kõik pidi jälle ellu ärkama.
Aga selleks kulus alati kauem aega linnas, kus saastatus loomulikku evolutsiooni pidurdas. Ja mingil põhjusel kippusid Spence-Pierce’i Finantskonsultantide ASi lähedal puud ja pargid välja surema. Kui madame Lambert oleks fantaasiarikkam inimene, arvanuks ta, et see oli kaastundlik reaktsioon sellele tööle, mida nad tegelikult tegid. Spence-Pierce polnud midagi muud kui üks tosinatest katetest salajase töö jaoks, mida tegi Komitee, nii sügavale saladuste võrku mässitud grupp, et Isobel Lambert sai siiani teada üksnes selle keerulistest pisiasjadest, kuigi ta oli seda juba üle aasta juhtinud.
Oli aprill ja aeg hakkas otsa lõppema. Seitsme Reegel oli jõus, saades jõudu Harry Van Dorni teravast mõistusest ning näiliselt piiritutest võimalustest, ja nemad ei teadnud ikka veel piisavalt selle kohta, mis see endast kujutab. Seitse Harry Van Dorni korraldatud katastroofi, et luua maailmas kaos, mis saab kuidagi Van Dornile kasuks tulla. Aga see, millal, kus ja kuidas, oli ikka veel vihale ajavalt ebaselge. Rääkimata siis küsimusest, kes – Harry ei saanud seda abilisteta teha.
Mis iganes see ka polnud, see oli surmav.
Ning Komitee ülesanne oli surmavate asjade toimumist takistada. Ükskõik kui palju laipu sellega kaasas käis.
Ta ei tundnud end selle pärast hästi ja ta oli õppinud oma instinkte usaldama. Peter oli nende parim inimene, erakordne töötaja, kellel polnud ükski ülesanne kunagi täitmata jäänud.
Kuid madame Lambert’il oli ebameeldiv tunne, et see kõik oli muutumas.
Ta võbistas õlgu ning naasis laitmatu sarapuulaua juurde, millel seisis vaid märkmik ja must pastakas. Ta talletas turvalisuse mõttes kõike oma peas, aga mõnikord ta lihtsalt pidi märkmeid tegema.
Ta kritseldas midagi ja heitis siis pilgu alla, et seda vaadata. Seitsme Reegel.
Mida põrgut kavatses Harry Van Dorn pahaaimamatule maailmale kaela saata?
Ja kas tema tapmisest piisab selle peatamiseks?
2
Harry Van Dorni häärberit meenutav jaht oli piisavalt suur, et Genevieve võis peaaegu unustada, et ta oli ümbritsetud veest. Mere lõhna oli ikkagi tunda, aga talle meeldis ookean, kui ta ei olnud jahil, ja ta suutis kergesti ette kujutada, et viibib mingil kenal turvalisel kaljul, mis ulatub vee kohale, mitte ei hulbi selle keskel.
Harry Van Dorn oli nii veider kui ka võluv, seda ei saanud eitada, ja ta suunas kogu oma sarmi talle. Mehe pimestav naeratus, naerukurdudega sinisilmad, laisk hääl ja elav tähelepanu iga tema sõna vastu oleks pidanud ta sulama panema. Ainult et Genevieve ei sulanud kergesti, isegi mitte sooja Kariibi mere päikese all, miljardär tema võrgutamiseks endast parimat andmas.
Tab oli loomulikult toodud, külmana ja klaasitäie jääga. Genevieve teadis, et oleks pidanud nõudma Pellegrinot või midagi sama peent – firma ei kiida iialgi heaks midagi nii tavalist kui karastusjook –, aga ta oleks ju pidanud olema puhkusel ning siis võis endale selliseid möödalaskmisi lubada. Ta oli isegi kingad jalast võtnud, sirutas end valgest nahast lamamistoolil välja ning liigutas siidsukkadega kaetud varbaid päikese käes.
Genevieve teadis, kuidas muuta ka kõige tagasihoidlikum mees avatuks ning Harry oli kõike muud kui müürilill. Van Dorni Fond polnud kunagi Genevieve’i tegevusalasse kuulunud – teda hoiti tegevuses mitme väiksema fondi üsna tühiste asjadega –, aga ta pidas mehe maailmavaadet paeluvaks. Mõni ime, et Van Dorn korjas kamalutäitega auhindu humanitaarse tegevuse eest – teda oli nomineeritud isegi Nobeli rahupreemia saajaks, kuigi Genevieve arvas, et enne läheb põrgus külmaks, kui ta selle saab. Teisel pool ookeani asuvate asutuste tulud olid poole väiksemad, sest ta keeldus laskmast neil kasutada lapstööjõudu ning töötajad said piisavalt tasu, et mitte saata oma lapsi tehastesse ja bordellidesse tööle. Ta teenis ikkagi kasumit, mõtles Genevieve küüniliselt, ja tema helded palgad olid ikkagi vaid murdosa sellest, mida ta maksis töötajatele Ameerika tehastes, mis nüüd suletuna ja mahajäetuna kesklääne hääbuvates linnades seisid, aga humanitaarorganisatsioonid ei pannud seda seika tähele. Nad kas eirasid seda või teadsid, et miljardärile auhinna andmine muudab tema heategevusfondi nende suhtes veelgi lahkemaks.
