talle vastu, andes aru oma paadielamustest. Aga Tonna ei taha kuuldagi, et ta oli magama jäänud.
Rannas seisab ka Rosa; veidi aja pärast tuleb Hartvigsen, tal oli mõttes kalakuivatuskaljudele minna – meid saab sel väiksel lapil palju. Paruness tänab mind, et rääkisin lastele meritähest ja lindudest, seejärel pöördub ta Hartvigseni poole ja räägib kogu aeg temaga; Rosa seisab vaikselt ja kuulab. Siis soovib ta viisakusest minu vastu näha minu joonistust; sel ajal, kui ta seda vaatab, märkan, et ta kuulab pingsalt, millest paruness ja Hartvigsen räägivad.
„Siin kodus on nii suured muudatused toimunud,” ütles paruness. „Ja mina olin kunagi teisse armunud, Hartvigsen,” võis ta öelda… „Mina, üle kolmekümne aasta vana ja arvukate tütardega,” võis ta samuti öelda. Tal on seljas valge kleit, ta näib selles veel pikema ja kõhnemana, ja ta pöörab oma ülakeha ja heidab pilgu paremale ja vasakule, muutmata jalgade asendit. Tema nägu ei olnud ilus, vaid väike ja tõmmu, ka mingi vari oli ta ülahuule kohal, aga tal oli kaunis pea. Ta võttis kübara peast.
„Teie arvukad tütred!” naerab Hartvigsen. „Neid ei ole ju rohkem kui need kaks.”
„Kaks ongi ülearu palju,” ütleb ta.
Hartvigsen on visa ja heas tujus, ta kordab:
„Tähendab, siis rohkem ei ole kui need kaks – veel ei ole. Haha. Nad muide võivad hiljem tulla.”
Paruness naerab:
„Ma saan aru, teil on minu suhtes parimad lootused.”
Rosa nina kohale ilmub kurd ja et midagi öelda, küsin temalt:
„Ma ei taha mingil juhul oma joonistust värvida, ma ei ole maalimises kuigi hea. Mis oleks, kui laseksin sel olla nii, nagu see on?”
„Muidugi, mõtleks, ma arvan sedasama,” vastab ta hajameelselt ja kuulab jälle, mida paruness ütleb.
Selle üle, mida paruness ütles, olen hiljem järele mõelnud. Oh, aga ta pidas ka hulga võrratuid väikesi sõnavõtte. Võibolla ma valetan tema peale ja rebin tema sõnu kontekstist välja? Ta oli abitu ja naeratas kohmetult pärast seda, kui oli öelnud midagi liialt kiirustades, ja see oli tema silmis taktitu. See ei mõjunud talle hästi, ja ta ei olnud ju ise ka hea, aga ta oli õnnetu. Ta keha oli nii nõtke, ta põimis sõrmed kokku ja tõstis need pea kohale, tema käsivarred moodustasid siis nagu värava, mille vahel ta ise seisis, ajades juttu kellegagi, kes seisis väljaspool. See oli väga ilus.
V
Hartvigsen kutsuti parunessi auks korraldatud peole Sirilundi. Ja kutses oli palve, et ta minu kaasa võtaks. Ma teadsin väga hästi, et mul ei ole peorõivaid, ja tahtsin parema meelega minemata jätta; Hartvigsen arvas aga, et minu rõivastel ei ole midagi viga, kuid ma teadsin ise paremini, kõike niisugust olin ma oma heas kodus õppinud.
Hartvigsen tahtis parunessi auks üleliia peenelt riietuda. Ta oli Bergenist kunagi ostnud oma pulmadeks fraki ja võttis selle nüüd esimest korda kasutusele, aga see ei sobinud talle. Vahest ei oleks ta pidanud seda selga panema just nüüd, kui Rosa teadis kõike. See ei paistnud talle üldse pähe tulevat.
Ta pakkus ka mulle peeni rõivaid, aga need kõik olid mulle liiga suured, sest ma olin kehalt temast hapram. Siis arvas ta, et ma peaksin ühe tema kuue oma kuuele peale tõmbama. „Siis paistaksite teie ise ka kopsakam välja,” ütles ta. Ma sain pärast teada, et siinkandis oligi kombeks kaks kuube korraga selga panna, see oli hästi peen, jah, isegi palaval suvepäeval kanti sageli kaht kuube.
Kui Hartvigsen oli lahkunud, lonkisin mõnda aega rannas, hiljem läksin jälle majja tagasi ja istusin seal omaette. Möödus natuke aega, lugesin veidi, vaatasin oma püssi üle, siis koputas Rosa ootamatult uksele ja astus sisse.
