mõtet rääkidagi, et lahutus oli Keldale ülitugev löök, mille tagajärjed olid tunda siiani. Ustav teenija pidas juhtunus ka ennast teatud mõttes süüdlaseks ja tegi kõik mis võimalik, et saaks tagasi selle, mis, nagu mõlemad endised abikaasad mõistsid, oli pöördumatult möödas ega kuulunud enam taastamisele.
Käinud duši all ja heitnud selga kerge hommikumantli, laskus Linda trepist alla esimese korruse kööki. Vesi uhas maha ärrituse ja üle läve astudes naeratas ta laialt, demonstreerides püüdu rahu ja koostöö poole.
“Mis meil siin siis on?” küsis ta ninaga õhku tõmmates. “Mm, lõhnab maitsvalt.”
“Ma ei teagi kohe, mille järele siin üldse võib lõhnata,” torises Kelda pliidi juures tegutsedes. “Toida sinu Richardsoni millega tahes, tolku mitte mingisugust. Talle pane või tallanahk biifsteegi asemele – tulemus on ikka üks.”
“Loodan, et täna leidub siiski midagi tallanahast paremat?” uuris Linda lahkelt, püüdes mitte pöörata tähelepanu teenija torisemisele.
“Aga miks ta nii vara tuleb? Oleks võinud pärast hommikueinet välja ilmuda. On ikka inimesel kombed – ei mingit maitset, aga priikostist ei ütle kunagi ära.”
“Ära hakka jälle peale. Ma ise palusin tal varem tulla. On vaja üht-teist läbi arutada.”
“Või nii?” Kelda vaikis, mõeldes kuuldu üle järele. Cliff Richardsoni varane tulek võis tähendada vaid seda, et Linda sai pakkumise ja tahab agendiga üksikasju arutada. Kaalunud mõttes võimalikke variante, avas ta juba suu, et esitada paar täpsustavat küsimust, kuid siis helises telefon.
Naised vahetasid pilke.
“Olgu pealegi…” Kelda pühkis käed põlle külge kuivaks ja tõstis toru. “Halloo?”
“Kes?” küsis Linda üksnes huultega.
“Ja-jaa, aga muidugi, mister Sheldon,” kudrutas teenija vastuse asemel. “Te ju tunnete teda… Muidugi…” Ta tõmmule näole valgus rahulolev naeratus. “Tänan, mister Sheldon. No mis te nüüd… Annan talle toru üle.”
Linda heitis talle pahase pilgu. Ta oli tuhat korda Keldale öelnud, et ei soovi enam oma endist abikaasat näha, veel vähem temaga vestelda, kuid nähtavasti olid kõik ta juhtnöörid sellele põikpeale nagu hane selga vesi.
“Sa oleksid ju võinud öelda, et mind ei ole,” torkas Linda, võttes vastu tahtmist talle ulatatud toru.
“Ära õpeta mind inimestele valetama,” vastas Kelda solvatud eneseväärikust väljendava näoilmega. “See on patt.”
“Ah kui jumalakartlikud me oleme! Te ainult vaadake teda! Aga kes tüssas möödunud nädalal taksojuhti kahekümne taalaga?”
Teadmata, mida selle peale kosta, pööras Kelda end pliidi poole ja hakkas panniga kolistama.
“Kuulen,” nähvas Linda telefoni.
“Tervist, kallis.” Armastusväärne toon, millega Harry alustas, ei tõotanud midagi head. “Kas sõdid jälle Keldaga? Mida te seekord jagate?”
Avatud aknast kostis autosignaal ja teenijale selga müksates andis Linda märku avada väravad.
“Kust sa seda võtad? Me saame temaga suurepäraselt läbi.”
“Kas tõesti?” mühatas Harry. “Järelikult mulle ainult tundus nii. Hea küll, kuule, oled sa täna vaba?”
“Ei tea veel. Mis siis?”
“On vaja ühte asja arutada.” Torust kostsid kõrvalised hääled, mis meenutasid väga klaasi kõlinat. “Vaata… ei teagi kohe, kuidas seda öelda…”
“Ära kõnni nagu kass ümber palava pudru,” vihastas Linda. “Kui sa juba kord helistasid, siis arvatavasti mitte sellepärast, et soovida mulle edukat päeva. Mis sul seal juhtus? Kas oled jälle plindris? Arvesta sellega, et ma ei kavatse…”
“Mulle tehti pakkumine ja ma kavatsen selle vastu võtta,” teatas Harry ootamatult selgelt, lükates ümber Linda oletuse, et mees on jõudnud juba varahommikul mõne sõbra poole sisse sadada ja paar klaasikest hinge alla libistada.
“Pakkumine?” kordas ta nõrga häälega. “Milline pakkumine? Loodan, et sa ei kavatse hakata maja müüma?”
“Kümnesse, kullake,” kinnitas Harry naerdes. “Nii et saame kokku ja räägime kõigest. Kas tahad, ma tulen lõunaoote ajaks?”
“Ei,” prahvatas Linda automaatselt, nagu ta oli vastanud kõigile mehe ettepanekutele viimase üheteistkümne kuu jooksul.
Jutuajamist pealt kuulanud Kelda ajas selja sirgu, väljendades sellega täielikku mittenõustumist.
“Hästi, paku siis välja oma variant.” Harry näis olevat sõbralikult meelestatud ja kaldus kompromissi otsima.
“Ee-ee, kus sa praegu oled?” küsis Linda.
“Plazas.”
Suure vaevaga hoidus Linda salvavatest kommentaaridest. Harryl polnud juba ligi poolteist aastat pidevat tööd olnud ja üsna sageli pöördus ta oma endise abikaasa poole palvega laenata küll kakssada, küll viissada dollarit. Seniajani polnud ta sentigi tagasi maksnud, nüüd aga kuulutas ta täiesti rahulikult ja isegi teatud uhkusega, et sööb hommikust moodsa kunsti muuseumi lähedal luksusrestoranis.
“Ma helistan sulle kahe tunni jooksul, sobib?”
“Jään ootama. Loodan, et mu number on sul veel meeles?”
Küsimusele vastamata pani Linda toru ära ja jäi põrnitsema Kelda selga.
“No nii…” lausus ta lootusetu häälega.
“Mis on?” Tundes perenaise hääletoonist, et on juhtunud midagi erakordset, pöördus teenija ümber. “Kas Harryl on probleeme?”
“Probleeme on varsti meil kõigil. Ta kavatseb maja maha müüa.”
Kelda nägu moonutas valugrimass, nagu ta oleks just nüüdsama astunud paljajalu okaspõõsasse.
“Oo ei!”
“Oo jaa!” osatas teda Linda. “Sinu lemmikule tehti pakkumine, millest ta ei saanud muidugi keelduda, nii et varsti tuleb meil otsida…”
Uksekell helises.
Cliff Richardson asetas tassi kõrvale, kuivatas salvrätiga huuled ja tõusis lauast.
“Võib-olla vestleme võõrastetoas?”
“Muidugi.” Linda pöördus Kelda poole. “Mis sul plaanis on?”
Too kehitas õlgu.
“Mitte midagi erilist. Kuni lõunaooteni käin kauplustes ja pärast lähen tundi.”
Lugenud paar kuud tagasi läbi mingi raamatu, milles räägiti, et inimene, kellel pole hobisid, on asotsiaalne tüüp, potentsiaalne enesetapja ja tõenäoline psühhopaat, otsustas Kelda kindlalt hakata millegagi tegelema. Valides kümnete variantide vahel kudumisest kuni hiina keele õppimiseni, pani ta end kirja karatekursustele
