tahaksid midagi süüa, juua. Sa silmitsed ust, seina, oma pükse, käeseljalt kooruvad mereröövlilaeva jäänused, kiletätoveering, mis on veega nahale liimitud, sa noogutad ja sind viiakse su oma kööki laua äärde. Uued kardinad, valgeks värvitud seinad, ainult kapiuksed on ikka veel seda tuttavat värvi, mida su ema nimetab häbiasjaks ja mida ta kavatseb iga kahe aasta tagant üle värvida. Sinu ette pannakse taldrik, külmkapp suriseb nagu ikka. Sa võtad veeklaasi ja jood, veel on endine maitse, see on sinu vesi! Roar seletab, et neil on täna õhtusöögiks kala, Cecilia ütleb, et söö aga nii palju kui soovid, sa istud nende vahel ja teeskled, et oled harilik külaline, või laps, kes elab nendega koos, ja nemad teesklevad sedasama. Lapsi siin ei paista, kus nende lapsed siis on, kas nad elavad üksi, sa märkad, et nad muretsevad, kuidas sind siia sobitada, kuhu nad peaksid sind paigutama.
Pärast sööki, mida sa lõpuni ei söönud, küsid sa, kas sa võid tualetti minna. Nad noogutavad, miski selle küsimuse juures teeb neid rahulolevaks. Su keha töötab nii, nagu peab, sa saad kindlasti hakkama. Sa oled vist väga väsinud, ütleb Cecilia. Sa ei tea, miks sa peaksid väsinud olema, aga noogutad ja tõused lauast.
Sinu tuba ei ole enam. Seinad on tühjad, jalgpalliplakatid maha rebitud. Ilma kardinateta on aken tühimik, mis teeb rahutuks. Cecilia ja Roari tuba on sealsamas kõrval, nende öökapil paistab raha, mõned paberrahad vaasi all. Sa võtad ühe rahatähe ja pistad selle taskusse, siidine paber, su sõrmeotste niiskus. Küürimispulbri kirme potikaanel, kätepesuseep vannitoariiulis, sa oled oma õde siin vannis alasti näinud, ta tõusis püsti, vesi voolas mööda tema keha, siledat, peaaegu õlist nahapinda, sa nägid tedretähnilist ihu ja udusulis karvakestega kaetud noolt reite vahel, enne kui ta karjatas, et pane uks kinni; sinu isa pani need nagid siia üles, kui ta veel teiega koos elas, sina hoidsid kruvisid, selles töös, teie vahel oli üksjagu tõsidust, siia riputasid sa oma käteräti, õe nagi oli sinu oma kõrval. Nagid on nüüd tühjad. Sa pissid vanasse tualetipotti peenikese joa. Ei tea, kas nad tulevad tagasi. Su ema. Ja õde.
Need võõrad inimesed seisavad esikus, Roar paneb telefonitoru hargile ja ütleb: „Kahju, et see nii läks, keegi oleks pidanud sulle teatama. Kas tahad telekat vaadata?” Elutoas on mööbel toa teise otsa nihutatud, ja see on võõras mööbel, sa ei teadnudki, et nii saab teha, see oli justkui seadus, et diivan peab olema siin, tool seal, sa ei uskunud, et neid võiks kindlatest piiridest väljapoole nihutada. Nüüd ei ole need lihtsalt mujale nihutatud, vaid kadunud. See tuba on tunnistus sellest, et midagi ei saa usaldada, see on teatrilava, kus on loomulik, et rekvisiidid asendatakse uutega, inimesed tulevad ja lähevad. Hägustunudpiirjoontega, ent silmatorkavad tühimikud seinal, varjud, ellipsid ja nelinurgad. Kliiniliseltere valgus, mis langeb läbi valge lambikupli, jõulupuul on teravamad okkad kui varem, klaaskuulid sädelevad. Hirm on kerge pitsitus kõhus, mõelda, kui nad on kadunud, su pere, miks nad sind kaasa ei võtnud.
Sa lähed koos Roariga naabri juurde, Roar seletab, et nüüd on niisugune olukord. Naaber, keda sa tunned kui üht päikesest põlenud selga suviti murul, seisab ukseavas, korraga on temast saanud sillaköks tollesse möödunud aega, kui sa veel siin elasid. Tal on külalised, tähistatakse jõule, keegi seltskonnast vajutab ükshaaval lõõtspilli klahve, naabri hingeõhk laiutab, seguneb külma õhuga ja kargab sulle ninasõõrmetesse, alkoholi, ribi ja assortiikompvekkide lõhn. Roar pärib sinu isa järele, kuradi kurat, ütleb naaber, ega teda pole niisama lihtne leida, ta istub kindlasti kusagil baaris, sina tead, et see on tõsi, su isa oskab viit keelt, ta on Tønsbergi Kaubandusgümnaasiumis õpetaja, aga ta ei suuda baaridest ja kohvikutest mööda minna. Ta joob koos sõpradega, ja kui sõbrad koju lähevad, siis joob ta baaritöötajate, sinu seltsis. Hiljem joob ta veel elutoas, ta võib juua ka autos, sa nägid vist ükskord, kuidas ta magadeski jõi, tõstis läbi une klaasi huultele, pani siis lauale ja magas edasi. Te lähete Cecilia juurde tagasi. Sa istud koos kahe võõra inimesega – Roari ja Ceciliaga – vanas, uues toas ja ootad, näed silmapilguks und, mingit vedelat ollust, see pahiseb läbi mõtete nagu külm ja selge vesi, ja ärkad siis uksekella helina peale üles.
