusi?”
„Kuid, monsenjöör,” vastas Eliza korraga hispaanialiku koketsusega õlgu väristades, „selliseid asju ei sobi ju ometi küsida … Preestrid on vist veidi apokalüptilised …”
„Apostel Johannes ütleb ja ei ütle, et keel on kaheteraline mõõk. Ja seda ma küsisin maise teraga.”
Eliza silmitses teda hämmeldunult.
„Ja minule räägiti, et te olete pisut rumalavõitu.”
Cáceres ulatas talle käe.
„Proua Gunter, nüüd ma pean teile küll kena päeva soovima, õieti kena õhtut.” Eliza tõusis ning nad kõndisid kõrvuti justkui vanad sõbrad kõrge lainelisest seedripuust ukse poole. „Minge ema Tórroxi juurest läbi. Võite alustada hommepäev.”
„Aga, isa, kas te ise ei ole kunagi olnud kellessegi armunud?”
Corrientese kiriku juht lükkas Elizat õrnalt vestibüüli poole.
„Muidugi olen, mu laps. Iga päev.”
IV
Pärast jutuajamist peapiiskopiga tõstis Eliza mantlikrae üles, otsis katedraali ees väljakul sobiva pingi, istus maha ja mõtles Madridist. Temast mõne sammu kaugusel sihtis Hispaania kapten endiselt oma kivist mõõgaga ulma, mida püüdes oli ta enam kui neljasaja aasta eest teel Eldoradosse asutanud selle linna. Olgu su värss kui heitlikku hommikutuulde puistatud homne päev (Paul Verlaine). Tolles kirkas lasuursinises kerguses, rõõmsas hommikuvalguses saavad liblikad ja laternad mälult tiivad, et mõistu kõnelda kastest, päiksest, elust ja õhust. Ta ihkab sukelduda nardide tähejoovastusse, olla viiuldaja ritsikas, niiskete silmade kärsitu suupill, vargne madrigal puhkemistunnil. Tema silmi pimestavad ning tema veres murravad piike mandlipuud, männid, hommikune safiir, hällilaulud, tuuleõhk, kilgendus, mööda lipsav sajajalgne, toimekas tirt. Muusikast tulvil muretu keskpäeva kombel viskub ta armunult tuulele vastu. Tema käed, üüratud valguse jõed, ja rohelise lõhn! Ning tema huuled, sõnadekobarad! Kastiillased ja baskid ei leidnud Pizarro kaevandusi. Lõunas panid nad aluse tollele kahe näo, kahe naha, kahe hinge ja kahe keelega rahvale, kelle keskel ei suuda tema abikaasa, baierlastest vanemate poeg, end iial koduselt tunda, ehkki ta sündis tolles Uue Maailma Mesopotaamias. Kui Eliza sai Gunteriga viiekümnendatel tuttavaks, poleks ta arvanud, et too heledat verd nähenärijast ökonomist on Lõuna-Koonuse poeg. Ta küll kahtlustas, et mees on võõramaist päritolu, sest tema inglise keel kõlas liiga täiuslikult, jäi mulje, nagu püüaks ta nähtamatu range grammatikaõpetaja pilgu all hoolikalt New Englandi aktsenti järele aimata. Gunter oli toona kolmekümne seitsme aastane ja ta ise kolmekümnene. Marylandi ülikooli dekaani juures kodus oli üks pikk kõhetu tüüp talle võitlusvalmilt lembeid pilke heitnud, ise samal ajal preisiliku askeetlikkusega järades odava juustu fondüüsse kastetud sellerivarsi … See tegi Eliza rahutuks. Ta mõtles, et küllap on end Washingtoni ametnike hulgas ihaldusväärseks poissmeheks pidav teutoon voodis surmigav, pealegi tõenäoliselt lehkava hingeõhuga. Ta ei suutnud kujutleda oma kogukat keha tema kohal, püüdmas mehele sellerivart suhu pista. Elizal oli seljataga luhtunud noorpõlveabielu, mida ta parema meelega ei meenutanud. Lahutus – selles oli ta veendunud – oli tema karjäärile tublisti kaasa aidanud. Töökohaga rahul – Eliza töötas hispaania keele abiprofessorina –, ei lasknud ta end kohutada kellelgi, olgu see või dekaani ennasttäis õpingukaaslasest ökonomist. Ent too vastupandamatute iiri silmade ja briljantsete vahemärkustega neegritar, kel polnud plaaniski abielluda, õhutas takka ainsat tõelist kirge Gunteri elus. Mehe ajasid hulluks Eliza Botticelli rinnad ja ahvipärdiku-naerurõkatused. Ning ta lõi naisele külge tõhusalt ja vastupandamatult. Meest ei heidutanud, et Eliza oli pöörane ja punane – punane nagu pink väljakul, kus ta istus, see ühtlasi oli kõige avalikum seda värvi asi, mille olemasoluga Corrientese karmid sõjaväelased leppisid. Nad veetsid oma mesinädalad juunikuises Pariisis. Ülejäänud nädalad ja kuud möödusid rütmis, kus tooni andsid orgasm ning steriilne tülpimus, teineteise talumine, kummagi võidujooks ametiredelil, Eliza katkenud rasedused, viljakalt, Šveitsi kella täpsusega korraldatud elu. Mis aga puutub Šveitsi kui metafoori, eelistas Eliza kellasid juustule: viimane tuletas talle liig elavalt meelde dekaani sellerivarsi. Gunter järas ka sibulat ning muud kraami, mis mahtus germaani köögi raskekahurväe karmi paletti. Iga päev neelas ta gallonite kaupa õlut (viiekümneselt vahetas ta selle viski vastu), kuid igahommikused ratsutamisharjutused hoidsid tema kõhu trimmis ja Eliza hellitas meest, justkui oleks too ortopeediline porgand tšillikastmega. Madridist oli Eliza harjunud mõtlema oma sartrelikel hetkedel, kui meel oli mujal. Talle meenus sügis, vanad kellatornid, Moncloa leegitsev horisont, kuldsed pajud, leinavad mustad paplid, täpselt sellised, nagu ta oli neid oma Pittsburghi toas Machado luuletusi lugedes ette kujutanud. Nii nagu ta oli neid igatsenud Iberia lennukis (mis oli kõige odavam). Madridis ta mõistis, miks oli Machado violetne kunst kodusõja järel nii põhjalikult muutunud, miks sulatasid need kuldsed värsid tema Argüellese pansioni õhtute terase tolles igaveseks surmakiiluga kaheks löödud Hispaanias. Kahjuks langes Elizale osaks elada timukate Madridis, kuid teistsugust enam ei olnud. Franco oli jätnud Hispaania ilma heast filmikunstist, vabadusest, Euroopast, ilmalikest raamatupoodidest,
