viisakate tervitussõnadega jänni jäänud, tundis mees, kuidas kuum puna üle ta naha uhas. Enne kui ta suutis huuled kuuletuma sundida, tõmbas olend käe, mida mees polnud suutnud suruda, tagasi ja tegi talle kniksu.
„Te peate olema lord Darnell,” lausus tüdruk madala ja käheda häälega. „Kui… vaimustav teiega kohtuda.”
3. peatükk
Kuigi tüdruk oli kõige ebaatraktiivsem naisolend, kellega Adam eales elus kokku puutunud, oli tema niksutegemises graatsiat. Veelgi enam, sardooniline pilk teravates mustades silmades ja iroonia tüdruku tervituses andsid mehele aimu, et too oli piisavalt taibukas aimamaks, mida mees ta välimusest arvas.
Selle asemel et piinlikkust tunda, näis tüdruk olevat mehe kimbatusest pigem lõbustatud, kui see teda ikka veel üksiti piieldes seisis, satsiline nukk käes.
Enne kui Adam suutis otsustada, kas tüdruku vaenulikkus teda pahandas või lõbustas, avanes uks ja lüheldane prillidega härrasmees astus kiirustades sisse. Nähes neid kahte vastakuti seismas, peatus mees järsult.
„Oh, heldus! Härra Darnell, ma lootsin teiega eraviisiliselt kõnelda, enne kui… noh, aga nagu ma näen, olen sellega hiljaks jäänud. Arthur Pendenning, söör, teie teenistuses,” ütles ta kummardades. „Olete end tutvustanud, preili Lambarth?”
„Tema kõrgus ja mina oleme tõepoolest tutvunud,” vastas tüdruk. „Nagu te nõudsite. Kas me ei võiks nüüd teiega konsultatsiooni lõpetada, et saaksin juba lahkuda?”
„Pole mingit vajadust kiirustada,” lausus härra Pendenning. „Teades, et olete just läbi teinud kurnava reisi, tellisin ma mõningaid suupisteid. Kas me ei võiks istuda koos maha ja vestelda, kui neil hea maitsta laseme? Palun, preili Lambarth. Ma loodan, et jääte ka meie seltsi, lord Darnell?”
Pigem vastu tahtmist pomises Adam viisakalt midagi nõusoleku märgiks. Tüdruk ei näinud välja kaugeltki kui murest murtud orb, kes vajas sugulaste tuge, vaid tundus olevat suisa vaenulik – ja täiesti lugupidamatu nii tema kui advokaadi vastu. Adam pidi võitlema sooviga lasta algsel šokil tüdruku välimusest kasvada üle vastumeelsuseks tüdruku viisakusetuse üle.
Pole vaja teda liiga karmilt arvustada, tuletas mees endale meelde. Lõppude lõpuks polnud tüdrukul ju aastaid kõrval ema, kes teda oleks õpetanud ja leedi Darnell oli meest hoiatanud, et ta surnud isa oli praktiliselt erakuks muutunud. Tüdrukut ei saanud võib-olla tõesti selles süüdistada, et tal näis vajaka olevat korraliku neiu käitumiskommetest.
„Ah, siin see kandik ongi,” ütles härra Pendenning. „Lord Darnell, preili Lambarth, kas te mõlemad võtaksite istet?”
Kui teener oli enne kummardades lahkumist kandikult kaane eemaldanud, seadis Adam end diivanile istuma. Preili Lambarth kõndis ilmse vastumeelsusega ühe seinaäärse tooli juurde ja toetas end selle servale.
Kas ta arvas, et mees võiks teda hammustada? Adamile tegi see nalja ja ta jälgis, kuidas tüdruk vargsi silmanurgast teda piidles. Advokaadi suhtes ta nii ettevaatlik ei olnud, sest see seadis end tema kõrvale istuma ja asus teed välja kallama.
Adam pidi just poetama mõne kerge märkuse, et tüdruk end mugavamalt tunneks, kui see end teekannu poole pööras ja ninaga õhku tõmbas.
Härra Pendenning ulatas talle tassi. Tüdruk võttis selle ettevaatlikult vastu, hoides õrna portselantassi endast eemal ja uurides selle sisu, siis aga kummardus tassi kohale vedelikku nuusutama.
