et ta ei ole Macki majas kammitsetud, vaid valib endale omatahtsi piibu ja istub ja astub seal, nagu oleks ta selles keskkonnas üles kasvanud. Ta oli laps. Tal oli ainukesena sabakuub seljas, kuid ta nägi selles hea välja, ja ta harjas aegajalt kuuehõlmu. Kuigi ta oli Macki kompanjon ja lisaks üüratult rikas, pidasid väikekaupmehed siiski Mackist rohkem lugu kui temast.
„Mis puutub jahuhindadesse ja teravilja,” ütles Hartvigsen, „siis meie ostame kõik kaubad franko. Venelane müüb, kui ta ainult raha saab, ja meie veame sisse igal ajal, aasta ringi.”
Keegi kaugelt rannakülast pärit mees vaatab Mackile otsa ja vaatab Hartvigsenile otsa ja küsib viisakalt:
„Aga hinnad ei ole ju kogu aeg ühesugused, mis ajal te peamiselt kaupa ostate?”
Mack silmab majakavahti, kes on endiselt elutoas, läheb kohe tema juurde ja kutsub ta kohvi jooma.
Kui Hartvigsen üksi jääb, seletab ta rannaküla mehele kõike seda omal moel.
„Nõnda suurel maal nagu Venemaa on nii palju tegureid, mis mõjutavad viljahindu. Sajustel aastatel on üleujutused. Teed muutuvad läbimatuks. Talumees ei saa oma saagiga linna. Seetõttu tõusevad hinnad Arhangelskis.”
„Uskumatu!” ütleb rannakülamees.
„Nii on odra puhul,” ütleb Hartvigsen ja tal on hammas juba verel. „Ja põhjusel, mida ma juba mainisin, on rukkiga sama lugu,” ütleb ta.
Aga ta läks veel jutukamaks, kui paruness tuppa tuli ja laua taga istet võttis.
„Meil saavad ju oma kullerid olema. Kui teravili, olgu rukis või mis tahes muu, hakkab tuulde lendama, siis tuleb silmad lahti hoida ja osta.”
Hartvigsenil puudusid igasugused teadmised, kuid temas oli heatahtlikkust ja tasakaalukust, nii et temaga jutuajamine sujus alati hästi. Kui läheduses ei olnud kedagi, kes teda häiris, muutus ta üha avameelsemaks, ta unustas edvistada oma sõnaosavusega ja rääkis nagu teised temasugused. Tema parim kuulaja, rannakülamees, kes oli nii viisakalt küsinud, ütles jälle:
„Jajah, teie olete siis see, kelle käes on kogu valik meie kõigi tarvis.”
Aga nüüd oli paruness kohal ja Hartvigseni vaated ilmaasjadele laienesid seetõttu kohe.
„Meie, kes me oleme üksjagu ringi sõitnud ja üht kui teist näinud, ja näinud Bergenit, aga mis antud küsimusse puutub, siis meie arvates ei ole me seda sorti.”
„Ohoo!” hüüatab teine rannakülamees ja vangutab pead, ja arvab, et see Hartvigsen viskab kõvasti nalja.
Paruness vangutab samuti pead. Pöörab näo tema poole ja ütleb:
„Ei, Hartvigsen, ei ole kahtlustki, et teie hoiate valikut oma käes.”
„Noo, kas te arvate nii,” vastab Hartvigsen tänulikult. Kuid selleks, et mõningal määral temaga nõustuda, lisab ta: „Aga ma võin vabalt öelda, et Bergenis on umbkaudu mitu tuhat meest nagu mina.”
„Mis te nüüd,” väidab rannakülamees talle vastu ega näe Hartvigseni naljatlustel lõppu tulevatki.
Rosa seisab toas. Lähen tema juurde ja pööran ta tähelepanu tema punaveini pokaalile, mille ta on enda käest lauale pannud. Tuba on väga avar, tagumises otsas seisab see pokaal üksi, see on nii tumepunane ja mahajäetud, see on nii hõõguv.
„Jah,” vastab Rosa mulle ainult ja on oma mõtetes kusagil mujal. Küllap on armukade parunessi, oma sõbranna peale ja mõtleb tõsiselt Hartvigseni majapidamist juhtima asuda. Ta tiirutas verandal kohvilaua ümber ja eemaldus jälle, leidmata kusagilt rahu.
Hartvigsen ütles talle omase heatahtlikkusega:
„Istuge ometi, Rosa, palun. Me võime ju seni veiniklaasi taga aega veeta.”
Rosa naeratas ja see andis märku, et temaga on ime juhtunud, et ta on Hartvigsenisse armunud. Ta võttis istet.
Ja mina läksin välja verandale, verandalt õue. Ka õues oli palju vaatamist. Mõne aja pärast läksin tuppa tagasi; lauale oli ilmunud todi. Mack ei joonud peaaegu midagi, ka Hartvigsen vaevu mekkis, aga mõlemad lõid külalistega hoolega klaase kokku. Meeleolu oli teine. Üks rannakülamees küsis teiselt, mis ta kell näitab; kui küsitu ei pannud seda keset lobisemist tähele, ütles Mack taktitundeliselt: „Kell on alles kolm päeval!” Natukese aja pärast küsis rannakülamees jälle oma kolleegilt: „Kui palju sinu kell näitab?” Küsitu istus nagu nõeltel, ta oli ju vanem mees, aga läks näost piinlikult punaseks. Missugused lapsed on inimesed siin põhjas! See rannaküla kaupmees käis uhkeldades ringi oma toretseva juusketiga, mille küljes oli kullast lukk, aga uuri tal taskus ei olnud. Ja tema kolleeg tahtis teda selle eest häbistada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
