terav, ebasõbralik ilme, ta hoiab käes kirja, milles Marina palub end teise osakonda üle viia. B töötab kõrgemal kohal, ta on Marina hambusse võtnud, miski Marina juures ajab teda marru, ta küsib: „Teie kirjutasite selle, eks ole?” B naeruvääristab kirja. Ta naerab välja Marina ettekujutuse, et ta on piisavalt tähtis, et osakonda vahetada. Mida te sellega silmas peate, pärib B ja loeb mõned kohad valjusti ette, tollest hästi sõnastatud kirjast, mille su ema on kirjutanud, sinu ema on alati hästi kirju kirjutanud. Marina ütleb, et tal käib pea ringi. B naerab ja küsib, kas kolida ta ehk otsekohe mujale, ta saaks siis teises kohas tööle asuda, saaks oma kabineti, sildi uksele, siis läheb enesetunne kindlasti paremaks.
Su ema asub oma kohale kirjutusmasina taha, ta peab pataka pabereid läbi vaatama, enne kui võib lõunapausi teha, tema ees on aken, kust avaneb vaade teisele hoonele. Ta istub ja silmitseb paberipatakat. Ta on väsinud, joob liiga palju kohvi, jääb aeg-ajalt suitsupausi ajal niisama passima ja väriseb, talle näib, et ta tunneb nahahaiguste osakonna patsientide mädanema läinud haavade lehka. Hiljem võib tema haigusloost lugeda, et B kiusab, mõnitab ja naeruvääristab teda teiste töötajate ees. Marina ise ütleb, et see ei ole tõsi, B oli võimuahne. Talle ei meeldinud, kui ma oma kuuldeaparaadi välja lülitasin.
Aga ükskord tõuseb tüli, mille tõttu Marina ei suuda terve nädala tööle minna, ei suuda välja minna, ei jaksa teha muud kui kohvi juua ja suitsu teha, ta lesib diivanil, koer tema kõrval. Sina ei saa enam magada, sul on kõhuvalud, mis aina tulevad ja kaovad, ta annab sulle tablette, ta annab sulle morfiiniga köhasiirupit, niisuguseid ravimeid nagu Rohypnol ja Aporex, ta toob neid haiglast koju kaasa, retseptidega ei ole iial muret. Sa keerad paar kärmet plotskit, et und saada, et rahu saada, suitsetad, võtad tablette. Puhastad ema kuuldeaparaati.
Ühel öösel ärkad sa ja avastad, et Marina mässab rõduuksega, ütleb, et ei saa seda lahti. Sa oled väsinud, emps, vastad sina, miks sul on vaja välja minna? Su ema tõmbab suitsu sisse, ta asub suitsukoni laual asuvasse kohvitassi kustutama, ma ei saa aru, miks see uks ometi lahti ei tule, ütleb ema. See on vihma käes pundunud, vastad sina, ma võin homme pilgu peale visata.
Arvad sa, ütleb Marina. Kas sa saad mind aidata?
Jah, vastad sina. Aga homme. Praegu on külm.
Marina üritab uut sigaretti süüdata, tema käsi väriseb hullusti, kui ta välgumihklit suitsuotsa vastas hoiab, ta surub käsivarred tihedalt vastu keha, et suitsule tuld saada, ent annab siis alla. Istub tugitooli. Kas sa saaksid seda kohe praegu vaadata, ütleb ta, palun, Matsikene. Saad aru, mulle meeldib seal seista, vanu aegu meenutada ja linnatulesid vaadata. Tema otsaesine on higine, laup ja mustad juuksed, niisked ja siledad, käed aga värisevad endiselt, seepärast on ta need endale istumise alla toppinud. Sa taipad, et ei tohi ust lahti teha, ta ei räägi õigust. Ma tahan ainult vaadata, itsitab ema. Ta lõkerdab nagu väike pärdik, luksuva naeru põhjas on peidus karje. Palun, ütleb ta, ole nüüd hea poiss, sina aga saadad ta magamistuppa, aitad ta voodisse. Sa võtad tal jopi seljast, sussid jalast, tema istub voodil, sa laotad talle teki peale, jää nüüd magama.
Sinu ema pannakse pärast üht kokkuvarisemist haiglasse, üksikasjad on kirjas haigusloos. Tal on hallutsinatsioonid, nagu haistaks ta roiskuvaid haavu, laipu, ta ei maga enam üldse. Viimaks lubatakse tal osakonda vahetada, aga teda ei paigutata sellesse haiglasse, kus ta töötab, tema tahaks muidugi parema meelega tuttavas kohas olla. Siiski ei asu see ka väga kaugel. Seal on minu töökoht, ma istusin ikka nii, et näeksin aknast välja, räägib ta ühele hooldusõele, kui nad akna alt mööda jalutavad ja Marinale tundub, et ta näeb seal eemal puude taga paika, kus ta veel paar nädalat tagasi töötas, sealsamas ongi väike tuba, päevavalguslambid laes, laud ja tühi kontoritool, kenasti virna laotud haiguslood, tühi kohvitass, kirjutusmasin; toakese sisustus istub teadvuses ja rõhub raskelt nagu kogu see telliskivihoone. Marina osutab aknast möödudes nende poole. Mõne nädala pärast töötan ma seal edasi, seletab ta põetajale, siis, kui olen välja puhanud. Too vastab, et tore, nii hea on tööle tagasi minna. Marina noogutab, kõik on taandunud, täna pole mingeid lõhnu, ei mingit lehka.
