itle>1
Üks mitte eriti hästi lõhnav makrell oli õhku tõstetud tol hetkel, kui sündis see otsus. Pea kohal rippuvast jänesest tilkuv veri andis kalade nahalt maha nirisevale külmale veele roosaka tooni ja nõrgus mööda valget varrukat alla. Märtsikuine vihm peksis vastu kõrge putka lagunevat plekk-katust, milles leidus rohkem mädanevat puitu kui metalli, ja kallas veejugasid allpool rüselevate ostjate kraesse. Nende nägudel oli kurnatud ja kivine ilme, justkui saadaks nad matuserongkäigus ära viimaseid lootuseriismeid. Elult ei oodanud nad midagi – kui välja arvata üks ilus tursatükk supersoodsa hinnaga. Selline on Põhja-Inglismaa märtsikuus. Selline on Põhja-Inglismaa tegelikult suurema osa aastast. Käimas oli mu kahekümne kaheksas eluaasta. Maailm ei saanud sellega piirduda. Langetasin kala silmade kõrgusele ja küsisin: „Kas selline ongi mu elu?“
Kala ei vastanud mulle sõnagi, kuigi vastus oli juba teada.
Boltoni turul olin töötanud kuus kuud, ajades end igal hommikul voodist kell 3.30 välja, et veeta üksteist tundi põlvini ulatuvas soolika- ja soomusesupis ning müüa kastitäite kaupa kaheldava väärtusega kala ja kanaliha kolme kaupa viieka eest. Jäise külma ja lõhnadega olin juba harjunud, aga kaasreisijate kirtsus ninad bussis põhjustasid koduteel ikka veel korralikult piinlikkust. Tuleb tunnistada, turumüüjate pea peale pööratud keeles väljendatuna nõhlasin (lõhnasin) nagu nuuksroid (roiskunud) kala. Sõnamäng tuli hästi kasuks, et kliendid meist aru ei saaks. Kui keegi hüüdis „Tooride rünnak!“, hüppasid kõik töölised võimalikult kõrgele pinnale, olgu selleks pragunenud kaubaalus või palju kannatanud kanakoivakastid putka tagumise seina ääres, kuna üks buldogisuurune rott otsustas, et nüüd on aeg kaos tekitada.
Algselt kohalike puuvillavabrikute õitseajal ehitatud töölislinnas kehvikute turu mainet kandnud Boltoni turgu toetas linnavalitsus, et madalapalgalised töölised saaksid siit odavalt toidukraami ja riideid. (Värvikate pettekujutelmade hoos renoveeriti ja ajakohastati turg täielikult. Nüüd saavad rotid sibada põrandat äärest ääreni katvate nailonmattide peal ja nimekate disainerite kaubamärke kandvate valgustite all. Elegantne kohvik pakub nüüd vanilli-kohupiimakooki habraste elegantsete portselantaldrikute peal täpselt samas kohas, kus kunagi ajasid minusugused kalahaisused putkamüüjad näost sisse Lancashire’i parimat karjusepirukat, hoolimata lauakommetest vähimatki.)
Nii füüsiliselt kui ka vaimselt oli tegu pingevaba tööga, mis sobis mulle nagu naelapea pihta. Stress oli rikaste ja töökate pärusmaa ning need omadused ei olnud ealeski mõeldud minu iseloomustamiseks. Samas ei tähenda see, et olin rahul. Lihttööotstest koosnev karjäär oli teinud mulle selgeks, et rahulolu ei ole alati kõige kergema vastupanu tee sihtpunkt, aga olin märganud, et liigun teosammul tolle monotoonse Briti elustiili poole, mida kõik teavad nime all kool-töö-pension-haud, ja midagi tuli kiiremas korras ette võtta.
Olin tüdinenud iga päev ühe ja samasuguse turumüüja loba ajamisest: „Teenime kõva kahjumit, aga vähemalt saame iga päev sõpru juurde“ või „Aga otse loomulikult, kullake, see on väga värske, külmub väga hästi“. Nalja ei pakkunud enam leti ees seisvate vanamammide narrimine, kelle rahakotirauad seisid laialt lahti, nimed kogemata bussisõidukaartidelt selgesti loetavad.
„Terekest, proua Jones. Küll on tore teid siin näha.“
Heegeldatud mütsi all ragistas kõhetu mutike kogu hingest aju.
„Ma … ee …“
„Te ju mäletate mind, proua Jones? Käisin teil ju reedeti teed joomas.“
„Ma … ma vist mäletan. Jaa, jaa. Nüüd tuleb meelde küll,“ vastas vanamammi ebaleva naeratusega.
