on pärast seda mind korduvalt aidanud, kuid ma teadsin, millest kõige enam abi oleks: minu blogi. Blogimine mõjub alati kuidagi eriliselt vabastavalt. Ka pärast seda, kui olin teinud oma blogi viimase sissekande, „Muinasjutust õuduslooks”, ja seejärel kõik Tüdruk Online’i postitused privaatseks märkinud, ei suutnud ma tähelepanuta jätta tuttavlikku kihelust, millele soovisin järele anda – kihku oma mõtteid maailmaga jagada. Tüdruk Online oli enam kui aasta jooksul mu loominguliseks ja emotsionaalseks päästeventiiliks olnud ja ma tundsin puudust nii sellest kui ka online-lugejatest, keda olin hakanud oma sõpradeks pidama. Teadsin, et kui ma vaid oleksin nende poole pöördunud, oleksid blogi lugejad mind kõiges selles toetanud, täpselt nagu mu esimeste paanikahoogude ajal.
Aga iga kord, kui ma silmad sulgesin ja oma blogi uutest sissekannetest unistasin, nägin vaimusilmas vaid vihkamist täis inimesi ootevalmilt klaviatuuri kohale kummardumas, valmis mind tükkideks rebima. Paljude inimeste toetavale ja heatahtlikule suhtumisele vaatamata piisas vaid ühest sapisest kommentaarist, et mind tagasi pimedusse lennutada. Ma polnud iialgi varem tundnud sellist tardumust, suutmatust kirjutada. Tavaliselt voogasid sõnad mu sõrmede all nagu vesi, aga praegu tundus kõik, mida ma kirjutasin, ülespuhutud valena. Selle asemel panin kõik päevikusse kirja, aga see lihtsalt ei tekitanud sama tunnet.
Olin üritanud preili Millsile oma tundeid kirjeldada. Selles kukerpallitavas pimeduses muutusid online-inimesed paksult meigitud klounideks ja kui nad naeratasid, olid nende hambad teravad nagu habemenoad. Nad olid justkui koletised, kuid pimeduses varitsemise asemel püsisid nemad kõigi silme all. Nad kehastasid kõiki mu hirme ühes pakendis. Nad olid kui miljon õudusunenägu. Nad tekitasid minus soovi asjad kokku pakkida ja kolida kaugel Amazonase ääres elava suguharu juurde, kus lennukeid jumalate saadetud kurjadeks vaimudeks peetakse. Elliot rääkis mulle nendest. Vean kihla, et nemad pole Tüdruk Online’ist või Noah Flynnist elu seeski kuulnud. Vean kihla, et nad ei tea, mis on Facebook. Või Twitter. Või viraalseks läinud videod, mis enam kuhugi ei kao.
Elul poleks viga ka siis, kui ma elaksin üksnes Inglismaal Brightonis. Koolis on minu „skandaal”, täpselt nagu möödunud hooaja „X-Factori” võitja nimigi, praeguseks unustuse hõlma vajunud. Mu isa ütleb ikka, et tänastest uudistest keeratakse homme kala ja krõbekartuli jaoks tuutu. Ja tal on õigus – minu blogi ja koguni Noah’ ja minu suhte uudisväärtus on praeguseks kulunud niisama viledaks kui mu lemmikteksade põlved. Aga mina ei ela džunglis ega ka vaid Brightonis Inglismaal. Selle asemel olen ma elanik planeedil nimega Internet ja hetkel on see minu jaoks maailma halvim paik üldse – sest mind vaevab mõte, et siin ei unustata midagi.
Samas on netist tulnud ka vähemalt üks hea asi. Pärast seda, kui PegasusTüdruk oli mulle toeks olnud, vahetasime temaga e-posti aadresse ning nüüd on Tüdruk Online’i ühest kõige ustavamast lugejast saanud üks mu parimatest sõpradest – vaatamata sellele, et päriselus me kohtunud pole. Pärast seda, kui ta oli kuulnud mind umbes miljonendat korda hädaldamas, kuidas ma sooviksin, et Tüdruk Online endiselt olemas oleks, rääkis ta mulle, et võin oma blogi seadeid niimoodi muuta, et kirjutatut näevad üksnes inimesed, kes on minult parooli saanud. Nüüd on tema, Elliot ja preili Mills ainsad inimesed, kes mu uitmõtteid loevad, aga seegi on parem kui mitte midagi.
Ma näen preili Millsi läbi klassiukse kooldunud klaasi; õpetaja helepruunid juuksed vajuvad ettepoole, kui ta hinnatavate tööde kohale kummardub. Koputan uksele ja ta vaatab naeratades minu poole.
„Päevast, Penny. Nii et oled selleks aastaks lõpetanud?”
Noogutan. „Sain just oma ajalooeksami tehtud.”
„See on ju tore! Astu sisse.”
