pingutuseta sulandunud. Harry Van Dornil polnud aimugi, et teda ümbritsesid Komitee liikmed.
Samas aga, kui ta oli nii rohmakas kui näis, siis polnud tal aimugi, mis Komitee on. Vähesed inimesed teadsid seda, aga Peter ei uskunud eriti Harry teadmatusse. Selline võim ja raha, mida tema kontrollis, tõi kaasa palju privilegeeritud informatsiooni.
Mingil põhjusel hakkas Peter kärsituks muutuma.
Harry Van Dorn oleks pidanud olema lihtne töö. Megalomaanist miljardär, kellele meeldib kõik okultne ning kellel on keerukas plaan takistada maailma kaubandusvoolu ja finantsstabiilsust, nii et see talle kasuks tuleks.
Probleem seisis selles, et Harry oli kõik ära lahterdanud. Tema inimesed töötasid iga plaani haru kallal ning kõik Seitsme Reegli osad olid iseseisvad, mistõttu oli iga sündiva katastroofi üksikasju veelgi raskem avastada. Üks ei viinud kunagi teiseni ning mehe teenrite armee töötas kooskõlastatult paralleelsete katastroofide kallal. Peter oli ise kohal olnud vaid neli kuud – üsna lühikest aega võrreldes Marcello Ricettiga, Sitsiilia relvakaupmehega, kellele olid meeltmööda sadism ja noored poisid. Peteril oli temaga veedetud aasta jooksul teatud hinnaga õnnestunud teda lastest eemal hoida. Ta oli pidanud niikuinii samaga maksma, aga ta polnud selle ees hetkekski kõhelnud. Isegi kui ta lõpuks oli oma naisest ilma jäänud.
Vähemalt ei palutud tal Harry Van Dornile isiklikumaid teeneid osutada. Peteri lihvitud aseksuaalne isiksus oli väärtus omaette – sihtmärk pidas teda selleks, kelleks tahtis teda pidada ning Harry soovis vaid, et keegi kõik tema palved täidaks. Oma seksuaalsetele vajadustele leidis ta ise rahulduse.
See viis Peteri mõtted taas Genevieve Spenserile. Arvatavasti oleks parem, kui naine magaks Harryga. Kui naine oleks üksinda tüürimehe kajutis, oleks raskem takistada Renaud’d tema kõri läbi lõikamast. Kuigi lõppude lõpuks pole neil ehk teist valikut – oleks ohtlik lasta naisel naasta oma mugava elu juurde New Yorki ning vastata Harry Van Dorni ja tema jahi kadumisega seotud küsimustele. Sõjakaotus, oleks Thomason öelnud. Aga Thomasoni polnud enam ning Peter oli lootnud, et Komitee üheks osaks olnud halastamatust saab piiramisega ohjeldada.
Aga inimesed, kes teadsid liiga palju, olid alati olnud probleem. Väljatöötatud ained polnud püsiva toimega, need võisid pühkida ära liiga palju või liiga vähe mälestusi. Kui panused olid piisavalt kõrged, ei võinud endale riski lubada.
Aga võib-olla ei jõua asjad üldse selleni. Äkki saab ta naise siiski jahilt ära viia – ta tundis seda ise meeleheitlikult soovivat. Selleks ei kuluks kaua aega – kui Van Dorni eralennuk on katki, peaks ta võtma tavalennu ning tal oleks siis piisavalt lihtne korraldada üks lend koidikul, mistõttu peaks naine öö saarel veetma. Genevieve oli muidugi teda näinud, aga talle ei jää temast midagi meelde. See oli üks Peteri küsitavatest annetest.
Peter muutis asju tarbetult keeruliseks, kõik ühe ärahellitatud väikese rikka tüdruku pärast. Naine oli siin ja võis sinna ka jääda. Ta võib selle tagajärgedega hiljem tegeleda. Ta hoiab Genevieve’i elus, kui saab. Kui ei saa, siis vaatab, et lõpp oleks kiire ja valutu. Sünniga saada privileegidega elu polnud ju mingi suur kuritegu. Ainult moraalne süü.
Tüürimehe kajut oli suur sviit, mis kuulus pigem viietärnihotelli kui jahi juurde. Hiiglaslik voodi võttis enda alla veerand tuba ning kandilisest aknast avanes vaade kergelt õõtsuvale ookeanile. Genevieve tõmbas kardinad ette.
Ta oli tükk aega duši all, lihtsalt asja uudsuse pärast, ja poputas end pisut. Ta oli viimaks ometi nende väikeste mugavustega harjunud – lapsepõlv täis raha lugemist ja väliselt jõukuse teesklemist oli nii täielikult pöördunud, et see lõbustas teda mõnikord. Kes oleks võinud arvata, et hea kasvatuse saanud, lootusetult vaene väike Genny Spenser saab end lõpuks niimoodi poputada? Noveau pauvre’ks1 olemisest oli midagi kasu ka olnud. Raha, mis tema röövelparunitest esiisad olid kokku kogunud, oli ammu läinud, ning alles oli vaid privileegide saamise ootus, ilma et selle ostmiseks oleks raha olnud. Mitte et tema vanemad oleksid seda iialgi tunnistanud. Avalikkuse ees olid nad ikka Spenserid, ühiskondlikus mõttes kõrgemal neist, kes pidid elatise teenimiseks tööl käima. Lekkiva katuse, suletud majatiibade, umbrohtu täis sissesõidutee ja tühjade tubadega majas sõid nad aga juustuga pakimakarone, mida ema vastu tahtmist valmistas.
