„Raamatukogule teeb silmad ette küll.”
Lendasime mõnda aega vaikides. „Kas seal all on tõepoolest tuhat kakssada saart?” tundsin ma huvi. Olin kokku lugenud kõigest kolm või neli, mis hiiglaslike pusletükkidena veepinnale laiali pillutatud näisid. Ootasin vastust. „Mick?”
„Mida? Jajah, mõni siia-sinna. Asustatuid on nii kahesaja ringis, aga eks seegi muutub kõiksugu arendamistega. Iga kuu avatakse mõni uus hotell või puhkekeskus.” Ta kõhistas naerda. „Kõik tahavad ju tükikest paradiisi.”
Mick masseeris taas oma rinda ja võttis vasaku käe juhtkangilt ning sirutas ette. Panin tähele tema valulikku näoilmet ja kergelt higiseks tõmbunud laupa.
„Kas teiega on kõik korras?”
„Kõik on kombes. Pole lihtsalt varem nii hirmsaid kõrvetisi olnud.” Ta pistis suhu veel kaks närimistabletti ja kortsutas tühja pakendi ära.
Mind haaras rahutus. „Kas tahate, et kellegagi ühendust võtaksin? Kui näitate, kuidas raadiot kasutada, võin seda teie eest teha.”
„Ei, niipea kui need rohud mõjuma hakkavad, on minuga kõik jälle kombes.” Mees hingas sügavalt sisse ja naeratas mulle. „Aga aitäh.”
Mõnda aega paistis ta end paremini tundvat, aga kümne minuti pärast võttis ta parema käe juhtkangilt ja masseeris oma vasakut õlga. Higi nirises tal mööda nägu alla. Tema hingamine kõlas rabedalt ja ta niheles istmel, nagu ei suudaks mugavat asendit leida.
Mu rahutus kasvas puhtakujuliseks kabuhirmuks.
T. J. ärkas. „Anna,” lausus ta küllalt valjusti, et kuulsin teda isegi üle mootorimüra. Pöörasin ringi. „Kas me oleme juba peaaegu kohal?”
Tegin turvavöö lahti ja läksin tagasi T. J. kõrvale istuma. Tahtmata karjuda, tõmbasin ta lähemale ja ütlesin: „Tead, ma olen üsna kindel, et Mick saab kohe südamerabanduse. Tal on rinnus valus ja ta näeb jube välja, kuigi väidab ise, et süüdi on kõrvetised.”
„Misasja!? Tõsiselt räägid või?”
Noogutasin. „Mu isa pääses möödunud aastal suurest rabandusest eluga, seega ma tean, milliseid märke silmas pidada. Mulle tundub, et Mickil on hirm tunnistada, et midagi on valesti.”
„Mis meist saab? Kas ta suudab ikka edasi lennata?”
„Ma ei tea.”
Läksime T. J-ga kokpitti. Mick oli mõlemad rusikad rinnale surunud ja silmad sulgenud. Tema mikrofoniga peakomplekt oli viltu vajunud ja mehe nägu oli omandanud hallika varjundi.
Kükitasin tema istme kõrvale ja mind läbis hirmusööst. „Mick.” Mu hääletoon oli tungiv. „Me peame tõesti abi kutsuma.”
Ta noogutas. „Ma viin meid kõigepealt alla vette ja siis peab üks teist raadioga tegelema,” ahmis ta õhku, püüdes sõnu üle huulte suruda. „Pange päästevestid selga. Need on ukse kõrval hoiukapis. Siis istuge oma kohtadele ja kinnitage rihmad.” Ta krimpsutas valust nägu. „Minge!”
Mu süda vasardas rinnus ja adrenaliin tulvas läbi mu keha. Sööstsime hoiukapi juurde ja sobrasime seal.
„Miks me peame päästevestid selga panema, Anna? Lennukil on ju ujukid, eks ole?”
Sest Mick kardab, et ei jõua küllalt kiiresti alla laskuda.
„Ma ei tea, võib-olla näeb kord seda ette. Me maandume ju keset ookeani.” Leidsin päästevestid, mis olid kiilutud silindrikujulise ja kirja „PÄÄSTEPARV” kandva pakendi ja mõningate tekkide vahele. „Võta,” ütlesin, ulatasin ühe vesti T. J-le ja panin ka enda oma selga. Istusime oma kohtadele ja kinnitasime turvavööd, kusjuures mu käed värisesid nii kohutavalt, et sain sellega hakkama alles teisel katsel.
