„Lisan tempot. Pealegi ma olen ju lihtsalt viisakas. Ta vaatas meie poole. Okei, ta tuleb nüüd siia – katsu lahe olla.”
„Mida?” Ellioti nägu oli ehmatusest valge, aga ta asus oma juukseid siluma. „Kuidas ma välja näen? Ma tean, et poleks pidanud täna oma viltkübarat pähe panema! Ma näen liiga viisakas välja. Ma oleks pidanud midagi lahedamat valima.”
„Elliot, sa paned segast.” Ma polnud kunagi varem teda nii ähmi täis näinud. Sikutasin boad allapoole, et see enam kaisuloomana ta pealael ei kükitaks.„Ja pealegi näeb su viltkübar välja igati …” Aga Alex jõudis meieni enne, kui ma lause lõpetada sain.
„Saan ma teid kuidagi aidata?” päris ta tagasihoidliku naeratusega. Ta pilk oli Elliotis kinni.
„Kas sa abiellud minuga?” pobises Elliot oma nina alla.
„Mida sa ütlesid?” Alex kortsutas kergelt kulmu.
„Oh, ei midagi … Ma siin just pidin küsima, kas sa aitaksid mul selle kaabu juurde salli valida?” Elliot oli korraga hoopis teine inimene. Ta närvilisus hajus otse mu silme all ja enesekindel poiss, keda ma tundsin, oli korraga tagasi.
„Ikka. Ma tean midagi, mis su „Suure Gatsby” stiiliga igati hästi sobib.” Alex suundus teise stange juurde.
„Kas sa teadsid, et Francis Scott Fitzgeraldi naine nõustus temaga abielluma alles siis, kui tal oli raamatuleping kotis?” küsis Alexi kannul kulgev Elliot.
„Ei teadnud, aga seda teadsin küll, et tema õigekiri oli kohutav,” vastas Alex käigu pealt.
Vaatasin, kuidas nad kahekesi minust eemaldusid ja vahetasid andmeid kirjaniku kohta, kelle lugemiseni mina veel jõudnud polnud (ja raamatu põhjal tehtud filmi polnud ma samuti näinud). Tundus, nagu oleksid nad teineteist kogu elu tundnud. Tol hetkel teadsin, et pean Ellioti omapead jätma. Ma ei tahtnud talle kuidagi tüliks olla.
Aga siis tagurdasin ma ehtpennylikul moel riidevarna otsa ja lennutasin terve virna vanamoelisi kasukaid ja stoolasid põrandale. Läksin näost tulipunaseks ning hakkasin karusnahku ja raskeid mantleid üles korjama, aga need moodustasid paraja sasipuntra. Kes muu peale minu oskaks veel Ellioti jaoks nii olulise hetke ära rikkuda.
Alex ja Elliot olid välgukiirusel mu kõrval. „Ära muretse – küll ma panen kõik tagasi,” ütles Alex.
„Ma aitan,” lubas Elliot. Nad mõlemad kummardusid, haarasid pika karusnahkse stoola kummastki otsast ja lappasid, kuni nende käed kokku puutusid. Ma peaaegu tundsin õhus pragisevat elektrilaengut. See oli nende „Leedi ja Lontu”5 spagetikausihetk – seda filmi ma olin lapsena näinud, palju kordi. Pobisesin midagi vabanduseks ja üritasin uuesti poest välja hiilida, aga sel korral ei pannud kumbki neist mind tähele. Nad on sellest hetkest peale paar olnud. Ja mulle meeldib mõelda, et minu kohmakus aitas sellele pisinatukene kaasa.
Nüüd peab Alexiot mulle üliolulisele küsimusele vastuse leidmisel abiks olema: mida selga panna, kui sa oma poisiga üle kahe kuu viimaks päriselt kohtud? Me tormame trepist ülemisele korrusele, kus asub minu tuba. Alex võtab oma pikkade koibadega kaks astet korraga. Ta on nii minust kui Elliotist kõvasti pikem.
„Ee, Penny – kas sa ei peaks mitte homme kontserttuurile minema?” küsib Alex, kui ta on trepist üles jõudnud ja minu toa uksel seisab.
„Mida sa silmas pead?”
Aga ma tean täpselt, mida ta silmas peab. Minu magamistoast oleks justkui keeristorm üle käinud. Iga viimne kui hilp, mida ma eales kandnud olen – iga sall, vöö ja müts –, vedeleb mu voodil kõrguvas hunnikus. Mu kirjutuslauale on laotud hunnikute viisi kordamismaterjale ja põrandale, kus ma oma viimast fotograafiaportfooliot kokku panin, on laiali loobitud papitükke.
