kate.”
„Ma olen veendunud, et leedi Darnell leiab kindlasti selle, mis teile meeldib. Seega,” lausus härra Pendenning, „kas siis lähete koos lord Darnelliga, nagu teie ema seda soovis?”
Preili Lambarth vaatas jälle Adami poole. „Suur raamatukogu?”
„Üsna suur.”
„Paks sulgmadrats?”
„Pehme kui pilv.”
„Soojad toad?”
„Nii et tapeet krussi tõmbub.”
Sel hetkel kostis koputus ja sisse astus üks advokaadi abilistest. „Härra Pendenning, te soovisite, et ma teataks, kui õmblejanna kohal on.”
Advokaat vaatas preili Lambarthi poole. „Olete uueks kleidiks valmis?”
Näole siginenud naeratus muutis jälle tüdruku välimust. ”Aga loomulikult!”
„Ja kui see on tehtud, lähete koos lord Darnelliga ema täditütart tervitama?”
Pärast üürikest pausi tüdruk noogutas. „Ma lähen koos temaga.”
„Suurepärane.” Advokaat säras. „Juhatage preili Lambarth ja õmblejanna tagaruumi ja vaadake, et neid ei segataks,” instrueeris mees abilist.
„Ma ootan siin, preili Lambarth,” lausus Adam, kui tüdruk ukse poole suundus.
Preili peatus lävel ja vaatas tagasi mehe poole. „Ma loodan, et kumbki meist ei pea seda kahetsema.”
„See tuleb lihtsalt kaastundest ta armetu olukorra pärast ja vihast selle üle, et teda nii sõnulseletamatult halvasti on koheldud,” mõtles Adam endamisi, kui ta tüdrukule kinnitas: „Ma olen kindel, et teie viibimine minu kodus saab olema meeldiv meile mõlemale.”
4. peatükk
Kui noormees preili Lambarthi välja oli juhatanud, pöördus Pendenning Adami poole. „Kas te jooksite minuga klaasikese brändit? Pärast sellist üllatust kohtumisest preili Lambarthiga kuluks teile üks naps ära. Mulle endale küll.”
„Meeleldi,” vastas Adam.
Advokaat kallas brändi välja ja ulatas klaasi Adamile. „Ma kujutan ette, et teil on mulle küsimusi.”
„Tõepoolest! Mu kasuema rääkis, et preili Lambarthi ema lahkus peaaegu kümme aastat tagasi. Kas ma pean sellest, mille tunnistajaks me äsja olime, järeldama, et kuni oma hiljutise surmani hoidis tüdruku isa teda… vangistuses?”
Pendenning noogutas ja ta nägu võttis sünge ilme. „Kui õudne või uskumatu see ka ei tunduks, on see tõsi. Kui palju te mu kliendi loost õieti teate?”
„Ainult seda, et leedi Lambarthil oli ilmselt enne abielu… üks suhe ja pärast mõnd aastat kooselu lord Lambarhiga leidis ta selle olevat väljakannatamatu, jättis mehe ja lapse ning põgenes oma endise armukese juurde.”
Härra Pendenning raputas pead. „See polnud sugugi nii. Ma oletan, et teie kasuema rääkis teile, et Gavin Seagrave oli pisut taltsutamatu?” Kui Adam noogutas, jätkas advokaat: „Tema kiindumus Diana Foresterisse oli sama tugev kui naise tunne tema vastu. Kui ta erinevatest allikatest kuulda sai, et naise abielu Lambarthiga – mehega, keda ta kunagi polnud sallinud – õnnetuks kujunes, otsustas ta naise ja lapse päästa. Ta pani mõned mehed Lambarthi lossi juurde varitsusse ja kui ühel päeval avanes võimalus ja need kaks olid ratsutamas, kasutasid mehed juhust, et neid endiga kaasa viia. Leedi Lambarthi karjed vaikisid kohe, kui ta kuulis, kes neid röövisid, aga Lambarth ise juhtus läheduses oma valdustes viibima, kuulis lärmi ja ratsutas sündmuskohale. Mehed viisid ema kaasa, aga Lambarthil õnnestus Helena kätte saada.”
Adam raputas pead. „Kõlab nagu katkend Minerva Pressi romaanist.”
