Ta sülitas südametäiega asfaldile. Oleks vaja olnud hästi välja puhata, et pärast piiri ületamist Saksamaa kiirteel mitte tukkuma jääda. Ja nüüd need pagana unelinnud!
Karl silmitses suurte masinate pikka rivi, et end kuidagi tegelikkusse tagasi tuua ja möödunu põrgusse saata. Üks unenägu ei saa ometi täismehe sõitu kihva keerata! Ta tahtis uuesti sülitada, aga sülge polnud enam.
„Bolševikud tegutsevad alati nii salakavalalt, et faktidega nende vastu ei saa! Oleksin pidanud tookord käituma hoopis teisiti!” käis mehe peast läbi hilinenud kahetsus. „Hammas hamba, vale vale vastu!?!”
Karl Kaalikmäe oli alati põlanud valetamist ja keerutamist, seepärast keeldus ta instituudis otsustavalt kommunistlikku parteisse astumast, kuigi talle kui kursuse parimale üliõpilasele see ettepanek tehti. Ta oli juba teismelisena aru saanud kooli komsomolijuhtide silmakirjalikkusest, instituudis oli ta teaduslikku kommunismi loenguid lausa vihkama hakanud. Neis ideoloogilistes teadustes polnud ju teaduse raasugi, ainult nüri pähetuupimine, mis võttis tohutu aja.
Praegu kirus Karl hoopis ennast, mitte enam neid ideolooge, kes keerutasid end murranguajal võimutippu. Ta oli oma preemiatele ja auhindadele liiga uhke olnud ega olnud taibanud, et ausate selgitustega on ta nende ilukõnelejate vastu jõuetu. Ta oleks pidanud kõlavad loosungid kohe läbi nägema, siis oleks ta ehk oma pere ja töö päästa suutnud. Oleks praegu teadlane, mitte rekamees maanteel.
See kõik oli olnud sama kaval bolševistlik lõks nagu ka eelnevate rahvamässude ajal – alates oktoobritevolutsioonist ja siis neljakümnendatel ja lõpuks kaheksakümnendatel… Mida oli ta ometi oodanud neilt, kelle esivanemad tervitasid kord vaimustunult Stalini vägesid? Miks nad olid Lauluväljakul kommareist rahvajuhtidele sama tobeda innukusega plaksutanud nagu töölisrahvas Johannes Lauristinile? Tema, kes ta oli nutika leiutajana marksismi alati alavääristanud, oli just nende pseudoteadlaste poolt narriks tehtud.
Karl virutas jalaga vastu veokiratast ja vandus valust. Missugune tobu ta oli olnud, et oli Lauluväljakul kaasa hõisanud ja rõõmustanud, kuni oli hilja! Jälle trügiti võõrasse kodusse elama! Jälle võeti inimestelt väevõimuga nende kalleim vara! Olgu põhjendus nii õilis kui tahes, aga tegutsemisviis oli sama – rahvas aeti ilma kohtuta kodust ja kodumaalt välja! Bolševikud olid… alati valmis! Alati valmis kahjurõõmsalt itsitama, kui tuhandeid süütuid inimesi siia-sinna väntsutati, olgu kaubavagunites või ilma! Vägivald oli niisuguste ilukõnelejate lemmikhobi ja parastav itsitamine pidanuks kõlama kirglike võitluslaulude igavese refräänina. Endised kommarid külvasid ka pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist kaost ja kurjust, nimetades selle ümber heastamiseks ja korra loomiseks.
Karl Kaalikmäe oli saanud rekamehena tööle ainult tänu sellele, et ta oli lõpuks taibanud oma leiutised ja konkursipreemiad maha vaikida, justkui oleks ta samuti minevikuta kollaborant, kelle eelnev elulugu põlastusväärne. Tuntud kommunistide biograafiaid oli ju nüüd raamatulettidel hulganisti. Aga veel rohkem oli partorgidest ja komsorgidest miljonäre, kes polnud stagnaajal justkui kusagil töötanud. Nad polnud sündinud, vaid olid taassündinud, tõusnud teispoolsusest nagu zombid. Sünnist taassünnini laiutas tegutsemistes suur tühimik. Olid nad siis kliinilises varjusurmas või töötud? Ja seda Nõukogude impeeriumis, kus töötus oli kriminaalkuritegu. Need uued elulood, mis olid täis „musti auke”, olid Karli jaoks lausa anekdoot!
Jah, aga mitte need minevikuta mehed ei näinud võõramaistel parkimisplatsidel õudusunenägusid, vaid tema – Kalevipoeg ilma tulevikuta! Kalevipoegadeks neid ju nüüd rahvasuu nimetas, neid kõiki, kes nad olid läinud laia ilma rändama, sest kodumaa nende vägitegusid ei vajanud.
Rekajuht tagus nii raevukalt vastu veokiratast, nagu tahaks nähtamatu kallaletungija ribisid sisse lüüa. Poja õhtused etteheited ajasid ta marru. Madis oli tõesti paras ninatark, sest mida teadis tema sellest ajast, kui isa kõigest ilma jäeti! Ta polnud siis veel sündinudki. Teismeline heitis ette, et ta ei oskavat äri teha ega nii hästi uue eluga kohaneda nagu ema. Aga missugune oli siis Elle äri? Naine elas jõukalt ainult tänu oma uutele Saksa abikaasadele. Ja neid oli tal olnud pärast Karli juba mitu.