Tulija on sinu isa, telesaade on lõppenud, algab uus, sa oled mähkunud soojuse, segaduse seisundisse, kõik siin – elutuba ja asjad – sulab ja õõtsubmuutlikul, kiiskaval taustal. Sa peaksid nüüd magama heitma, aga sul ei ole enam tuba. Isa on vihane, ta on just saanud teada, et sinu ema on su õe kaasa võtnud ja Oslosse kolinud, ta ei suuda seda seletada, ta peatab oma sõnade voo, nagu peatatakse ilma tuledeta auto. Teised kaks noogutavad. Sa ei taha ära minna, korraga ei taha sa enam lahkuda, sulle tuleb hoog peale, sa kerid end diivanile ja keeldud kaasa minemast. Ta on üleväsinud, ütlevad nad. Isa sikutab sind, Cecilia toob šokolaadi, kummardab ja embab sind rabedalt, sind üllatab see soe kallistus, sa ei tunne ju teda, aga sinust on saanud laps, kellest on kahju. Minnes libistad sa sõrmedega üle seina, ukse, käepideme, mitte kui midagi, millest kinni hoida, miski ei hoia sind kinni.
Te seisate uksel, sa paned kingi jalga, kui esikutrepile ilmub üks tüdruk, sinuvanune tüdruk, võib-olla on ta nende tütar, vahest hakkab tema sinu majas elama, ta on kahvatu nagu sein, tema ihu meenutab imeõhukest värvikihti või õhkõrna tapeeti. Tüdruk tuleb sisse, sina oled teel välja, te lähete teineteisest mööda, tema põgusas pilgus on kübeke karmi rahulolu. Väljas on juba peaaegu pime, ainult jõulutuled akendes, tähed on taevasse laialipillutud, sa pöörad korraks ümber ja vaatad tagasi, ehk on keegi aknal, võib-olla see tüdruk, see oleks võinud olla sinu perekond. Sa tahad trepist üles tormata, karjuda ja hüüda, et miski ei klapi, siin elad ju sina, see on sinu maja, aga kui sa nüüd seda kõike vaatad, siis tead, et see pole tõsi, mõtled, et võib-olla ei ole see kunagi tõsi olnud, keha läbistab külmatunne nagu pikaajalise külmetuse algus.
PAAR AASTAT HILJEM näed sa tihti, kuidas ema istub elutoas ja vaatab uue korteri rõduuksest välja, ta puhkab karmi punase mööblikangaga kaetud tugitoolis, teeb suitsu, kui ta on väsinud, töö on hakanud teda kurnama. Sel aastal on tema nimi Marina, ta proovib nimesid, puhkab neis nagu võõrastes voodites. Pidevad haigushood sunnivad teda ringisõitma, tekitavad soovi olla keegi teine, ükskord viskas ta minema kõik fotod sinust ja sinu õest, mitu albumit, vanu raamatuid ja vinüülplaate. Ta tahaks puhkusele sõita, leiab koha, kuhu sõita, aga siis ta ikkagi ei taha minna. Sa näed, et tal on sigaret käes, selle tipus kõigub tuhk, ta magab, ta on istudes magama jäänud, ta ärkab üles ja vaatab sind, tule siia, ütleb ta, Matsikene. Sõbrake, tule siia.
Sa lähed ema juurde, kes istub, selg küürus, ja varjab sigaretisuitsu, toda peatamatut lemmiklooma, tema keha meenutab selgesti G-tähte, kui teda külje pealt vaadata, mulle meeldivad su pikad juuksed, ütleb ta. Need sobivad sulle.
Sa istud tugitooli käetoele, ta tõstab vasaku käe ja silitab kohmakalt su pead. Mu kallis poiss, ütleb ta, kulla Matsike. Ta küsib, kas sul on midagi muud, mida suitsetada, on sul midagi paremat kui tubakas, sest nüüd tunneb ta jälle, et on närviline. Ma olen nii närvis, Matsikene. Kas mul on – misasja, küsid sa esile manatud ilmel, mis ei ütle mitte kui midagi, ei paljasta midagi. Ema naerab, oh, mind sa juba ei peta. Ma tean küll, mida sul on. Ole nüüd hea poiss, ütleb ta, palub ta. Sa lähed oma tuppa. Avad kummutisahtli, mida endiselt ehivad vanad kleepsud, Tom ajab Jerryt taga, kass küünitab ikka ja alati ärritava hiire järele, ja kõige all, aluspükste vahel ongi peidus see, mida sa otsid. Elutoas istud sa ema kõrvale ja keerad oma lapselike sõrmedega ühe pläru, ema patsutab sind julgustavalt reiele, haigutab, kustutab suitsukoni ära ja haarab välgumihkli, et süüdata õhuke pabersilinder, mille sa talle ulatad, ta tõmbab suitsu sisse ja hoiab seda kopsudes, tema silmad ahenevad, vajuvad sügavamale kolba sisse, sina tead, mida ma vajan, ütleb ta köhides. Ainult sina tead.
Marina, sinu ema, läheb Ullevåli haigla uksest sisse, ta töötab seal sekretärina, seitsmendas osakonnas, kuhu paigutatakse enesetapuüritajad, tema ülesandeks on üksikasjad üles kirjutada, need puhastesse, loetavatesse haiguslugudesse sisse kanda; ta transkribeerib märkmeid, loeb enesetapukirju, noid rabedaid sõnu, paigutab arhiividesse. Ta on nelikümmend viis aastat vana. Ta liigub telliskivist hoonete vahel ringi. Puud on peagi raagus, Liibanonis oli jälle rünnak, sõjauudised teevad ta närviliseks, ta peatub teel ühe poisi kõrval,