Ainus lage koht mu toas on lai aknalaud, kus ilutseb kõmuajakirjast välja lõigatud pilt Noah’st, kes mul ümbert kinni hoiab. Pildi alla on kirjutatud: Noah Flynn oma tüdrukuga. Ma sattusin ajakirja esimest korda elus ja kuigi mu juuksed näevad kohutavad välja, hoidsin selle mälestuseks alles. Lisaks on aknalaual kalender, mis on peaaegu üleni kuldsete tähtedega kaetud; tänasele kuupäevale on punane ring ümber tõmmatud.
Elliot astub kikivarvul läbi selle segaduse. „Pühadevahe. Ocean Strong ei oska pakkida.”
Ocean Strong on nimi, mille me Elliotiga koos mu alter ego jaoks välja mõtlesime ja mille lainele ma lülitun iga kord, kui ärevust tunnen – täpselt nagu Beyoncé, kes kasutas oma lavakarakterina Sasha Fierce’i. Beyoncé ei vaja enam Sashat ja loodetavasti ei lähe ka minul Ocean Strongi ühel päeval enam vaja. Aga praegu klammerdun ma selle nime nagu päästerõnga külge, mis peab mind paanikahäirete tormisel merel aitama pinnal püsida.
Viipan käega voodi poole. „Ee, istuge … vist.” Toetan end peeglilaua ette toolile kuhjatud džemprivirna otsa.
„Ma kardan, et sa oled Megani laiba siia kuskile ära peitnud,” ütleb Elliot nina kirtsutades.
Näitan talle keelt. „Unista edasi.”
Kui ma kooli läksin, sai Meganist mu parim sõber – aga ühtäkki muutus ta tohutu mukkimisvajadusega poistehulluks ja selfi-sõltuvuses tüdrukuks, keda ma enam ära ei tundnud. Möödunud aastal tekitas temas kadedust minu niinimetatud suhe Olliega – poisiga, kellest olin enne Noah’ga tutvumist täiega sisse võetud. Meie vahel ei juhtunud midagi, aga isegi sellise suhte tekkimise võimalusest piisas, et Megan armukadedusest täiesti ära pööraks. See oligi Ollie, kes mu toona anonüümsest blogist teada sai, Noah Flynni ära tundis ja sellest Meganile rääkis. Megan omakorda hammustas asja läbi ja rääkis kõigest kollasele meediale, tehes minust kõmuajakirjanike ja avalikkuse tähelepanu objekti.
Sellele vaatamata õnnestus mul talle tagasi teha, kui me Elliotiga Megani ja Ollie ette võtsime – see lõppes neile jäätisekokteili pähevalamisega. Pärast jäätisekokteiliafääri ei ole ma Meganiga enam tegemist teinud. Uudised sellest vahejuhtumist – mu ainsast enda eest seismise suurhetkega seotud vaprusevälgatusest – levisid koolis kulutulena.
Aga Megani-sugused tüdrukud kaotavad oma positsiooni vaid hetkeks. Tundub, nagu oleksid nad oma sisemise enesekindlusega kõigest üle ning ebameeldivad või piinlikkust tekitavad sündmused on nende jaoks nagu hane selga vesi. Ta isegi naljatab, et just jäätis on tema piimvalge jume saladus. Ja nüüd sai ta kirja, et on vastu võetud ühte Londoni kõige paremasse teatrikooli. Ta on taas puutumatu ja maailma tipus.
Ka Ollie läheb meie koolist ära. Ta pere otsustas kolida, et aidata ta vennal tennises järgmisele tasemele tõusta. Mul on Olliest natuke kahju. Vaatamata sellele, kuidas ta minuga käitus, ei usu ma, et ta oleks halb poiss. Ja nüüd on ta oma venna varjus ega pääse sealt välja. Ühesõnaga, kaks mu peamist vastast on läinud. Mina ise olen ainus väljakutse, millega mul tuleb silmitsi seista.
Elliot plaksutab käsu. Ta on nüüdseks täiega „Sõprade” Monica korraldaja-režiimile lülitunud. „Okei, kus su kohver on?”
„Oih, tundub, et Alex istub selle peal.”
Alex hüppab püsti ja lükkab virna riideid enda alt minema. Mu asjade alt ilmuvad viimaks nähtavale erkroosa kohvri küljed.
„Kui kaua sa üldse ära oled?” uurib Alex mu kohvri punnitavaid külgi pilguga mõõtes.
„Ta on ära neliteist päeva, kolm tundi ja kakskümmend üks minutit,” ütleb Elliot. „Ma kavatsen iga
Disney stuudio joonisfilm kokkerspanjelipreili ja tänaval elava krantsihärra armastusest.