Mees väsis ära mõttetust ratta tagumisest, vajus istuma ja pühkis ära pisara, mis oli vihahoos põsele uitama läinud. Ta oli pidevalt üleväsinud, põlv valutas. Ätt mis ätt! Ja ometi veel mitte kuuekümnenegi, pensionini oli mitu aastat.
Karli painajalikud unenäod olid alanud varsti pärast seda, kui ta tagastamisteate sai. Ta ei suutnud linnaametnikelt mõistlikku selgitust saada, miks ta peaks oma kätega ehitatud kodu võõrastele loovutama. Õigusjärgsed omanikud ju Eestisse tagasi ei tulnud, nagu hiljem selgus. Miks pidi siis tema pere ikkagi välja kolima?
Ta oli kirjutanud igasugustesse ametkondadesse hulganisti palvekirju ja selgitusi, kus loetles tippmatemaatiku täpsusega remondiga seotud kulusid ja kordas palvet, et ta tahaks omanikega isiklikult suhelda, kodu neilt otse ära osta.
„Õigusjärgsed omanikud ei tule Eestisse ega soovi ka teiega suhelda!” vastati talle karmilt. „Miks ma siis ei saa oma korteris ise edasi elada, kui nemad sinna ei tule? Ma ostan, ma võtan võlgu, palun halastage ometi!” mangus Karl Kaalikmäe kord alandlikult, kord jonnakalt, lootes oma kõrgelt koolitatud matemaatikutaibule, mis peaks otsustajaid lõpuks veenma.
Kohalikele ametnikele ei lugenud aga arvude ja faktidega täidetud dokumendid mitte midagi, sest sel segasel ajal oli nende käes täielik võim. „Meie ise esindame Eestis õigusjärgseid omanikke ja jutul lõpp! Ärge võtke endale pähe, et võite tülitada välismaalasi! Nad andsid juba allkirja, nendega on kõik korras ja nad ei soovi ühegi nõukogude eestlasega otse suhelda. Lõpetage see tüütu sekeldamine või me anname teid kohtu alla! Kolige rahulikult välja, kui te ei taha minna vanglasse!” hirmutas Karli ülbe linnaametnik.
Ta ehmus siis tõepoolest, sest välismaalastega suhtlema polnud ta harjunud. See oli nõukogude ajal tabu. Ometi tundus talle asi juba siis veidi kahtlane. Miks ta ei tohi otse suhelda? Miks talle ei anta aadressi ja telefoni? Ikkagi tema kodu on mängus? Tema tehtud remont.
Karl läks ministeeriumisse tuttava ülemuse juurde asja uurima, selgitades, et uus seadus lisab stagnaaegsetele korterisahkerdajatele tuult tiibadesse! Aga tema jutt ei meeldinud murranguaegses õiglus- ja tagastamisjoovastuses mitte kellelegi. Isegi need sõbrad, keda noor peainsener oli pidanud ausateks kommaripõlgajateks, raputasid ainult etteheitvalt pead, miks küll Karl ei taha uutest seadustest aru saada ja ajaga kaasa minna.
„Uue seaduste kaitse all ärivad ju vanad nõukogude ametnikud enne sõda välismaalastele kuulunud vara maha! Kontrollige ometi!” ahastas Karl, aga teda ei kuulatud, sest ta korter kuulus ju tõepoolest tagastamisele ja õigusjärgsed omanikud elasid Austraalias. See oli tõestatud ja neilt oli allkiri saadud. Aga kas ikka oli? Kõik vastsed ja kogenematud ülemused kinnitasid, et seadus on õiglane ja tagastamine suuremeelne. Sellega tulevat lihtsalt leppida!
Paljud tollased rahvajuhid uskusid tõsimeeli tagastamise õiglusse, sest väliseestlased pidavat nüüd arvukalt koju saabuma. Aga nende õilsast usust üksi oli vähe kasu. Väliseestlased armastasid tõesti Eestit kui kaotatud kodumaad, kuid sugugi mitte kõik ei armastanud eestlasi, kes nende kombel ei põgenenud, vaid olid hakanud „bolševikeks” ja siia sovetivärdjaid sünnitanud… Niisugused põgenikud ei kavatsenud eales sünnimaale tagasi tulla, ei põdenud enam koduigatsust – see oli läbipõetud lapsepõlves nagu tuulerõuged. Paljusid innustas omandireformi toetama hoopis hilinenud kättemaksumaania. Teisi kasuahnus, sest nad polnud Eestis sündinud ega siin päevagi elanud – see oli neile vastik nõukogude vabariik, kuhu nad jalgagi ei tõstaks, aga tulu kulus neile ikka ära, sest raha ei haise!
Niisiis jäägu need punased jätised pealegi koduta, paras neile! Loomulikult ei kavatsenud seda tüüpi jõukad välismaalased eestlastega eales sõbrustada, selle kaltsakproletariaadiga, kes oli kaasa aidanud nende