Ta ootab, kuni olen ühel kõva plastistmega toolil istet võtnud. Ruum on täis mu kaasõpilaste fotograafiaprojekte, mis on kinnitatud mustast vahtplastist alusele ja suviseks fotonäituseks valmis seatud. Palusin preili Millsi soove eirates konkreetselt, et minu fotosid välja ei pandaks. Tegin kõik ülesanded ära, kuid mõte oma fotosid teistele näidata käis mul üle jõu. Paljud mu klassikaaslased panid oma portfooliod netti üles, aga mina lõpetasin enda omade üleslaadimise pärast jõule. Kardan kohutavalt, et keegi leiab mu pildid ja kasutab neid, et mind naerualuseks teha. Selle asemel olen oma portfooliot paberil kokku pannud ja fotod igal nädalal preili Millsile üle andnud. Loometöö füüsiline pool on olnud vägagi teraapiline.
Ta ulatab mulle mu portfoolio. „Nagu ikka, tubli töö, Penny,” ütleb ta naeratades. „See jääb mõneks ajaks vist meie viimaseks kohtumiseks, kas pole? Tahtsin sinuga su viimasest blogipostitusest rääkida. Tead, asjad lähevad tasapisi paremaks.”
Kehitan õlgu. Iga uue päeva õhtussesaamine on enam-vähem kõik, mis mulle praegu jõukohane on.
Preili Mills justkui loeks mu mõtteid ja jätkab: „Ma arvan, et sa suudaksid päev korraga elamisest palju enamat. Penny, sa võiksid edukas olla. Sa oled viimasel kooliaastal pidanud väga palju läbi elama. Mul on hea meel, et sa otsustasid tuleval aastal A-tasemega jätkata – eriti fotograafias –, aga minu meelest ei peaks sa praegu liialt oma valikute pärast pead vaevama. Sa ei peagi veel teadma, mida sa pärast kooli lõpetamist teha tahad.”
Tahaksin teda uskuda, aga see on raske. Tundub, et kõik peale minu teavad täpselt, mida oma eluga ette võtta. Elliot ei saa sellest aru. Tema teab, et tahab õppida moekunsti ning unistab sellest, kuidas tal on tulevikus oma kaubamärk. Sain hiljuti teada, et Kira soovib saada loomaarstiks, niisiis valis ta põhiaineteks bioloogia ja matemaatika, et kindlasti mõnda heasse ülikooli sisse saada. Amara on tõeline füüsikageenius ning on alati tahtnud teadlaseks saada, niisiis on ka temal kõik paigas. Mina tahan ainult pilte teha ja kirjutada blogipostitusi, mida saan vaid salaja kõige lähematele sõpradele avaldada. Ei usu, et sellest mingi eriline karjäärivõimalus kujuneks.
Tean, et võimalused laiuvad ookeanina minu ees, aga mina olen kaldal lõksus ja pole valmis vette hüppama. Küsin temalt: „Kas teie siis ei ole alati tahtnud õpetajaks saada?”
Ta hakkab naerma. „Tegelikult mitte. Ma lihtsalt … komistasin kuidagi selle ameti otsa. Ma tahtsin saada arheoloogiks! Kuni hetkeni, mil sain aru, et arheoloogial ei ole mingit pistmist Indiana Jonesi stiilis seiklustega ja see tähendab liigagi sageli lõputuid tibatillukesi luutükke sorteerides veedetud tunde. Ma ei suutnud päris pikka aega õige otsa peale saada.”
„Mul on just selline tunne,” ütlen mina. „Ma ei suuda samuti õige otsa peale saada. Ja kompassi kasutada ma ka ei oska. Kas elus ei oleks võimalik GPSi kasutada?”
Preili Mills naerab. „Öelgu teised täiskasvanud sulle mida tahes, mina igatahes usaldan sulle ühe väikese saladuse: sa ei peagi neid asju praegu teadma. Sa oled kõigest kuusteist aastat vana. Lase vabaks ja tunne elust rõõmu! Ela oma elu. Pööra oma sisemist kompassi ühte- ja teistpidi ja keeruta ringiratast, kuni sel kõik ilmakaared sassis on. Nagu ma ütlesin, sai minust õpetaja täiesti juhuslikult, aga praegu ei tahaks ma enam ühtki teist tööd teha.” Ta nõjatub minu poole ja naeratab. „No nii, kas sa juba ootad tänaõhtust kontserti? Kõik mu õpilased on täna ainult sellest rääkinud. Noah on vist The Sketchi soojendaja?”
Teema muutmine valmistab mulle rõõmu ja ma naeratan. Mu süda teeb mõttest, et näen taas Noah’t, rinnus jõnksu. Mingil hetkel Skype ja sõnumite saatmine enam lihtsalt ei toimi ja see hetk on nüüd kätte jõudnud. Lisaks on see esimene kord, mil ma teda laval, tuhandete kiljuvate plikade ees esinemas näen. „Jah, ta on sellel kontserdil soojendaja. Tema jaoks on see väga oluline.”
„Kõlab küll sedamoodi. Ole siis suvel tubli. Ja ära unusta ettevalmistusi fotograafia A-taseme jaoks.” Ta viipab mu portfoolio poole. „Oled kindel, et ei taha näitusel osaleda? Sul on siin mõned erakordsed tööd ja need on kindlasti tunnustamist väärt.”
Raputan