Adamil hakkas tärkama kohutav kahtlus, et tüdruku peas pole kõik korras, kui tüdruk äkki ootamatult naeratas. Ta nägu valgustas tundeküllasus, mis korraks paljastas ta näojooned, mis olid nii kaunid, et Adam vaat et jälle šoki sai.
Enne kui vapustatud Adam jõudis selle ootamatu reaktsiooni üle pead murdma hakata, pööras tüdruk oma väljendusrikkad silmad advokaadi poole. „See on tee, eks?” päris ta härra Pedenningult.
„Jah, mu kallis. Kas te pole seda varem joonud?”
„Ema lahkumisest saadik mitte. Aga ma mäletan, et see oli hea.”
„Maitske seda ja öelge, mida arvate.”
Tüdruk jõi sõõmukese. „Oo, jaa! Tõesti hea!”
„Mõned inimesed eelistavad seda juua koogitükikese või küpsise juurde. Sooviksite te ka midagi?”
Ta pani tassi käest ja uuris kandikut, mida mees talle pakkus. „Kook. See on… leivast magusam, eks?”
„Kas te pole ka kooki ema lahkumisest saati söönud?” uuris advokaat.
„Ei. Kas leivast ja veest vangidele ei piisa?” päris tüdruk ja ta hääles kõlas kibedus. „Vahetevahel ka veel metsamarjad, kui mul õnnestus välja lipsata ja hullu Sallyt külastada.”
„Ma arvan, et te leiate koogi olevat magusamagi kui marjad. Proovige natuke, palun.” Ehkki härra Pendenningi hääletoon jäi kergeks, kui preili Lambarth pakutud koogitüki järele küünitas, heitis advokaat Adami poole pilgu ja vangutas pead, endal silmad raevu täis.
Hakates nüüd mõistma, mida advokaat talle püüdis vihjata, jälgis Adam tüdrukut pingsalt, rabatud preili Lambarthi vaimustusest toidu üle, millele tema klassi kuuluvad londonlased ei vaevuks pilkugi heitma.
Mehe süda tõmbus haletsusest kokku, kui tüdruk kooki proovis. Ta tundis eneses kummalist särinat, kui tüdruku nägu taas joovastav naeratus valgustas. „See on imehea!”
„Sööge nii palju, kui soovite, kullake. Te olete pärast nii pikka reisi kindlasti näljane.” Miski advokaadi toonis viis Adami mõttele, et mees vihjas millelegi enamale kui tüdruku hiljutine reis Londonisse.
Kui tüdruk oli pisut kooki näkitsenud, proovis ta küpsiseid. Siis võttis härra Pendenning kaane veel ühelt nõult. „Proovige siit ka ühte, kui soovite.”
Heitnud mehele pilkava pilgu, võttis tüdruk ühe ümmargustest asjadest pihku ja keerutas seda sõrmede vahel. „Nii sile,” lausus ta ja tõstis kera nina juurde. „Lõhnab magusalt, nagu marjad. Kas seda süüakse tervelt?”
„Ei, kõigepealt kooritakse see ära.” Härra Pendenning näitas, kuidas puuvilja tükeldada. „Seda nimetatakse apelsiniks.”
Tüdruku täiesti ootamatu helisev naerulagin ehmatas Adamit. „Muidugi! Oranži värvi. Ma olen nende kohta lugenud, aga raamatus ei olnud illustratsioone ja seepärast ei teadnudki ma, missugune see puuvili välja näeb.”
„Võtke üks suutäis, kullake. See on magus nagu marigi, aga teistmoodi.”
Tüdruku silmis süttis nüüd uudishimu. Ta võttis tükikese puuvilja, mille advokaat talle ära oli koorinud ja hammustas seda, naerdes taas, kui mahl ta lõuale pritsis ja ta tõstis teise käe, et tilkumist peatada.
Selle käe, mille ta seni oma räbaldunud kleidi voltide vahel oli hoidnud. Kui tüdruk lõuga pühkis, vahtis Adam jahmunult sakilist armi, mis tüdruku pöidlast randmeni jooksis.
Nagu Adam märkas, vahtis seda ka advokaat. Äkitselt tekkinud vaikuses heitis preili Lambarth esmalt pilgu Adamile ja siis Pendenningi suunas. Ta naeratus haihtus ja nägu läks punaseks, kui ta kärmelt vigastatud käe tagasi rüppe peitis.
Adam kuulis Pendenningi õrna susisevat pakkumist. „Palun, võtke veel,