Neil vedas, et neil katus pea kohal oli. Genevieve’i mustast lambast isa oli ainuke Spenser, kes nende perekonna poolelt alles oli, aga enne tema surma oli maja juba Rhode Islandi osariigi valduses. Nii oli mees lihtsalt müünud ära kõik, mis sai – kogu ümbritseva maa, iga mööblitüki, mis midagi väärt oli. Kunstiteosed olid juba eelmised põlvkonnad röövinud ja vanaema oli ellu jäänud oma ehteid müües. Selleks ajaks kui Genevieve’i vanemad majja sisse kolisid, oli müügiks väga vähe alles jäänud.
Loomulikult ei tohtinud keegi külla tulla, sest siis oleks saladus ilmsiks tulnud. Nad olid pidevalt suurte ümberehitustega ametis, nagu tema vanemad ütlesid, korraldades seltskondlikke üritusi restoranides või golfiklubis. Ning Genny ja tema õde sõid selle eest maksmiseks nädal aega võileibu ja kartulikrõpse.
Nüüd võis ta osta, süüa ja kanda ükskõik, mida tahtis. Mõni ime, et tal olid need neetud seitse lisakilo – liiga palju oli mõnusid, millest osa saada. Kui tema halastamatult sale ema oleks elus, tunneks ta oma tütre üle õudu.
Aga tema vanemad olid surnud, maja läinud ning Genevieve Spenser teenis Roperi, Hyde’i, Camui ja Fredericksi juures tohutult hästi. Ta kuulub Harry Van Dorni suguse mehe juurde, oleks ema öelnud, kuigi ta oleks mehe poliitiliselt korrektsete tehaste peale nina krimpsutanud. Ema meelest oli ainus vastuvõetav raha saamise viis see pärida. Isa oleks lihtsalt uue klaasi viskit võtnud.
Duširuum oli hiigelsuur, suutes olla nii maitsekas kui ka toretsev, ning Genevieve lasi veel pisut oma kehast pingeid välja viia. Ta mõtles enne Harry juurde naasmist võtta veel ühe rahusti, kuigi siis pidi ta veinijoomist jälgima. Ja ta kavatses magada üksinda selles luksuslikus voodis, kindlasti astronoomiliselt mõnusate Egiptuse puuvillast linade vahel ning homme õhtul kavatses ta magada maas magamiskotis. Ja on siis palju õnnelikum.
Väljas hakkas pimedaks minema, kui ta duši alt tuli, ning ta nägi läbi õhukeste kardinate rannikutulesid. Ta polnud kindel, kas need rahustasid teda, andes märku, et maa on lähedal, või tuletasid meelde, et ta ei ole seal, kuid ta jättis kardinad sellegipoolest ette, kui ta vahetas riided ja tiris nendelt ära hinnasilte, mis olid külge jäetud. Number kaheksad. Genevieve ei teadnud, kas tunda ärritust või kergendust.
Ta sirutas käe tabletipurgi järele ja viskas endale kaks tabletti suhu. Küllap muutis ookean teda paranoiliseks ja rahutuks ning pani tundma, et miski oli kuidagi mäda. Aga tabletid pidid selle tunde kadumise eest hoolt kandma ning pärast homset saab ta need ära visata. Või vähemalt ära pakkida, kuni ta peab linna ja enda valitud elustiili juurde naasma.
Genevieve vajus ühte hiiglaslikku tugitooli, sulges silmad ja ootas, et zen’ilik rahu teda haaraks. Kõik saab korda. Kõik saab imekena olema. Ja siis ta lahkub.
Naine on kenake, mõtles Harry Van Dorn, jälgides teda oma magamistoas televiisorist. Pisut liiga pontsakas oma riiete jaoks, aga paljalt oli ta täpselt paras. Ta oli tüdinud piitspeenikestest modellidest, kes olid väsimatud.
Aga samas oli see mehe jaoks normaalne. Ta oli impulsiivne ja tema keskendumisvõime oli lühike. Kui tal tekkis millegi suhtes kinnisidee, siis nautis ta seda üleliia ja peagi kaotas huvi. Ta oli proovinud neitseid, vanemaid naisi, inetuid naisi ja nägusaid mehi. Kõige kauemaks oli ta jäänud pidama laste juurde, aga nad kippusid liiga palju nutma, ja isegi kui ta leidis kellegi hea, kippusid nad kahjuks vanemaks saama ja üle üheteistaastastest ta ei hoolinud.
Modellieelistus oli olnud hea
Noveau pavre pr. k. – uusvaene. –Tõlk.
