style="font-size:15px;"> Roche kargas esimesena püsti ja raputas Kellyt õlast. „Siga! Sina ei muutu ka iial. Välja. Ma kolgin su vaeseomaks.“
Mõistus sai Maxi just õigel hetkel pidama ja ta vajus tagasi istmele, kuid vaatas muheldes, kuidas teised kaks naljatledes maadlesid. „Härraspsühhiaatri poolt peen keelekasutus,“ ütles ta. „Sa oled meie lollimängu siin juba piisavalt kaua kuulanud. See polnud naljakas, Kelly, aga sul on alati julmad naljad olnud.“
„Tahtsin meid vaid korraks kokku saada,“ ütles Kelly ja andis Roche’ile heatujuliselt obaduse. „Kuid tunnen kergendust kuuldes, et sa ei näe maailma läbi roosade prillide, Max. Kurat, saa aru, ma olen ju sinu pärast mures, Roche samuti. Sa oled paraja jama sees ja me ei taha, et see juhtuks taas seal, kus sa end turvaliselt tunned.“
Maxil hakkas sees keerama, kuid ta sundis suunurgad naeratusele. „Mu silmad on avatud,“ ütles ta. Tal polnud vähimatki plaani jagada mõningaid peas pöörlevaid mõtteid. Green Veilist saab asja. Nad Roche’iga moodustasid hea paari ja koos hoolikalt valitud meeskonnaga saavad nad asuda uuesti selle kallale, mida armastavad. Kelly finantsoskused muutsid kõik lihtsamaks ja võib-olla oligi hea, et ta kõiki kahe jalaga maa peal hoiab.
Pappy restoranis oli rahvast rohkem kui tavaliselt, kuigi vaikne polnud siin iial. Iga natukese aja tagant avanes peauks ja sealt sisenesid uued kliendid. Siis avanes see taas ja sisse astus Annie. Carmen läks kohe Annie juurde ja nad vahetasid mõned sõnad, enne kui Annie otse oma kabinetti läks ja enda taga ukse sulges.
Max tõmbus pingesse. Annie polnud vaadanud ringi, kas ta on siin, kuid ilmselt oli ta arvanud, et Max on nüüdseks juba lahkunud. Ta jääb lähedusse seniks, kuni vennad on lahkunud, ja tuleb siis tagasi, et Anniega rääkida. Pinge õlgades andis järele. Muretsemiseks polnud vähimatki põhjust.
Mitte eriti kaugel kohast, kus istus Max, jälgis keegi ta reaktsioone Annie Duhonile. Nauding, leidis vaatleja, tohtrihärra tundis Anniet nähes suurt rahulolu. Ta tahtis naist – seda oli ta näost näha. Kui sobilik.
NELJAS PEATÜKK
Gator Hibbs ja ta naine Doll, Toussainti ainsa hotelli Majestic omanikud, saabusid lauda. Gator kohendas ebakindlalt oma suurt keret ja võttis peast kulunud pesapallimütsi, tuues nähtavale higistava kiila pealae. Doll seisis mehe taga, just nagu oleks ta häbelik, mis Maxi kogemuste kohaselt polnud üldse tema moodi. Mittemidagiütleva välimusega, kummiga kuklasse kinnitatud õhukeste pruunide juustega Dolli silmad olid ta ainsaks tähelepanuväärseks omaduseks. Need ei sobinud temaga kokku. Need olid helehallid ja suured, just nagu oleks ta pidevalt millegi üle üllatunud, ega peegeldanud kuidagi Dolli järsku loomust.
„Tere, Gator ja Doll,“ ütles Max.
„Kena päev,“ ütles Gator ja suunas pilgu vihmamärjale aknale. „Selline päev mulle meeldib.“ Ta võpatas – ja Max järeldas, et Doll oli mehele roietesse obaduse andnud.
„Seda poleks olnud vaja teha,“ ütles Gator Maxile selga keerates. „Miks sa seda tegid? Niimoodi neerudesse togida. Mul on juba niigi pidamisega probleeme – kuulsid ise, kuidas doktor Reb…“
„Tulime siia doktor Savage’iga rääkima,“ ütles Doll endiselt suurte ja ilmetute silmadega. „Teda ei huvita sinu neeruprobleemid, Gator. Kuulsin, et tema ala on näod.“
Max kergitas Kelly ja Roche’i poole vaadates kulmu ja tõusis. Ta koputas Gatorile õlale. „Otsime rahulikuma paiga.“
„Võime ka siin rääkida,“ ütles Doll. „Pole siin midagi salajast.“
„Kuidas siis kurat ei ole?“ ütles Gator näost punaseks tõmbudes. „Tänan, doktor. Suur tänu mõistva suhtumise eest.“
Nad läksid välja katusealusesse. Gator pistis käed kulunud tööriiete taskusse ja ajas jalad harki. Doll vahtis talle otsa.
