Mul läks natuke paremini – tundus, et nägin isegi veidi suitsu –, aga tuld ei tulnud. Mu käsivarred valutasid.
„Ma annan alla,” ütlesin ma, viskasin pulgad käest ja pühkisin särgiservaga higi, mis kippus silma nirisema.
Hakkas sadama. Mõtlesin vaid sellest, kuidas vihmatilku keelele püüda, olles tänulik ka selle vähese vee eest, mis mu kurku jõudis. Vihm lõppes mõne minuti pärast.
Ikka veel higistades kõndisin ma randa, tõmbasin T-särgi seljast ja kahlasin lühkarite väel vette. Laguunivesi meenutas mulle vannivett, aga ma pistsin pea vee alla ja olemine läks veidi lahedamaks. Anna järgnes mulle, aga seisatas veepiiril. Ta istus liivale ja kergitas ühe käega oma pikad juuksed kaelalt üles. Oma pikkade varrukatega särgis ja teksastes oli ta kindlasti palavusest kõrbemas. Mõne minuti pärast tõusis ta püsti, kõhkles, aga sikutas siis särgi üle pea. Ta avas teksaste nööbi ja luku, astus pükstest välja ja sammus minu poole, seljas ainult must rinnahoidja ja jalas samast komplektist aluspüksid.
„Teeme lihtsalt näo, et need on mu päevitusriided, eks?” lausus ta, kui minu juurde vette jõudis. Tema nägu lõkendas ja ta ei suutnud mulle õieti otsagi vaadata.
„Muidugi.” Olin nii rabatud, et sain selle sõna vaevu üle huulte.
Annal oli vinge keha. Pikad jalad, lame kõht. Täiega kenad tissid. Tema vahtimine pidanuks olema viimane asi, mis mulle pähe tuleb, aga ei olnud. Võinuks arvata, et janu ja nälga ning meie äärmiselt sitta olukorda arvestades ei saa mul kõvaks minna, aga see oli vale. Ujusin Annast eemale, kuni enesevalitsuse jälle tagasi sain.
Jäime vette pikaks ajaks ning kui välja läksime, pööras Anna mulle selja ja pani jälle riidesse. Kontrollisime leivapuud, aga selle all polnud midagi. Anna ronis mu õlgadele ja kui käed tema reitele asetasin, et teda toetada, vilksatas mu vaimusilma ette pilt ta paljastest jalgadest.
Anna klohmis alla kaks leivapuu vilja. Mul ei olnud kõht väga tühi, mis oli imelik, sest oleksin pidanud näljast nõrkemas olema. Nähtavasti ei tundnud Annagi erilist nälga, sest kui ta oli kogu mahla viljast välja imenud, jättis ta viljaliha söömata.
Pärast päikese loojumist sirutasime end ranna ääres välja ja vaatasime, kuidas taevas nahkhiirtega täitus.
„Mu süda lööb hästi kiiresti,” ütlesin ma.
„See on märk vedelikupuudusest,” seletas Anna.
„Mis veel seda näitab?”
„Söögiisu kadumine. Olematu vajadus pissil käia. Suukuivus.”
„Mul on kõik need märgid olemas.”
„Mul samuti.”
„Kui kaua me ilma joogiveeta vastu peame?”
„Kolm päeva. Võib-olla vähemgi.”
Püüdsin meenutada, millal ma viimati midagi jõin. Võib-olla Sri Lanka lennujaamas? Vihma ajal õnnestus meil veidi vett suhu püüda, aga sellest ei piisaks, et meid elus hoida. Tõdemus, et aeg hakkas otsa saama, kohutas mind koledal kombel.
„Aga see tiik?”
„See on halb mõte.”
Kumbki meist ei öelnud oma mõtteid välja. Kui valida on tiigivee või üldse mitte mingi vee vahel, peame nagunii seda jooma.
„Homme tullakse kindlasti,” ütles Anna, aga ta hääl ei kõlanud sedamoodi, nagu ta isegi oma juttu usuks.
„Ma loodan.”
„Ma kardan,” sosistas ta.
„Mina samuti.” Keerasin end külili, aga läks veel kaua, enne kui uinusin.
5. peatükk
Anna
Kolmas päev
Ärgates vaevasid nii mind kui T. J-d peavalu ja iiveldus. Sõime natuke leivapuu vilja ja mul oli tunne, et hakkan kohe oksele, kuigi seda ei juhtunud. Ehkki meil oli väga vähe energiat, naasime rannale ja otsustasime uuesti lõkkesüütamist üritada. Olin veendunud, et täna lendab siit üle lennuk, ja ma teadsin, et tuli on kõige kindlam võimalus endast märku anda.
„Me tegime eile täitsa valesti,” ütles T. J.. „Mõtlesin sellest eile enne uinumist ja mulle meenus telesaade, kus üks tüüp pidi lõkke süütama. Selle asemel et kaht pulka vastamisi hõõruda, ta hoopis keerutas üht. Mul tuli mõte. Vaatan, kas leian seda, mida vaja.”
Tema äraolekul kogusin ma kraami, mis põleks, kui meil tõesti õnnestub leek välja võluda. Õhk oli nii niiske ja ainus kuiv asi siin saarel oli mu suu. Kõik, mis ma üles korjasin, tundus niiske, aga lõpuks leidsin ma ühe õitsva taime alt mõned kuivanud lehed. Tirisin ka teksaste taskud pahupidi ja leidsin veidi niidiotsakesi, mille lisasin hunnikule oma peos.
T. J. naasis kepi ja väikse puutükiga.
„Kas sul on taskus niidijuppe?” küsisin temalt. Ta pööras taskud pahupidi, leidis mõned ja ulatas mulle.
„Aitäh.” Vormisin niidijuppidest ja lehtedest väikese pesa. Kogusin ka peeni oksakesi ja varusin kuhja niiskeid rohelisi lehti, mille abil küllaga suitsu tekitada.
T. J. võttis istet ja hoidis keppi puutükile asetatuna otse püsti.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
