tol hommikul oli teist laadi fauna määratud saatuse poolt Boltoni kilekotibrigaadi silmi pärani ajama. Kohale jõudis ka uus partii elusaid krabisid ja Sandra oli sättinud suure hoolega neist tosina jagu selili letile südakarpide ja jõekarpide vahele, tillukesed jalad ühes rütmis keerlemas.
Õnnetuseks aga oli ühele hella südamega pensionärile jäänud silma, et nad lebasid seal pahempidi, ja ta pööras krabid jalule just samal ajal, kui Sandra ajas taga üht poisikest, kes oli näpanud peotäie krabipulki.
Sandra tuli leti äärde tagasi ja talle avanes vaatepilt sonimütsi kandvast mehest ja hambutust naisest keksimas nooruslikult leti ees. Jalgadele pööratud krabid tundsid, et neile on avanenud ainukordne võimalus, olid hüpanud üle letipiirde ja andsid lülilistele jalgadele elu eest valu, sibades kummikute ja talvesaabaste vahel vabaduse poole. Kuna Boltoni tublid inimesed polnud harjunud sellise koorikloomade rünnakuga, pagesid ka nemad ja jäid seetõttu ilma ainukordsest võimalusest, mis ootas neid teisel pool putkat, kus Pat oli rakendanud hädaolukorras abinõu, mis seisnes neljas kandikus viieka eest, boonuseks tasuta kotitäis tandoorikana, püüdes sellega võrgutada pagevaid ostjaid.
Krabid aeti lõpuks uuesti kokku, kuid selleks ajaks olid läinud lahti jutud, et Pati putkast tuleks suure ringiga mööda minna. Müüginumbrid jäid tol päeval nigelaks. Hullem veel, teised turumüüjad said piisavalt ettekäändeid tema üle Ram’s Headis veel pikalt nalja heita.
Kasumivaese päeva lõpus õhetasid Pati põsed veripunaselt ja tema nägu paistis kui süsimust äikesepilv.
„Pat, on sul hetk aega rääkida?“ küsis Joy. Pat urises ja virutas jalaga kanakoivakastile, et saata see külmkambrisse juba neljandale jäisele puhkusele.
„Me ostsime Tenerifel baari,“ ütlesin mina. Pat lõpetas kasti jalaga nügimise ja tõstis pilgu. Tema silmad tõmbusid kissi ja põsed hõõgusid raevukalt. Tal polnud vähimatki naljatuju, eriti veel ta enda arvel.
„Mida sa ajad, et ostsid baari? Pigem saapapaari. Mis ime läbi suutsite teie kaks osta omale kuramuse baari, kui ise teenite kolm ja pool naela tunnis.“ Ta keeras meile selja ja ajas meid käeviipega minema. „Tõmmake uttu. Ma ei viitsi teiega jännata.“
„Nii et me peame oma töökohad üles ütlema,“ lausus Joy.
„Te räägite tõsiselt?“ Ootasime vaikushetke järel plahvatust. „Tahate tiimi uut baarmeni?“ Pat keeras uuesti ringi. Tema pilk liikus minult Joyle ja tagasi. Me mõlemad pigistasime kõrist närvilise naeruturtsatuse välja.
„Ei, ma jäin teiega täitsa rahule. Te mõlemad olete kõvasti tööd rüganud. Me vedasime kogu kollektiiviga kihla, kui kaua te siin vastu peate, kui esimesel päeval tööle tulite. Joele ennustasime ühte päeva ja sulle kahte nädalat. Ei osanud isegi arvata, et tulete toime. Ületasite meie kõigi ootusi. Andke mulle nädal aega ette teada, kui ära sõidate, et ma saaks kellegi teise asemele võtta.“ Ta keeras ringi ja hakkas jalaga kana lükkama, kui me asusime minekule. „Ah jaa, ja ärge unustage,“ hüüdis ta meile järele, „kui teil tõesti kunagi üht baarmeni vaja on …“
Kui meie ülejäänud putkakolleegid uudiseid kuulsid, olid nad meie suhtes skeptilised. Nad arvasid, et meie näod ilmuvad mõne teise leti taha kusagil turu kaugemas nurgas, kus hakkaksime müüma kaalukomme või odava tualettpaberi pakke.
Viimasel tööpäeval saadeti meid ära ohtrate soojade ja südamlike edusoovidega. Vanad kalasoolikad ja kanalihatükid topiti suure rõõmuga meie riiete vahele ja pidime suurema osa päevast kandma peas jänesekorjust.