„Ja võiks olla sama meeltlahutav, kui asjaolud nii kohutavad poleks. Ütlematagi selge, et mu klient oli ahastuses, et ta kallis laps oli lõksus mehe kontrolli all, keda ta ühtlasi vihkas ja kartis. Kuus kuud hiljem üritasid tema ja Seagrave uuesti last päästa.”
„Ja katse ei õnnestunud.”
„Ei. Kuna Helenal oli pärast ema põgenemist keelatud väljaspool lossiaeda liikuda, avastas Lambarth nad enne, kui neil laps välja õnnestus meelitada. Hoides rabelevat last, karjus Lambarth ta emale, et näeb last pigem surnuna, kui laseb tal minna ja et kui ta veel kunagi peaks võõraid oma maa pealt või isegi külast avastama, tapab ta lapse ära. Mu klient uskus seda.”
„Seega karistati last ema pattude eest?”
„Kardan küll. Pärast teist ebaõnnestunud katset ei lubanud Lambarth enam Helenat lossist välja, isegi mitte endaga kaasa kirikusse. Ilmselt ta vangistas ta müüride vahele, levitades samal ajal külas juttu, et igatsedes teda hüljanud ema, oli laps aru kaotanud – kindlustades nii selle, et kui Helenal kuidagi oleks ka õnnestunud põgeneda, poleks keegi ta abipalveid kuulda võtnud. Samuti pani ta oma valduste piiridele välja valvurid ja lasi neil pidevalt kontrollida küla ja kanda ette, kui sinna uustulnukaid ilmus.”
„Kui naisel oli keelatud tütrele läheneda, kuidas ta siis teadis, mis toimus?”
„Leedi Lambarthi teenijanna oli kohalik tüdruk, kes pärast oma käskija kadumist külasse naasis. Üks Seagrave’i agentidest jälitas tüdrukut Londonisse, kui see seal sugulasi külastas ja võttis temaga ühendust. Nad veensid tüdrukut endaga kaasa võtma meest, kes esineks ta tädipojana. See oli teine Seagrave’i mees Jerry Sutherland. Ta asus külla elama ja töötas seal, saates informatsiooni, mida tal koguda õnnestus ja ootas võimalust, et aidata tüdrukul põgeneda. Kahjuks ei lasknud lord Lambarth sellisel võimalusel tekkida.”
„Ja nii ta mehe surmani siis vangiks jäigi?”
„Jah. Aga ehkki ma teadsin, et teda hoiti vangistuses, olin minagi ta välimusest šokeeritud. Ma karistan karmilt ametnikku, kes teid sisse juhatas, enne kui sain teid hoiatada.”
Kuna Adamil ei olnud mingit soovi paljastada oma esimest reaktsiooni seoses preili Lambarthi nägemisega ega ka erutust, mida tüdruku naeratus temas oli tekitanud, siis oli ta targu vait.
Advokaat lonksas brändit. „Ja see, mille ta nii süütult teejoomise ajal paljastas, oli veelgi jubedam. Ma saan ainult halastajat jumalat tänada, et ta ema ei saanud kunagi teada täit tõde tüdruku kannatustest Lambarthi juures. Mehe kättemaks oli ränk – hoida naise eest, kes teda ära põlgas, last, keda naine väga kalliks pidas ja vangistada tüdruk sellisel moel, et ema ei julgenud püüda teda vabastada.”
„Olgugi et laps, keda mees karistas, oli ta enda ihuvili,” märkis Adam.
„Jah – ja see asjaolu illustreeribki mehe iseloomu. Üldiselt lahkunutest halba ei räägita, aga lord Lambarthi puhul olen ma küll kindel, et tema sealpoolsuses taevaväravaid ei läbinud. Seepärast ei pruugi ma teile seletada, miks preili Lambarth pärast sellist isapoolset kohtlemist mehelikku mõjuvõimu nii suure eelarvamusega suhtub. Alguses ma arvasin, et mul ei õnnestugi teda teie pere juures elama veenda.”
Adam ajas selja sirgu. „Ma kinnitan teile, härra Pendenning, et preili Lambarthi koheldakse ainult lahkusega, kui ta minu hoolealune on.”
„Ma ei pidanudki midagi muud silmas, mu lord. Kui avameelne olla, siis enne, kui ma