Ta tahab võimalikult tihti sellest aknast mööda kõndida, sealt välja vaadata, ta justkui valvaks oma töökohta, sealtsamast kõrvalmajast. Kuni üks teine põetaja seletab talle, et see hoone, mida ta näeb, ei ole sugugi tema töökoht. Me oleme sellest ju kaugel, ütleb naine. Marina arvab alguses, et teine luiskab, et see ei saa tõsi olla. Hiljem hakkab ta seda akent vältima.
Paari nädala pärast kirjutab ta end haiglast välja, õieti küll saab arsti nõusse, et too seda teeks.
Marina teeb oma töökoha ukse lahti, töökaaslased tervitavad teda tagasituleku puhul, üks Drammenist pärit kolleeg ütleb, milline kergendusteda jälle näha, osakond hiilgab päevavalguslampide säras, tillukesest kontoriruumist on saanud saal, vool säriseb elektrilistes kirjutusmasinates, lampides tema ümber, silmapilguks hakkab tal pea ringi käima, ent tal õnnestub töölaua taha jõuda. Ta töötab poolteist tundi, peab siis tualetti minema, tagasi tulles kohtab ta B-d, kes küsib, mida Marina siin teeb, te ei tohiks siin olla, ütleb see naisterahvas ärritunult, kes teid sisse lasi, ma töötan siin, ütleb Marina. Enam mitte, kostab B, olge nüüd kena ja hakake minema. Te olete patsient, proua Kober, ütleb ta. Aga ma olen siin nii kaua töötanud, väidab sinu ema, mul on terve kuhi laual ootamas. Ma olen siin palju aastaid töölolnud. Jah, aga siis sai teist patsient, vastab B, ja nüüdsest ei tohi te siin enam töötada.
Marina haarab iseendal käsivarrest, otsekui oleks ta keegi mööduja, kes märkab, et Marinal on abi vaja, ta on miski, mis on kuidagimoodi sisse valgunud, mis tolgendab mööda koridore, aga talle tuleb tuge pakkuda, kas ma võin vähemasti tualetis ära käia, palub ta. Kui te kähku teete, kostab B, aga siis peate küll minema hakkama. Marina läheb tööruumi tagasi, ilmselt on see esiku-jutuajamine läbi irvakil ukse kostnud, sest kahel töökaaslasel on korraga hirmus kiire, nad muudkui töötavad, Marina läheb oma laua juurde, haarab toolileenilthalli käekoti, sahtlist prillid, need kukuvad põrandale, ta kummardub ja võtab need üles, ja kui ta end püsti ajab, teab ta, et teised vaatavad teda, kogu toakesepilgud on koondunud sellele liigutusele ja saadavad teda põrandalt püstiasendisse, aga tema pilk pole piisavalt väle. Just siis, kui ta üles vaatab, istuvad teised taas kummargil oma töö kohal.
Mul on nii kahju, ütleb ta, ma arvasin … tegelikult ma vist ei peaks siin olema, ei tohiks olla. Teised naeratavad, naeratavad üksteise järel, kui ta neile otsa vaatab. Need naeratused on hääletud, ainult see Drammeni naine, kes töötab tema kõrval, tuleb teda saatma, õnn kaasa, proua Kober, ütleb ta, õnn, mõtleb sinu ema.
Aga mis õnn? Ta ei taha minna, ent ta võttis ju õnnesoovid vastu, tolle ootamatu soojuse, see peab midagi väärt olema. Õnnesoovid kõlavad tal kõrvus ähmase, kuid optimistliku kajana, kuni ta taipab, et see on lihtsalt kuuldeaparaat, mis kahiseb, ja lülitab selle välja. Kui ta mööda koridori välisukse poole läheb, on ta korraga veendunud, et sina ja su õde ootate väljas. Et nad on teile helistanud, loomulikult on nad helistanud, ja te olete talle järele tulnud, et teda koju viia, ta sammub nüüd kiiremini, kui on kindel, et keegi teda ootab.
Väljas on külm, pakane lajatab vastu ihu nagu kõrvakiil, kui ta lagedal parkimisplatsil tagasi vaatab.
Nädal aega hiljem seisab ta rõdul, ta on ühe tooli vastu telliskiviseina lükanud ja tema käsi väriseb hirmsasti, kui ta üritab viimast sigaretti süüdata, üksainukene veel. Su õde saab ukse lahti, haarab emast kinni, öösärgist ja juustest, Marinast, kes toetab end vastu seina ja katsub toolile ronida, rõduääre peale. Marina võitleb vastu, aga sinu õde on tugevam ja surub ta põrandale pikali, nii nad seal siis lebavad. Emal oli seljas ainult öösärk, jutustab su õde üha uuesti, just nagu oleks surm parem, kui see oleks vaid rohkem riides.
Suvel on linnatänavad täies ilus, sa magad päevad läbi, lähed välja alles siis, kui on juba pimedaks läinud, parkidesse või mõne vanema tüdruku juurde, keda sa tunned, nad elavad