Isegi igapäevane võistlus selle peale, kes suudab jänesepea Duncani kapuutsi sisse visata, oli kaotanud oma esialgse võlu. Duncan oli vaimselt alaarenenud jõmm, keda kogu turukollektiiv halastamatult kiusas, kuid keda hoiti siiski hästi. Talle anti taskuraha, mille too kulutas Beano koomiksite ja Onu Joe piparmündikommide peale, ning teda kaitsti hoolikalt tegevuse puuduse käes kannatavate skinnikampade eest, kes aeg-ajalt püüdsid teda vaeseomaks peksta.
193 sentimeetrit pikk, 114 kilo raske, olematu kaelajupp ja ebameeldiv komme käia ringi, põsed punnis ja alahuul kompimas nina alakülge – suurem osa korraliku nägemisega inimesi ei kipuks pidama teda ligitõmbavaks. Iga kord, kui mõni turutöölistest suutis siiski jänesepea korvi heita, tormas Duncan ummisjalu täpsusviskaja poole, röökis täiest kõrist roppusi ja sajatas surmaähvardusi, kuni keegi tüdrukutest tõmbas tema tähelepanu enda peale. Sel hetkel lahtus temast kogu viha ja õnnetu mossitus rõhutas veelgi tema lõusta.
„Anna musi,“ nõudis ta sedavõrd käskiva häälega, et kui jätta tema erakordselt inetu nägu kahe silma vahele, oleks olnud raske keelduda.
„Kuule, boss,“ hüüdsin ma ja tõmbasin järsult pea tagasi, kui avasin uue kanakoivakasti, „seda ei tohi sa müüa. See kastitäis haiseb.“
Pat jätkas jänesest sisikonna väljasikutamist. „Kasta see tandoori sisse ja pane müüki, viis kilo viieka eest.“ Vaatasin uuesti rohekalt helendavaid kanatükke.
„Ei saa. Need haisevad tõesti jõledalt. Sa tapad kellegi maha, kui neid müüd.“ Pat tõstis punaplekilise varruka kiilaks pügatud pea kohale ja hingas sügavalt sisse vere- ja higilõhna segu. Mõnus hõng kergitas tema õlgu ja paisutas ümarat ülakeha.
„Sa oled siin pool aastat töötanud. Ära hakka nüüd mingit kuramuse südametunnistusega meest mulle mängima,“ urises ta. Ta osutas fileerimisnoa teraotsaga minu poole. „Müü see maha. Pealegi, surnud ei saa ju kaebusi esitada.“
Kastsin iga koiva roostekarva vürtsisegu täis ämbrisse ja kallasin kogu laadungi prügiämbrisse niipea, kui Pat pööras mulle selja, et käratada midagi tüdrukule, kes kaotas võltsküüne vikerforelli sisse, mida ta parajasti rookis.
Otsustasin, et pean kõrvaldama need eluohtlikud kanalihatooted lõplikult ja lükkasin ratastega prügiämbri putkast välja, turu kesksesse prügikogumispunkti. Taevas oli loobunud selginemispüüetest ja tõmmanud selga üksluise halli pidžaama, mis imes Ashburneri tänavalt välja viimsedki värviriismed. Küsisin endalt: millal küll muutus mu elu nii halliks, kuhu kadus kogu põnevus, glamuur, ootusärev väljavaade tulevikule?
Mulle vastas üks teine hääl: „Ära uimerda, Tinkerbell. Neliteist jänest ootavad siin pea maha võtmist.“ Pati punetavad põsed ilmusid tohutu suurte liuguste vahelt välja ja segasid oma halva ajastusega mu mõtisklusi elu mõtte üle.
Tööd üheksast viieni polnud mu hing eales palavalt ihaldanud ega niisama palju tööd hommikul viiest neljani pärastlõunal. Olin juba pikalt püüelnud muusikuameti poole – no vähemalt trummarikoha poole. Oma peas olin töökuulutusele juba vastanud ja veetnud neliteist aastat lõpmatul tööintervjuul.
Otsime ROKKSTAARI
Nõudmised kandidaadile: oskus istuda oma perse peal, teha palju kära ja saada kuulsaks.
Töötasu: uskumatu.
Muud hüved: külluslikud.
Aga ükskõik kui kõvasti ma ka üritasin, jäin kuulsusest alati paar trummilööki maha. Üks juhuslik esinemine Tintwistle’i töömeesteklubis oli siiani kõige kõrgem vallutatud pulk eduka popmuusiku karjääriredelil, mille tipus terendava Wembley staadionini jäi minna rohkem kui 200 miili.
Mu päevinäinud vana trummikomplekt Pearl kogus nüüd Compstallis garaaži tagaseina ääres tolmu ja minu elu tegi sedasama Boltoni turu kalaputkas. Vajasin hädasti pääseteed.
„Hola!“1 Selja tagant tõusis kaks kätt mu silmi kinni katma.
„Minu teada pidid sa ju alles õhtul tagasi jõudma,“ ütlesin vastuseks ja andsin Joy põsele musi. Ta
Tere (hisp)
