„Lähme tagasi.“
„Pole vaja,“ ütles Annie. „Sa ütlesid, et vajad seltsi. Ma olen sulle seltsiks. Kui tahad rääkida, siis olen valmis kuulama.“ Ta polnud iial suutnud hädas olevat inimest abita jätta. Vahel oli see osutunud veaks, kuid Maxi puhul ei saanud see ju nii olla… või sai?
„Tänan,“ ütles Max ja võttis kiiruse maha.
Ta lõi vastu rooli ja Annie võpatas. Annie käed värisesid ja ta surus need tugevalt kokku. Kui asjalood keeruliseks kisuvad, küll ta siis mingi väljapääsu leiab. Ta teadis oma kogemusest, et meestele ei tohi anda võimalust ülevõimu saavutada ega end lõksu sundida.
Kuid Max polnud seda tüüpi, kes ülevõimu kasutaks.
Ta puudutas mehe kätt. „See pole küll minu asi, aga sa oled mures. Kas midagi on juhtunud selle naisega, keda eile intervjueerisid? Michele’iga?“
„Raske öelda.“ Max ei teadnudki ega tahtnud sellest rääkida – ega sellele isegi mõelda.
„Selge.“ Annie soovis, et poleks midagi küsinud.
„Sa värised,“ ütles Max. „Ma ajasin sulle hirmu nahka. Kurat võtaks! See pole minu moodi. Nood kuradima tõprad saavad just seda, mida tahavad, nad ajavad mu hulluks.“
„Kes?“ küsis Annie automaatselt.
„Ah, las olla.“
Anniel oli kange tahtmine avaldada arvamust sitas tujus inimese pihtimuste kuulamise kohta.
„Lase tulla,“ ütles Annie, kuigi tal polnud plaani suud lahti teha. Ta köhatas.
Tugev käsi võttis ta mõlemad käed oma pihku. „Pole midagi rääkida. Mul on lihtsalt hetkel raske ja näen kõike mustades värvides. Kas sulle bagel’id meeldivad?“ Ta hoidis endiselt Annie kätest kinni. „St. Martinville’is on väike restoran nimega Char’s Bagels, kas tead seda?“
„Ei.“ Annie vaatas ringi. St. Martinville? Ilm ja udu olid ta orienteerumistajule mõjunud, vastasel juhul oleks ta palunud Maxil sõita kuskile mujale, mitte St. Martinville’i – ükskõik kuhu, ainult mitte sinna. Linnake, kus ta oli üles kasvanud, polnud Toussaintist eriti kaugel, kuid ta oli sealt väga ammu lahkunud ega olnud kordagi naasnud.
„Ma olen kindel, et jääd rahule. Igasuguseid bagel’eid ja iga maitsega kreemjuuste. Suitsulõhe. Kapparid. Imeõhukesed sibulaviilud. Jumalik kohv.“
„New Yorgi söök,“ ütles Annie ilmetult.
„Bagel’eid süüakse kõikjal,“ ütles Max. „Kas oled nõus tulema koos minuga Char’si restorani ja midagi sööma?“
Annie elu siin linnas oli lõppenud. Inimesed, keda ta oli tundnud, olid kas surnud või läinud – enamik neist. Allesjäänud ei tunneks teda pärast kõiki neid aastaid ära. Ta oli nii palju muutunud.
Ta tahtis siit autost välja. „Kas sa Pappys ei lõunatanud?“ Mis see asjasse puutus? Niipea, kui ta autost välja pääseb, saab ta endaga hakkama. „Hea küll, tulen. Miks ka mitte. Uute ideede vastu pole mul midagi.“ Kui ta hakkaks nõudma, et Max kuskile mujale sõidaks, muutuks mees kahtlustavaks.
„Hea lõuna oli.“ Ta tajus Annie meeleolu. „Aga ma ei mäleta enam, mida ma sõin, nii et võtan ka bagel’id ette.“
See mees oli alati olukorra kõrgusel, alati. Ta polnud iial jahunud midagi nii tähtsusetutest asjadest nagu bagel’id. „Vii mind Char’si restorani,“ ütles Annie.
Kui Max uuesti Annie poole vaatas, olid ta silmad kissis ja Annie tajus, kuidas mees teda ja ta reaktsioone hindab. Mees kahtlustas, et ta annab lihtsalt järele. Ta vaatas mehele otse silma ja tundis tõmmet, kuigi ei suutnud ikka veel täiel määral hirmust vabaneda.
