aga sellest sai hoopis tête-à-tête-à-tête.
Lõuna-Prantsusmaal lõkketule ääres, kui meid küttis liigne alkohol ja paljastatud ihu, olid intiimsuhted vältimatud. Puhkusel alanud romanss jätkus ka siis, kui naasime koju, ja lõõmas endise kuumusega kolm aastat hiljem ühes hämaras Boltoni pubis.
„Tahad Tenerifele kolida?“ Joy silmitses mind üle klaasiserva. Tema silmad otsisid sidet minu omadega.
„Ee … miks?“
„Meile pakuti võimalust pidada seal baari, ainsaks tingimuseks see, et seda peab kaks abielupaari, nii et ma ütlesin, et ma olen juba abielus.“
„Kellega?“ kriiskasin ma.
„Sinuga, sa totu. Kellega siis veel? Ma ütlesin, et me saaksime selle pidamisega hakkama küll, mina oleksin juhataja ja sina kokk ja …“ Tema kõnetempo kiirenes nagu alati, kui ta püüdis minust jutuvadaga lihtsalt üle sõita.
„Pea nüüd hoogu, pea hoogu.“ Ma tõstsin käe, et aeglustada tema pealetungi. „Kes küll pakuks kahele inimesele, kellel pole vähimatki õlle valamise kogemust, rääkimata siis veel võõras riigis baari pidamisest, üht baari üle võtta?“ Teadsin niipea, kui olin need sõnad välja öelnud, et meie senine karjäär kalafileerijatena võis kalduda pigem ööklubide juhatamise poole. Joy kinnitas, et oli meie oskusi veidi paisutanud ja lisaks moonutanud ka tegelikku rahalist seisu. Selgus, et meilt ei oodatud kõigest baaris töötamist – meilt taheti baari ostmist.
„Millega me sinu meelest selle ära osta võiks? Kalapeadega?“ turtsatasin talle vastu, kui tõde välja koorus.
„Ei. Me saame raha laenata,“ vastas Joy. Tema tõsine ilme viitas, et ta pole mulle veel kõike välja rääkinud.
„Kui palju?“
„Sada viiskümmend tonni … enam-vähem.“
Pilgutasin kaks korda silmi. Kõvasti. Mu õlleklaas jäi poolele teele avatud suu ja klaasialuse vahele rippuma. See pidi olema mõni mereelukate söömisest tekkinud pettekujutelm. Uskudes, et tegu polnud millegi enamaga kui Joy tavalise kiire rikastumise skeemiga, mis jooksis õhust tühjaks niisama kiiresti kui kõik eelmised, otsustasin tema naljaga kaasa minna.
„Sa rääkisid kahest paarist.“
Joy jätkas juttu. „Ma ei rääkinud sellest sulle, aga tegelikult helistas su kasuisa mulle, enne kui läksin Tenerifele. Ta ütles, et üks baar El Berilis, kus ka tema korter asub, on praegu müügis ja ta mõtles, et ostaks selle ära, investeeringu korras. Ta palus mul arvepidamisraamatud sealt ära tuua, et ta saaks nendega tutvuda. Kui ma sinna läksin, siis omanik pakkus, et ma võtaks ise asja üle. Igatahes, kui täna hommikul tagasi jõudsin, siis tuli Jack raamatupidamisele järele ja naljaviluks ütlesin talle, et me kahekesi võiks seda baari ju pidada. Ja enne, kui sind turul nägin, helistas ta mulle ja ütles, et ta pidas su emaga aru ja nad mõlemad arvavad, et see on hea mõte. Hakkame su vennaga äripartneriteks ja nemad aitavad meil raha kokku saada.“
„Oot, oot, oot,“ katkestasin ma ta jutu. Haistsin ohtu, et asi võib minna tõsiseks. „Alguses rääkisime, et lähme Tenerifele baari tööle, nüüd aga on asjast saanud perefirma koos mu vennaga ja võlg Jacki ees, mis pole rohkem ega vähem kui sada kuuskümmend viis tonni. Peale kõige veel saarel, mis asub kahe tuhande miili kaugusel ja on asustatud inimestega, kes ei räägi inglise keelt. Ja see kõik toimus minu selja taga. Kus täpselt tohin mina oma arvamust avaldada?“
Joy võttis sisse kaitseasendi – täpselt nii, nagu alati pealetungi ajal. „Rahune maha. See oli ainult üks mõte. Unusta ära, et ma üldse midagi rääkisin, ja homme lähme rõõmsalt tagasi sellesse mõttetusse putkasse ja haiseme elu lõpuni kalade järele.“
Paari pindi võrra hiljem – ma kahtlustan, et neisse võis olla lisatud midagi kangemat – olid miksidest saanud millal- ja kuidas-küsimused.