„Kui Mick teadvuse kaotab, pean kohe elustamisega alustama. Sina pead välja uurima, kuidas raadio töötab, T. J., eks?”
Poiss noogutas, silmad pärani. „Sellega saan ma hakkama.”
Pigistasin tooli käetugesid ja vaatasin aknast välja, kus lainetav ookeanipind järjest lähemale tuli. Siis aga, selle asemel et hoogu maha võtta, kogus lennuk kiirust ja laskus järsu nurga all. Kiikasin lennuki etteotsa. Mick oli juhtkangi peale kössi vajunud ega liigutanud. Võtsin turvavöö lahti ja sööstsin vahekäiku.
„Anna!” karjus T. J.. Mu särgisaba libises tema haardest välja.
Enne kui kokpitti jõudsin, nõksatas Mick oma istmel tahapoole, käed ikka veel juhtkangil, ning tema rinda läbisid tugevad krambid. Lennuki nina kerkis järsult ülespoole ja me laskusime vette, saba ees, ning libisesime nagu lutsukivi ebakindlalt üle veepinna. Üks tiib takerdus otsapidi lainetesse ja lennuk paiskus uperkuuti. Hoog lõi mu jalust, otsekui oleks keegi mulle pahkluude ümber köie sidunud ja seda jõuliselt rapsanud. Mu kõrvus kajas puruneva klaasi klirin ning mulle näis, nagu lendaksin, ja seejärel, kui lennuk tükkideks purunes, tundsin teravat valu.
Ma sukeldusin ookeani, merevesi kurku valgumas. Olin suunataju täiesti kaotanud, aga päästevest kergitas mind aeglaselt ülespoole. Mu pea kerkis üle veepinna ja ma läkastasin ohjeldamatult, püüdes õhku kopsudesse ja vett sealt välja saada.
T. J.! Oh jumal, kus on T. J.?
Kujutlesin, kuidas ta on oma istme külge kammitsetud ega suuda turvavööd avada, lasksin pilgul meeleheitlikult üle veepinna libiseda, kissitasin päikesesse ja kisendasin poisi nime. Just siis, kui kartsin, et ta on surmkindlalt uppunud, tõusis ta pinnale, läkastas ja puristas.
Ujusin tema poole, veremaitse suus, ja mu pea tuikas nii hullusti, et arvasin seda lõhkevat. T. J. juurde jõudnud, haarasin tal käest ja tahtsin öelda, kui rõõmus ma olen, et ta eluga pääses, aga sõnad ei tahtnud üle huulte tulla ja kõik muutus paiguti uduseks ja häguseks.
T. J. karjus, et üles ärkaksin. Mäletan kõrgeid laineid ja veel vett, mida neelasin, siis aga ei mäletanud ma enam midagi.
2. peatükk
T. J
Merevesi mäsles kõikjal mu ümber, tungis mulle ninna, kurku, silma. Ma ei suutnud läkastamata hingatagi. Anna ujus minu poole, nuttis, veritses ja kisendas. Ta kahmas mul käest ja püüdis rääkida, aga sõnad jooksid kõik puntrasse ja ma ei saanud tema jutust tuhkagi aru. Tema pea tudises ja ta plartsatas näoli vette. Sikutasin ta pea juukseidpidi püsti. „Ärka üles, Anna, ärka üles!” Lained olid nii kõrged ja ma kartsin, et need kannavad meid lahku, seega pistsin parema käe tema päästevesti rihmast läbi ja klammerdusin tema külge. Kergitasin ta pead. „Anna! Anna!” Oh jumal. Tema silmad jäid suletuks ja ta ei vastanud, seega pistsin vasaku käe tema päästevesti teisest rihmast läbi ja kallutasin end tahapoole, nii et naine jäi mu rinnale lebama.
Hoovus tiris meid lennukivrakist kaugemale. Lennukitükid kadusid veepinna alla ja peagi polnud enam midagi näha. Ma püüdsin mitte mõelda Mickile, kes oli oma istme külge aheldatud.
Õõtsusin täiesti rabatult, süda rinnus tagumas. Ümberringi polnud midagi peale rulluvate lainete ja ma püüdsin meie päid veepinna kohal hoida ja keelasin endal paanikasse sattuda.
Kas meie allakukkumisest ikka teatakse? Kas meid jälgiti radariga?
Võib-olla mitte, sest kedagi ei tulnud.