St. Martinville’is oli väidetud, et Annie oli hukka läinud, et ta otsis selliseid meelelahutusi, mis ta hävitavad. Ta oli kuulnud sosinaid: „Vastik.“ „Hoia temast eemale, ta on rohkem kui ühe korraliku mehe hävitanud.“ Tõendeid ei olnud, kuna neid polnudki, kuid teda seostati meestega, keda ta polnud iial kohanud, ning tal polnud võimalik end kuidagi kaitsta, kuna ta oli kaks korda eksinud ja mõlemad eksimused olid olnud nii rängad, et olid ta reputatsiooni pihuks ja põrmuks teinud.
Max sõitis St. Martinville’i sisse. Vihm oli inimesed tänavatelt ära peletanud.
„Sa tunned seda linna,“ ütles Annie ja ta hääl kõlas, nagu oleks see roostes. Ta vaatas otse ette ja soovis, et võiks taas kapuutsi pähe panna ja end autosse peita.
„See on nii väike, et siit võib lausa seda märkamata läbi sõita,“ ütles Max. „Siin pole midagi teada. Kena väike ja sõbralik linnake.“
Annie kehitas õlgu. Udu tee kohal kadus niipea, kui nad linna sisse sõitsid, kuid vihmasadu oli siin sama tihe kui Toussaintis.
Ja seal peakski ta olema, ta peaks olema Pappys ja oma tööd tegema. Selline asi polnud üldse tema moodi ega tohi korduda. „Kus see Char’si restoran on?“ Ta ei mäletanud sellise nimega kohta.
„Püha Martin de Toursi kiriku lähedal. Ja seal see kirik ongi.“
Valge ühekorruselise kiriku peaukse kohal oli kellatorn. Mõned inimesed moodustasid trepist üles minnes ja kirikusse sisenedes järjekorra. Turistidel meeldis seda uudistada ja sellise märja ilmaga oli hea siseruumides olla. Kui Annie oli olnud veel väike tüdruk, oli tal olnud komme hiilida kiriku taha aeda. Talle oli meeldinud vahtida kangelanna Evangeline’i kuju. Seal valdas teda rahu ja kuigi Annie ei rääkinud sellest iial kellelegi, oli ta salamisi arvanud, et Evangeline kaitseb lapsi – ja haldjaid. Ta hammustas huulde. Ta oli olnud kindel, et haldjad hõljuvad lillede vahel, kuna ta oli neid seal näinud, ja kuna ta seda saladust iial kellelegi ei rääkinud, ei saanud ka keegi talle vastu vaielda.
Paremale Hamiltoni tänavale ja veel paari kvartali jagu edasi. Anniel tõmbus sees krampi. Siin polnud just palju muutunud ja ta ei tahtnud siin olla. Korraga keeras Max kitsasse kõrvaltänavasse, mida Annie ei mäletanud, ja siis paremale maja ette parklasse, kuhu mahtus pool tosinat autot. Üks koht oli veel vaba ja Boxster mahtus üsna napilt sinna vahele.
Kastikujulise väikese maja ainsast vasakpoolsest aknast võis häguselt näha seal sees kiirustades liikuvaid kujusid. Paremal asus uks, mille keskel oli ovaalikujuline klaas. See, kes oli aknale maalinud „Char’s Bagels“ ei saanud küll siltide tegemisega elatist teenida. Kõik türkiisikarva tähed olid eri suurusega. Ja mida lähemale kahesõnalise nime lõpule see plätserdaja jõudnud oli, seda väiksemaks tähed muutusid. Ilmselt oli ta lõpuks vigu märganud ning üritanud vahesid täita kollakaspruunikate armiliste ringidega, mille keskel olid augud. Need peaks siis ilmselt bagel’id olema, arvas Annie.
Max lülitas mootori välja, kuid ei püüdnudki väljuda. Annie süda tõmbus meest nähes valust kokku, kuigi ta poleks tohtinud sel üldse reageerida lasta. Max oli uskumatult hea välimusega mees kandilise lõuaga, mille keskel oli lohuke, ta laia ja tugeva suu nurgad olid ülespoole, keha pikk ja lihaseline – ning kui ta vaid teaks, kui palju aega Annie kulutas temast fantaseerimise peale, naeraks ta ilmselt Annie peale või tunneks talle kaasa.
Max astus autost välja, kuid Annie ei suutnud end liikuma sundida. Max avas ta ukse ja ulatas käe.
Annie väljus vastumeelselt. Max vaatas pingsalt talle otsa, mustad kulmud kortsus. „Mis lahti? Midagi on ju, või kuidas?“
Annie