Mees sai raha kõikjalt – naftapuuraugud Lähis-Idas, teemandikaevandused Aafrikas, nii keerulised investeeringud, et naine kahtles, kas mees isegi neid kõiki mõistis. Genevieve teadis vaid seda, et Van Dorn teenis raha kiiremini kui jõudis kulutada ning tema maitse oli väga pillav.
Aga Genevieve oli miljardäridega paari viimase aasta jooksul ära harjunud ning lõppkokkuvõttes olid nad kõik ühesugused, isegi Harry Van Dorni moodi pisut ekstsentrilised. Genevieve kuulas, kuidas mees oma laisa texase aktsendiga lobises, ning ütles endale, et ta peab vaid lõdvestuma, et homme saab ta vabaks neist riietest ja professionaalsest kaitsekilbist ning matkab Costa Rica džunglites, võideldes moskiitode ja villidega. Võrreldes praeguse plüüsist kookoniga tundus see mõte taevalikuna.
Genevieve ärkas ehmunult. Harry rääkis ikka veel – nähtavasti polnud ta märganudki, et naine oli hetkeks suigatanud. Genevieve võis selle eest peegelkattega päikeseprille tänada – kui Walt Fredericks saaks kunagi teada, et tema protežee oli jäänud kliendi ees tukkuma, lendaks ta mõne tunniga tänavale. Kuigi alati oli olemas see hea võimalus, et just seda ta tahtiski.
Ning siis taipas naine, mis oli ta äratanud. Mitte Harry laisk mõmin, vaid jaht tema all. Selge mootorimürin, kuigi see neetud koloss oleks pidanud vaikselt paigal hulpima.
“Miks mootorid tööle pandi?” Ta katkestas Harry tiraadi tarokaartide teemal.
“Kas pandi? Ma ei märganudki. Nad vist teevad seda iga natukese aja tagant, et mootoreid kontrollida. Vaatavad, et jaht ikka kenasti töötaks. Umbes nagu tuletõrjeõppus. Tavaliselt teevad nad seda vaid paar tundi enne sõitu, aga mul pole praegu küll plaanis kuhugi minna. Eks see on vist mingi hoolduse värk.”
Genevieve oli tikksirgelt istukile tõusnud. Nad olid teise teki all varjus olnud, kui Harry oli ta lamamistoolile pannud, aga nüüd oli päike liikunud piisavalt kaugele, et paistis talle poolde säärde. See oli mõistlik seletus, aga naine ei uskunud seda.
Ta tõstis jalad hoogsalt üle nahkistme serva, libistas tapjakingad vaevu võpatades jalga ning tõusis püsti. “Ma ei saanudki aru, et kell juba nii palju on – teie lood on nii huvitavad,” luiskas ta aastatega lihvitud andega. “Teil tuleb nüüd tõesti neile paberitele alla kirjutada – ma pean lennukile jõudma. Pean homme pärastlõunal Costa Ricas olema.”
“Rumalus. Ma ei taha teie lahkumisest kuuldagi,” vastas mees. “Me sööme kenasti õhtust, te jääte ööseks siia ja ma lasen homme oma eralennukil teid viia ükskõik kuhu soovite.”
“Ma ei saaks…”
“Ja ärge arvake, et mul on teie suhtes mingid kurjad plaanid,” sõnas mees silma pilgutades. “On küll, aga ema õpetas mind daamidega alati härrasmehelikult käituma. Siin on seitse magamistuba, igaühel oma vannituba, ja pole midagi paremat kui magada ookeani hällitavas rüpes. See kiigutab kõik teie mured minema.”
“Mul ei ole hetkel eriti muresid,” lausus naine, luisates võluvalt nii, et suu suitses. “Ja ma ei saaks teile selliseks tülinaks olla.”
“See ei tee üldse tüli,” kavaldas Van Dorn teda üle. “Mul on lennuk ja piloot, kellel pole midagi teha – talle meeldiks mõneks päevaks ära sõita. Ta võib teid isegi ära oodata, kuni olete sealsete äriasjadega ühele poole saanud, et siis teid tagasi tuua, kas siia või New Yorki.”
“Ma