Minu siiatulekust peale ei olnud ta kordagi mul külas käinud, sellepärast tõusin veidi üllatunult ja läksin talle vastu. Ta oli tulnud selleks, et kutsuda mind Sirilundi. Kuna ta oli nii palju vaeva näinud, ei olnud mul sobilik enam ära öelda, ma vabandasin oma riietuse pärast, kuid läksin kohe toast välja, et end veidi korrastada. Ma märkasin, et esimesest hetkest peale, kui Rosa sisse astus, vaatas ta uurivalt ringi: et kuidas Hartvigsen võib tunda end selles majas, kuidas enda eest hoolt kannab. Kui ma olin väljas ära käinud ja tuppa tagasi läksin, tabasin ma Rosa puhvetkapi korrastamiselt.
„Andestust,” ütles ta suures segaduses. „Tahtsin ainult… ega midagi erilist ei olnud…”
Siis läksime Sirilundi.
Mäletan sellest lõunasöögist mõnd kõige avamerepoolsemate kalurikülade kaupmeest, ja seda, et neil oli seljas kaks kuube. Nende naised olid samuti ülearu paksult riides. Ka majakavaht ja tema naine olid kohal, samuti olid seal Rosa vanemad, naaberkihelkonna pastoraadirahvas, nende nimi oli Barfod. Pastor oli ilus jõuline mees, jääger ja metsloomapüüdja. Me vestlesime metsadest ja mägedest. Ta kutsus mind oma pastoraati külastama; peaksin tulema koos Rosaga mõnel päeval, kui Rosa läbi kogukonnametsa koju tuleb, ütles ta.
Mack pidas väikese kõne oma tütrele, kes oli koju tulnud. Paljud inimesed võivad öelda kõvu sõnu ja sel ei ole mingisugust järelmõju. Macki kõnes oli vähe sõnu ja need olid tähtsusetud, aga neil oli suur mõju. Ta oli hea kasvatuse saanud mees, ütles ja tegi mida vaja, ja mitte kübetki rohkem; tütar istus sealsamas ja vaatas jäiga pilguga meist kõigist mööda, tundus nii, nagu oleks keset metsa veelomp, mis näeb. Talle ei olnud miski asi meele järele. Tal oli ka lausa uskumatult halbu harjumusi, nagu oleks ta lapsepõlves söönud ainult köögikapi ääres ega oskaks kuidagi sealt külge hakanud kombelagedusest lahti saada. Oh, aga ta tegi muidugi kõik, et meile oma põlgust välja näidata. Ta ei hoolinud meist kübetki. Tahan nüüd üles kirjutada mõningaid kõige imelikumaid asju, milles ta süüdi oli, jah, temas peitus peaaegu terve kasvatamatuse süsteem, aga ta oli ometi paruness. Ta leidis ilma pikemata midagi, kuhu oma küüned sisse lüüa, tema naaber, pastor Barfod nägi seda ja pööras kohe pilgu kõrvale. Paruness toetas küünarnuki lauale, kui ta endale midagi suhu pistis. Kui ta jõi, kuulsin isegi mina, kes ma tema vastas istusin, et vein jõudis tema „mao põhja”. Ta lõikas kogu liha oma taldrikul tükkideks, enne kui seda sööma hakkas; juustu söömisel märkasin, et ta määris leivale võid iga kord, kui ta oli selle küljest tüki hammustanud – jah, ma ei olnud oma kodus eales midagi nii inetut näinud. Ja pärast söömist käisid tema kehast läbi väikesed nõksatused ja ta ajas põsed punni, nagu tahaks toit suhu tagasi tulla.
Pärast lõunasööki ajas ta Hartvigseniga juttu ja ma kuulsin, kui ta rääkis, et oli söögi ajal higiseks läinud. Ja ta ei häbenenud. Mõtlesin esialgu, et kultuurse suhtluse puudumine on kogu selle liialdatud loomulikkuse esile toonud. Hartvigsen, kes samuti asjadest suurt ei teadnud, võis talle küll paljutki pakkuda, ilma et see oleks parunessi solvanud. Elutoas seisid neli suurt hõbeinglit, igaüks oma samba otsas, need olid küünalde aluseks. Hartvigsen ütles kahtlevalt: „Ma näen, inglid on jälle maale laskunud.”
„Seda küll,” vastas paruness naerdes, „minu vana isa on mitu aastat nendega oma voodit ehtinud, kuid seal ei tunne ju ükski valge ingel end koduselt!”
Kuidas ta ometi võis parajal võimalusel end nii ülemäära otsekoheselt väljendada! Ja ma ei mõistnud, miks ta väljendas end nii labaselt, selleks et meile oma üleolekut näidata.
Ma ajasin juttu lastega, nemad olid minu pelgupaik ja minu ajaviide. Nad näitasid mulle joonistusi ja raamatuid, me mängisime lauamängu „Tipatapa puukingadega”. Aegajalt kuulsin kalurikülade kaupmeeste hääli, kui nad rääkisid Mackiga ja kelkisid, et talle meelt mööda olla. Suurel verandal pakuti kohvi kõrvale likööri, puudust ei olnud millestki. Mack
