Ta ootas mehe reaktsiooni.
Van Dorn pilgutas silmi ning hetkeks mõtiskles Genevieve, kui kaugele mehe humanitaarsus ulatus. “Van Dorni Fond on alati ka keskkonnaküsimustes väga aktiivselt kaasa rääkinud. Meile on ju antud vaid üks maakera.”
Genevieve ei hakanud talle rääkima, et tema otsust minna puhkama vihmametsa ei motiveerinud mitte mingid heategevuslikud instinktid, vaid pigem mõte sellest, et sealt ei saa teda keegi kätte. “Tõepoolest,” pomises ta. “Aga ma pean nüüd tõesti minema hakkama…”
“Peter!” Harry oli vaevalt häält tugevdanud, aga Peter Jensen oli hetkega kohal. Ta oli vist kusagil vaateulatusest väljas seisnud. “Ma tahan, et võtaksid ühendust minu piloodiga ning käsiksid tal lennuk valmis panna. Preili Spenser sõidab homme Costa Ricasse ja ma tahan, et ta end mugavalt tunneks.”
Genevieve avas vastu vaidlemiseks taas suu ning siis märkas veidrat pilku Peter Jenseni traatraamidega prillide taga. See oli seletamatu, aga kindlalt olemas, ja väga uudishimulik. Enigma, mõtles naine, meenutades ristsõnamõistatust.
“Kui te olete kindel, et see tüli ei valmista,” lausus ta, hoides oma meeldiva oleku muutumatuna. Näis, et ta peab öö veetma sellel jahil, keset seda neetud vett.
“Hästi, härra,” pomises Jensen ilmetult.
“Ja laske talle tüürimehe kajut valmis panna, eks. Ta jääb ööseks siia.” Van Dorn pöördus taas võiduka naeratusega Genevieve’i poole. “Näete? Kõik on avalik. Ma kavatsen olla täiuslik härrasmees.”
Mingil põhjusel tabas Genevieve end pilku assistendi poole heitmast. Ta vist kujutas ette, et nägi põlgusläiget tema värvitutes silmades – hea teener ei reeda kunagi oma emotsioone ning ta kahtlustas, et Jensen on tõepoolest väga hea teener. Harry sai endale lubada parimat ning Genevieve oli juba olnud tunnistajaks Jenseni masinlikult tõhusale tööle.
“Hästi, härra.”
“Sa pead laskma kellelgi preili Spenseri reisikotid ära tuua.”
“Kardan, et see on võimatu, härra. Ma kontrollisin neid, kui läksin uut kokka tooma – see tundus olevat mõistlik tegu, kui juba maismaal olin. Preili Spenseri pagas oli juba tema lennuga Costa Ricasse saadetud.”
Mõistlik. Vaat seda sõna juba iga päev ei kuule, mõtles Genevieve. Ta oleks olnud ärritunud, aga Jenseni “mõistlik” tegu andis talle vajaliku ettekäände.
“Teist oli väga kena seda püüda teha, härra Jensen. Näib, et mul oleks ikkagi parem oma lennule minna.”
“Ma teen vaid oma tööd, preili Spenser,” pomises mees. “Käskisin kaatri tunni aja pärast valmis seada.”
“Noh, sa saad selle käsu lihtsalt tühistada,” lausus Harry suurejooneliselt. “Preili Spenser jääb siia ööseks. Ära ütle, et pardal pole ühtegi rõivaeset, mis ei sobiks temasugusele kenale naisele, sest ma tean, et on. Pealegi on täna seitsmes aprill ja sa ju tead, et seitse on mu õnnenumber. Vean kihla, et teie sünnipäev on seitsmendal oktoobril, preili Spenser. Eks ole?”
Hetkeks imestas naine, kuidas mees oli sellise imeliku mõtte saanud, aga siis meenus talle, et oli äsja nõustunud, kui too oli temalt küsinud, kas ta on kaalude tähtkujust. Kas Van Dorn loobuks proovimast teda siin hoida, kui ta ütleks, et on sündinud viieteistkümnendal?”
“Te olete tõesti imetlusväärne,” sõnas naine kergel toonil, vältides seda teemat täielikult.
“Ma kardan, et kõik pardal olevad naisterõivad sobivad suurema tõenäosusega suurustele kaks või neli. Teie tellimusel, härra,” lausus Jensen.
Genevieve ei teadnud, mis teda rohkem vihastas, kas see, et Harry Van Dorn eeldas, et ta täidab tema tahtmist või see, et Peter Jensen vihjas tema täidlusele.