„Võta rahulikult,“ ütles Max. „Ütle otse, mis sulle muret teeb.“
„Me pole kitsipungad,“ ütles Gator pärast pausi. „Anname teistele, mis võimalik. On ju nii, Doll?“
„Täpselt.“
„Võid siit linnast ükskõik kelle käest küsida, ja sulle kinnitatakse, et Hibbsid on suuremeelsed.“
Max naeratas. Ta tundis mehele kaasa. „Sul on ebamugav mulle oma juttu rääkida. Selles ei saa olla midagi, mis mulle uudis oleks, nii et võta härjal sarvist.“
Gator tõmbas sügavalt hinge ja lasi kuuldavale köhahoo. „See niiskus,“ ütles ta, osutades vihmale, mis sadas jäise auru sarnaseks uduks. „Sa ju väitsid, et su preili Riley jääb vaid üheks ööks?“
„Jah.“
„Ja et ta maksab täna hommikul lahkudes.“
„Ta ei maksnud,“ ütles Doll vahele. „Ja lisapäev tähendab lisatasu. Tuba on tema all kinni, kuigi ta seal ei maga.“
Enam ei teinud need kaks Maxile nalja. „Kui ma toa kinni panin, siis ütlesin ju, et te arve minule saadaksite.“
„Sina ütlesid, et ta jääb üheks ööks, aga välja kirjutamise aeg on kell üksteist. Nüüd ollakse meile võlgu kahe eest – juhul, kui ta homme hommikuks läinud on.“
Maxil nööris kõri. „Kas preili Riley on ikka veel siin?“
Dolli näkku ilmus muie. „Seda võiksid sina meile öelda. Sinu eraelu pole meie asi, välja arvatud juhul, kui meid katteks ei kasutata. Meil ükskõik, kui ta sinu juures on. Kuid siis oleks tal arukas ka ülejäänud asjad meilt ära viia, või kuidas?“
Max ei suutnud kopse korralikult täis tõmmata. „Ma tõin ta eile õhtul hotelli tagasi.“ Ta ei tahtnud mõelda seda, mida mõtles. „Nägin, kuidas ta sisse läks. Võib-olla ta unustas ühe koti maha. Lasen selle talle järele saata.“ Ta võttis taskust rahakoti ja sellest mõned rahatähed.
Doll oli ebakindla olemisega. „Ta ei võtnud vannitoast midagi kaasa. Ja ta rendiauto on ikka veel hotelli taga.“
VIIES PEATÜKK
Annie oleks need õlad ja selle selja ükskõik kus ära tundnud. Max Savage’i vaatamine oli enam kui nauding ükskõik millise nurga alt, välja arvatud siis, kui ta ei tahtnud kellegagi rääkida, isegi Maxiga mitte.
Pappy uks sulgus ta selja taga. Annie kõhkles, jaki kapuuts vihma kaitseks sügavale näole tõmmatud, ja kaalus, kas mitte tagasi minna. Tal oli ikka veel võimalus märkamatult tagasi sisse minna.
Mobiiltelefon kõrva vastu surutud, keeras Max end ringi ja nägi teda. Ta pidi teda nägema. Või siis vaatas ta otse Anniest läbi, näol ilme, mis muutis ta võõraks. Pinev ärritus – ja viha – moonutas ta nägu. Annie ahmis läbi suu õhku. Ta oli tõstnud poolenisti käe, et mehele viibata, kuid lasi sel langeda. Pinevas seisundis sinisilmne mees, kes jäi silma paljudele naistele ja tekitas neis tunde, nagu oleksid nad teda näinud meeste moeajakirja kaanel, oli täna hirmuäratavas maskeeringus välja ilmunud. Huultel kõhklev naeratus, läks Annie edasi ja püüdis mehest mööduda.
Kuna mees rääkis telefoniga, polnud Anniel vaja õnneks rääkida. Ja ta polnud kindel, et seda suudaks.
Veel enne, kui tal õnnestus parkla suunas põgeneda, haaras Max tal käsivarrest ja naeratas, üksnes suuga, mitte silmadega.
