Anaconda väikelinnast Montana osariigist.
“Vanaema!” hüüatas Linda. Ta vanaema Samantha Stowecross oli kogu elu elanud kaugel provintsilinnas, kust ta lapsed, kolm tütart ja poeg, olid lennanud kes kuhu. Samanta mees suri kaheksa aastat tagasi ning sellest ajast olid lapsed ja lapselapsed teda igal suvel korrapäraselt külastanud. Varem sõitis Linda tema juurde koos Harryga, kuid pärast lahutust polnud ta seal kordagi käinud. Kaks kuud tagasi täitus Samanthal kaheksakümnes eluaasta ja juubelile sõitsid kõik sugulased. Peale Linda.
Ta ohkas. Andnud endale lubaduse helistada õhtul vanaemale, pani ta kirja kõrvale. Ajalehti polnud enam aega lugeda, kuid Linda heitis siiski pilgu Los Angeles Posti. Silma hakkas tuttav nimi – Shirley Macway. Shirley oli saavutanud kuulsuse teravate, kohati skandaalsete artiklitega meelelahutusmaailmast. Tema järjekordse oopuse pealkiri kõlas paljulubavalt – “Langenud tähed”.
Lastes silmadel üle artikli käia, kavatses Linda juba ajalehe kõrvale panna, kui ta pilk peatus tuttaval perekonnanimel. See oli tema nimi.
Huvitav! Ta pöördus lõigu algusesse tagasi.
“Eelpool öeldule võib lisada Linda Morrisoni. Pärast muljetavaldavat debüüti filmis “Blond välgunool” tegi ta kaasa veel mitmes meeldejäävas filmis – piisab, kui mainida “Muusikaautomaati” –, mis tõid talle kui mitte kuulsust, siis üsna olulist tuntust, äratades tõsiste režissööride tähelepanu ja saavutades teenitud populaarsuse vaatajate hulgas. Üheksakümnendatel oli Linda Oscari nominent rolli eest draamas “Maja äärelinnas”. Tema karjäär oli tõusuteel, kuid siis ilmus miss Morrisoni ellu tuntud produtsent Harry Sheldon. Abielu temaga saigi selle lõpu alguseks, mis oli tõotanud viia tõelise meisterlikkuseni. Viimasel kahel aastal Linda praktiliselt enam filmides osalenud ei ole, see lubab piisava kindlusega väita, et vaevu tuule tiibadesse saanud täht on langenud. Lahutus mister Sheldonist on nähtavasti viinud Linda sügavasse depressiooni, millest õnnestub, nagu kogemused on näidanud, vähestel välja pääseda. Meelelahutusäri karmid seadused kuulutavad…”
Edasi ei suutnud ta lugeda. Ajaleht lendas põrandale ja järgmisel hetkel tõmbas Linda enda järel ukse pauguga kinni.
Maha maetud! Nad on ta maha matnud! Ja pole isegi kitsid epitaafi avaldama!
Esimese tuhinaga tahtis ta helistada Shirley Macwayle ja…
Ja – mis? Kisendada kõigile, et ta on veel elus? Aga kus on tõendid? Kus on uued pakkumised, lepingud?
Sind on maha kantud. Sind on elusalt maetud, Linda, ütles ta endale, istudes oma lahtise punase Audi rooli taha. Ja ainult sinust endast sõltub, kas tõused pinnale või vajud unustuse hõlma.
Olgu, ta veel näitab neile kõigile!
2. peatükk
Kohtumiseni oli jäänud veel pool tundi ja Linda ei saanud loobuda naudingust jalutada mööda Hollywoodi alleed. Seda kolmekümnendatel aastatel ehitatud luksusvillade, kallite kaupluste, moodsate ateljeede ja luksushotellidega täis pikitud alleed peeti selle maailmakuulsa paiga peatänavaks, ehkki see oli ammu kaotanud oma endise sära ja kantud potentsiaalselt ohtlike piirkondade nimekirja. Sellegipoolest meelitas Tähtede allee siia endiselt tuhandeid turiste, kellest paljud lootsid tõemeeli kohata mõnd oma iidolitest.
Kunagi oli ka Linda lootnud saada endale isikliku tähe, aga need ajad olid ammu unustuse hõlma vajunud.
Kuid ta lohutas end sellega, et ka Frank Sinatral polnud eriti vedanud. Aastakümneid tagasi, kui Hollywoodi Kaubanduspalat võttis nõuks trükkida trotuaarile tähe tema nimega, valisid mingid tarkpead selleks paigaks mitte Hollywoodi allee, vaid Vine Streeti. Võib-olla mõtlesid nad, et inimesed tulevad alleelt siia pildistama. Kuid plaan, kui see selles seisnes, ebaõnnestus. Frank jäi sinna üksindusse, kusjuures veel sellisesse kohta, kus turistid peaaegu kunagi ei käinud. Täht sattus kahe autoparkla vahelisele ülekäigurajale administratiivhoone naabruses, kuhu võis siseneda vaid juhul, kui suudeti veenda turvameest ust avama.
Harry juba ootas teda baaris Makedoonia. Kõrgel baaripukil istudes arendas ta parajasti elavat vestlust mingi ruudulises tviidpintsakus prillidega intellektuaaliga. Tema liigutuste ekspressiivsuse ja valju hääletooni järgi otsustades oli ta eksmees jõudnud kõrist alla lasta rohkem kui ühe martiini viinaga.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