2
Ma polnud venda juba mitu kuud näinud. Täpselt nagu mina purjetas ka tema elumerel ja ootas, et talle võimalusi kandikul pakutakse. Ideeseemne mulda külvamisele järgnenud kolme päeva jooksul arvasin ma, et nii nagu mina, hakkas ka tema mõtlema, et nüüd võis see hetk olla käes.
Joy, mina, David ja tema tüdruksõber Faith leppisime kokku, et arutame mõtet Manchesteris pubis nimega The Stage Door. See koht asus teatri Palace kõrval, sotsioloogia- ja ajalookraad oli avanud mu vennale seal tee niisuguse kõrge ametikohani nagu piletimüüja teatri kassas.
Kuigi vanust oli meil peaaegu ühepalju – meie sünnipäevade vahele jäi vaid 11 kuud – olime iseloomu poolest täielikud vastandid. Minu osaks oli olla kahest vennast praktilisem, temal seevastu loomingulisem. Minu relvaks oli loogika, tal intellekt. Küsige mult Napoleoni ajastul valitsenud sotsiaalse korra või kommunistliku režiimi lagunemisega kaheksakümnendate lõpus kaasnenud tagajärgede kohta ja mu pilk tarduks hetkega, ila hakkaks mööda lõuga alla tilkuma ja aju näitaks jalamaid mulle keelt. David aga alustaks silmagi pilgutamata haritlaslikku tiraadi, kuidas proletariaat elab häbiväärsetes tingimustes ja kui kindlameelseks jäi Karl Marx, ning püüaks lõpetuseks määrida pähe kahte piletit, millega näha Keith Chegwini kehastamas Twankey lesknaist.
Ülikool oli õpetanud talle nii mõndagi: kuidas käia riides nagu Ida-Euroopa korstnapühkija, kuidas aristokraadi kombel suunurgast suitsu kimuda, kuidas käituda nagu sotsialist ja kuidas elada kaks nädalat ära ühe naela ja 50 penniga. Seda küll ainult tööpäevadel. Kui ta sattus juhtumisi nädalavahetusel tagasi ema ja Jacki majja, porises ta midagi kapitalistlikult ekstravagantse kodusisustuse kohta, kuni asus nautima tuntud disainerite tualett-tarbeid täis vannituba, toidust pungil kööki ja täidetud bensiinipaagiga autot. Ma kahtlustasin, et nii nagu mina, oli ka David valmis senise elu seljataha jätma.
„Nonii!“ hüüdsin ma arutelu alustuseks. „Mida te siis arvate?“
„Me oleme kahe käega poolt,“ vastas David. „Meie meelest on see suurepärane pakkumine …“
„Sinu meelest,“ sekkus vestlusesse Faith ja vaatas mu vennale alt üles. Kehakuju poolest olid nad täielikud vastandid. Davidil oli endise ragbimängija kehaehitus, aga rinnus kaisukaru süda. Saja kaheksakümne kaheksa sentimeetrise kasvuga oli ta tubli kolmkümmend sentimeetrit pikem kui Faith, kes tundus oma tillukese keha ja nukusarnase näoga liiga habras mehe jaoks, kelle kämblad olid prügikastikaane mõõtu. Tal oli portselanvalge nahk ja nöbinina ning neli kuldkõrvarõngast andsid viimase lihvi. Faith jättis endast hapra portselanist nukukese mulje, aga kasutas oma näilist nõrkust hästi ära. David käis temaga alati ringi nagu kaitsetu lapsega.
Kui David pidi sõnade kuuldavale toomiseks vaid välja hingama, oli Faith sunnitud rakendama kopsudega lausa karjatuse jõudu ilma vastava helitugevuseta, et tema hääl jõuaks kõrvadeni, mis olid harva piisavalt lähedal.
„Minu jaoks on see üüratu risk. Ma peaks ohverdama oma karjääri, et siis saatusega mängida,“ pigistas ta kõrist välja. Faithi karjäär oli siiani jõudnud peadpööritavalt kõrgele – ta oli Altrinchamis Virgin Recordsi poes juhataja abi. Mäng ei käinud kellegi jaoks mõisa peale. „No ma tahtsin öelda, et kellelgi meist pole vähimatki kogemust baarileti taga ega köögis või üldse oma äri pidamisel,“ kaebles ta edasi.
„Mina olen oma ema kohvikus töötanud ja nii Joe kui ka David on teinud tööotsi baaris. Nüüd astume kõigest sammukese edasi, muud midagi,“ kostis selle peale Joy.
„Pirukate müümist ja teevalamist ei saa nüüd küll restorani pidamisega
