närid
See teatav Kalevipoja invaliidsus eesti kultuuri kontekstis ongi põhjustanud olukorra, et Kalevipoeg on küll meie rahva meeles, kuid mitte ilmtingimata südames. Kalevipoeg on mees ilma minevikuta.
I OSA
Karl
1
Tuul puhus igalt poolt, mitte idast või läänest, lõunast või põhjast. Kõikjalt. Karli kodurõdu oli täis linde, kes lendasid samuti kohale igast ilmakaarest. Hämmastaval kombel isegi toast. Mõned mõjusid lõunamaiselt, teised fantastiliselt. Põhjamaise väikelinna pakane neid ei häirinud. Papagoid ja kanaarilinnud moodustasid püramiidi, mille tipus troonis valge tuvi, kes Karli lohutas: „Mul on sinust kahju, et sul just nii läks! Sa oled mees ilma tulevikuta, kui sa midagi ette ei võta. Minevikuta mehed on su hävitanud!”
„Sa oled ainus, kes mulle kaasa tunneb,” tahtis mees tuvile hüüda, aga ei jõudnud, sest akna alla ilmusid vanakesed, kes vadistasid midagi arusaamatut, visates lindudele seemneid otse Karli rõdule. Tuhanded terad hakkasid öötaevas särama uusaasta tulevärgina, suurem osa langes mehe jalge ette, nagu polekski ta tuvide kaitseks lahtisele rõdule aknaid ette pannud. Valge tuvi noka vahel oli tohutu ümbrik, mis kasvas üha suuremaks ja varjas varsti kogu linnupüramiidi. Karl teadis, et sõnumis on midagi kohutavat, aga ta ei suutnud õudustunde põhjust meenutada. Pingutus muutis ahastuse veel suuremaks. Tuvi asemel piilus teda äkki vigase tiivaga harakas, kellel oli linnaametniku pea ja parastav ilme, kui ta kätsatas: „Te poleks tohtinud ilma meie loata rõdule aknaid ette panna. Te ei tohi ilma meie loata midagi teha! Te ei tohi ilma meie loata mõelda, tunda ega armastada, te ei tohi ilma meie loata elada… Meie oleme igavesed ja meie käest te ei pääse!”
„Kus on kõik ausad ja julged?” hõikas kaugenev tuvi küsivalt. „Millal te vastutate? Kõik koos ja eranditult! Jälle kannatasid teie pärast tuhanded… Jälle see vana ringmäng! Mina enam kaasa ei tee!”
Harakas itsitas vastu: „Küll mängivad kaasa teised! Sada aastat luuletamist ja luiskamist… See ongi hall tont, mis levib üle maakera! Põgenike hallid näod, ah, kuidas ma neid armastan! Minevikuta mehed saadavad tulevikuta Kalevipoegi laia maailma rändama! Aga mina olen tondi poolt, sest tema lood on lõputud. Kannatagu minu eest nälga kõik teised, ka sina, tuvike, narr sõnumitooja… Hall tont viskab saiapuru, mille ma sinult endale kraban, kõik kraban ära!”
„Rääkivaid linde pole olemas, sa oled mu unenägu!” taipas mees kergendustundega, püüdes kätsatajat endast eemale peletada.
Ja ärkas.
Karl Kaalikmäe polnud ikka veel harjunud suures rekakabiinis magama, kuigi oli õppinud aastatega juurde mitmeid kasulikke nippe. Ja teadis tänu õpetajast emale, et ei tohtivat enam kirjutada soome moodi „rekka”, vaid hoopis „reka”. Üks „k” oli kuhugi kadunud, aga sõit oli jäänud samaks ja unenägu samuti.
Mingid trikid ei aidanud aga painava unepildi vastu, mis saabus kaugest minevikust ja muutis selle taas olevikuks. Mees ei saanud aru, miks tõi talle unenäos kohutava teate just helevalge tuvi, kes oli olnud ta lemmik ja kellele ta oli rõduservale saiapuru poetanud. Hiljem küll ka temale mitte, sest harakad olid alati enne platsis ja helevalge jäi kõigest ilma. Rõdu oli neis hirmuunenägudes täis kummalisi ja tundmatuid linde, erinevaid ja üllatavaid, aga ümbriku tõi ikka tuttav helevalge, nii kaunis ja malbe.
Miks just täna öösel jälle see õudukas? Kas seepärast, et poeg oli talle õhtul helistanud ja järjekordselt mangunud: otsigu isa ometi kord väärikam töö ja leidku praegusest toaubrikust suurem kodu, siis võiks poiss tema juurde kolida. Madis ei suutvat enam pealinnas vanaema juures elada. Memm olevat kuidagi imelikuks muutunud, ajavat segast ja jätvat toidu pliidile kõrbema.
Noorte arvates ajasid vist kõik täiskasvanud segast? Karli ema oli loomulikult range. Kes teadnuks seda ainsast pojast paremini. Ta oli pensionil pedagoog ja oskas tänaseni Karlist märksa kindlakäelisemalt rüblikutega ümber käia. Võibolla läks ema vahel oma nõudmistega liiale, sest tal oli praegu ainult Madis kamandada. Aga kurta, et vanaema olevat lausa segane? Poisile ilmselt ei meeldinud memme rangus, kuigi ta õppis just tänu temale väga headele hinnetele. Aastaid tagasi oli Karl ise samuti olnud oma kooli uhkus!