“Ma kannan number kuus suurust,” sõnas ta magusalt. Tegelikult kandis ta kaheksat ja mõnikord isegi kümmet ning ta kahtlustas, et odavamate rõivaste puhul võis asi isegi hullem olla, aga ta ei kavatsenudki seda tunnistada. Ta pidi vaid lootma, et Jensen ei leia ühtegi number kuus rõivaeset, millesse ta peaks püüdma end sisse pigistada.
Mehel polnud skeptiline ilme – ta teadis arvatavasti, mis suurust Genevieve kandis, kingadeni välja –, aga ta oli selleks liiga hästi koolitatud.
“Põrgu päralt, me pole siin nii formaalsed,” lausus Harry. “Sa kindlasti leiad talle midagi, Jensen. Sina suudad kõike.” Ta pöördus Genevieve’i poole. “Pidage meeles, et ta on Jäära tähtkujust. Jäik tõbras, vabandage väljendust, aga teeb oma tööd hästi. Samas kui mina olen Veevalaja – rohkem nagu ideedemees. Ma ei saa tavaliselt Kaaludega läbi, aga loodan, et teil on kuratlikult hea tõusumärk.”
Ainus asi, mis Genevieve’is tõusis, oli viha, aga sinna ei saanud ta midagi parata. Ta ei pääse sellest, mõtles ta. Kui arvestada, et ta töötab mehe heaks, võib too temalt oodata üldjoontes kõike, mida süda ihkas. Seetõttu surus ta hambad kokku ja naeratas. “Küll ma hakkama saan,” sõnas ta.
Peter Jensen noogutas, ilme tuim nagu alati. Genevieve ootas pooleldi, et ta eemaldub tagurpidi nagu mõni keskaegne Hiina teener, kuid mees pööras ringi ja lahkus ning Genevieve vaatas teda minemas, tundes tema vastu hetkelist huvi. Tagantpoolt nägi mees teistsugune välja – pikem, saledam, vähem ilmetu. Võib-olla muutsid prillid ja üle pea silutud juuksed ta välimuse nii tavaliseks. Või vajas naine puhkust veel rohkem kui oli arvanud, kui ta fantaseerib paranoiliselt mingist mittemidagiütlevast assistendist.
Lõppude lõpuks polnud see tähtis. Sarmikas teksaslane oli ta edukalt oma võrku püüdnud – ta kavatses lasta Harry Van Dornil end veiniga joota ja sööta ning homme asub ta teele, jättes töö ja oma elu seljataha. Ta ei kavatsenud mehega magada – seda oli ta otsustanud juba mõne aja eest, kuigi ta polnud kindel, millal. Tal oli tuju vaid põgeneda ja vaikida.
Ta elab üle veest ümbritsetuna magama jäämise põrgu paari rahusti abiga, et ärevust leevendada. Ja samal ajal homme on kõik vaid kauge mälestus.
Jensen polnud rahul. Asjad ei läinud üldse nii, nagu ta oli plaaninud, aga ometi juhtus seda sageli. Ta polnud arvestanud, et Genevieve Spenser sinna jääb või et Harry Van Dorn hakkab naisesse suhtuma nagu kutsikas uude piuksuvasse mänguasja. Jensen võis naist enda huvides teretulnud tähelepanu kõrvalejuhtijana ära kasutada, aga see ei pidanud talle sellegipoolest meeldima. Raskused olid vajalikud, aga tema oli mees, kes kõrvaldas raskused. Ta oleks pidanud korraldama asjad nii, et preili Spenserist oleks lahti saadud juba enne, kui ta saartele saabub.
Ta raiskas harva aega tagantjärele targutamisele. Ta võis arvata, et tuleb kena bimbo, tühine tülitekitaja, kellest ta suudab kiiresti vabaneda. Aga naine oli väga ilus niisugusel silutud, hoolitsetud moel, mis kippus teda ärritama, kui ta lubas endale luksust üldse midagi tunda. Pealegi oli Genevieve’is midagi enamat, kuigi too püüdis seda varjata. Ta oli targem kui tahtis teistele välja näidata, ja vihasem.
See viha oli kahtlemata paeluv. Tähelepanu hajutav. Need naised, keda Peter tundis, varjasid oma viha hästi, suunates seda nurjatumatesse tegudesse. Tundus, et Genevieve Spenser polnud oma väljundit veel leidnud ning mees nägi seda tema rahulikes pruunides silmades helklemas. Blondid juuksed ja pruunid silmad – huvitav kombinatsioon. Kuigi tema juuksed olid loomulikult kindlasti rohkem hiirekarva.
Ja ta mõtles liiga palju sellele naisele samal ajal, kui tal oli töö, mis tahtis tegemist. Hans oli ohutult kambüüsi sisse seatud, ta oli selleks tööks hästi koolitatud, nii toiduvalmistamise kui ka nugade