Üks paarike jäi leti ette seisma, suu ammuli. Nad kandsid ühesuguseid sirelilillasid dresse ja mõlema päevitus oli naeruväärselt oranžikat tooni. „Miks teil jänesed peas on?“ küsis arusaadaval põhjusel segaduses mees.
„Sest oleme viimast päeva tööl,“ vastas Joy.
„Ahhaa,“ vastas ta, pidades selgitust justkui mõistlikuks.
„Miks te nii oranžid olete?“ päris Joy.
„See on päevitus, et sa teaks,“ vastas naine.
„Ah nii. Käisite reisil?“
„Jaa, tulime alles äsja tagasi Tenerif-eilt,“ vastas naine nae-ratades.
„Pigem Shirley Solaramast kuramuse Hardwicki tänaval,“ pomises Pat, kui kõndis mööda, kandes kasti, mille Terry oli hetk tagasi toonud.
„Tenerifelt!“ hüüatas Joy.
„Jaa, meil on seal oma villa. Proovime käia seal nii tihti, kui saame, et selle jubeda ilma käest pääseda, saate ju isegi aru.“ Tema hääletoon kargas hetkega paari ühiskondliku klassi võrra kõrgemale, et rõhutada tema staatust kinnisvaraomanikuna. „Olete seal käinud?“
„Jaa, ikka,“ vastas Joy rõõmsalt. „Ostsime seal baar-restorani. Paari päeva pärast kolime. Äkki isegi satume seal jälle kokku.“
„Jaa … võib-olla tõesti,“ vastas naine tagasi tõmbudes. Tema eksklusiivne staatus seisis silmitsi labastumisega, pealegi oli ründajaks juhuslik turumüüja! Talle ei olnud see vaade meeltmööda, olgu tegu pettekujutluse või tõega. See naisterahvas polnud turul esimest korda ja oli ka varem kogenud enda nahal müüjate lõõpjuttu. Seega ei saanud panna talle pahaks, et ta ei jäänud uskuma, et kaks kalamüüjat, peas surnud jänes, on ostnud tema saarel endale äri.
„Hakkan teist puudust tundma,“ ütles Sandra päeva lõpus. Üks pisar langes kooritud hiidkrevette täis kotile. „Näete, need on teile,“ kogeles ta. Ta kiikas üle õla veendumaks, et Pat ei vaata pealt, ja ulatas meile lahkumiskingiks krevetikoti.
Pat kutsus meid otsekohe. „Teie kolm seal, kobige jalamaid siia!“
„Pagan,“ vandus Sandra. „Äkki pean ka ise nüüd uut tööd otsima.“
„Panime kõik raha kokku ja ostsime teile baari ühe asja,“ lausus Pat. Ülejäänud kollektiiv seisis meie ümber ja jälgis. Pat ulatas meile ühe pappkarbi. Selle seest leidsime uhke ääristusega noolemängulaua koos kahe noolekomplektiga. „Vaevalt, et teil baaris see juba olemas on või mis?“
„Ei, kindlasti pole,“ vastasin. „Aitäh, Pat. Aitäh teile kõigile.“ Olime liigutatud, et Pat võttis vaevaks otsida meile lahkumiskink, isegi hoolimata tõsiasjast, et hinnalipiku sõnul oli Boltoni Whitakeri kaubamaja selle meile enda teadmata annetanud.
Pat säästis meid viimasest päevalõpukoristusest. Kibelesime koju, et alustada pakkimist. Kõigest kolme päeva pärast pidime lennukisse istuma ja ühtäkki tundus, et meil on lausa mäekõrgune nimekiri tegelemist ootavatest asjadest. Ma ei olnud selleks valmis, ei füüsiliselt ega vaimselt.
Olin plaaninud minna kooliaegsetest mälestustest kubisevasse Glossopisse.
Alateadlikult ihkasin tagasi tollesse linna, kus hirmud, vastutustunne ja rahalised kohustused polnud veel tärganud. Tahtsin kogeda taas neid muretuid tundeid, kui kõndisin lõunavaheajal Su kohvikusse, kus olulisima otsusena oli vaja valida, kas süüa friikartuleid kastmega või ilma.
Tahtsin seista taas Surrey Armsi ees, kus mu esimene tõeline suhe sai alguse pikast suudlusest, kui maailmas polnud midagi olulisemat kui vajadus veeta iga tund ja iga minut Lesley Alleniga. Ihkasin kogu südamest kogeda neid tundeid uuesti, et lüüa pea klaariks kõikidest muudest emotsioonidest, mis laamendasid marutuulena mu peas.
Tahtsin