Miks küll Madis telefonis alati hädaldas ja ta tuju rikkus, mõtles veokijuht kabiinist välja ronides. Oleks võinud ometi kord rõõmustada, et suutis hiljuti matemaatikakonkursil võitjaks tulla, sest kogenud reaalainete õpetaja Inna Kaalikmäe laisklemist ei sallinud! Poisil läks koolis sama hästi nagu kord Karlil endal. Teismeline poisivolask oli lausa tema koopia, kuigi Elle keeldus seda tunnistamast.
Karl Kaalikmäe oli hakanud kaupu Saksamaale vedama, et ometi kord unustada! Aga ta ei unustanud, sest unustada oli liiga palju. Üle mõistuse palju. Ja üle mõistuse oli ka tobe unenägu, mis teda jälle ootamatult ründas – Poolamaa võhivõõral parkimisplatsil, kus võinuks teda külastada hoopis põnevama sisuga uneseiklused. Miks ujus uuesti alateadvusest pinnale ammune alandus? Ja pealegi nii jabural kujul, sest veerand sajandit tagasi ei osanud linnaametnikud tõepoolest netiteadetest ja nutitelefonidest unistada, aga ametlikud kirjad visati postkasti, mitte ei saadetud neid igivanal kombel tuvipostiga.
Karlile meenus, kuidas ta konutas pärast masendavat teadet hilisööni tujutult rõdul, suits ees. Varem ta ei teadnudki, mis ta kodumaja ümber toimub. Nüüd jälgis kõike sünge ängistusega, nagu vaatleks viimast hetke merepõhja vajuvast kodusaarest. Talle sööbis mällu, kuidas koertega jalutati ja kuidas vanakesed nii innukalt linde söötsid, nagu sõltuks sellest mitte üksnes tuvide, vaid ka mammide endi elu. Karl oli alati olnud vaimustatud korterist alumisel korrusel, kuigi Elle tahtnuks kõrgemale. Ta oli naisele kiitnud, et nemad kahekesi saavad tulekahju ajal ruttu rõdu kaudu põgeneda, ülakorruste elanikud mitte! Tulekahi neid siiski kodust välja ei ajanud, ajas hoopis kohutav kiri, et nad peavad tagastamisele kuuluva korteri vabastama õigusjärgsetele omanikele.
Perestroika ajal edutatud noor ja iseteadlik peainsener Karl Kaalikmäe oli püüdnud asja naljaks keerata ja nuuksuvat naist lohutada: „Missugune veider liitsõna – õigusjärgne? Kas see tähendab õigusele järgnevat? Kogu jama, mis bolševikel alati järgneb, kui neil maa jalge all tuliseks läheb? Küllap see teade on eksitus, meil on ametlik elamispind, dokumendid korras. Ma lähen homme ise kohale, räägin nendega ja kõik laheneb! Usu mind, Elle! Linnavalitsuse kommarid ei julgeks meid enam kohtuotsuseta kodust välja tõsta! Meil on glasnost, avalikustamine… kõigest tohib nüüd rääkida ja õiglust nõuda, varsti oleme päris vabad ja oma rahvas võimul! See väljaviskamise värk sobiks rohkem stalinistidele!”
Elle oli teda algul uskuma jäänud ja rahunenult voodisse läinud. Karli ennast ei lohutanud keegi. Rõdult öötaevast põrnitsedes polnud ta tookord veel aimanud, et ta vastas kõrgus sama südametu masinavärk, mille lükkas sada aastat tagasi käima oktoobrirevolutsioon – jälle olid alanud kampaaniad, mida ei ajendanud terve mõistus, vaid punasinimustvalgekirju fanatism.
Nõukogude privilegeeritud muidumiljonärid, kes varem said kõike muidu ja leti alt, sahkerdasid end omandireformi ajal kibekähku päris miljonärideks, et alustada uut luiskamist puhtalt lehelt! Nüüd luges ju raha ja vara, mitte minevik! Parteitul rahval polnud mingit sõnaõigust nagu varemgi. Ja Karl kuulus just nende ausate tobude hulka!
Rekajuht turtsatas tigedalt. Rahva seas levis ilmselt üleüldine Alzheimer, kui igasugustel partorgidel ja komsorgidel mineviku mahakustutamine nii kergesti läbi läks.
Eesti komparteilased, kelle elulugudes puudus minevik, suutsid sellegipoolest just rahva minevikuõnnetustest suurt kasu lõigata – tagastamise, erastamise, riigi vara omandamisega… Kohutav küüditamine, mida olid neljakümnendatel läbi viinud nende endi parteikamraadid, võimaldas neil algatada tagastamise ja saada kavalate trikkidega suuromanikeks, et uuesti rahva kannatuste arvel tippu jõuda.
Veokijuht ringutas, painutas, püüdis
