Reegliteta armastus
Proloog
Sa oled alati rääkinud, et nutta võib ainult siis, kui su pisaratest ei sõltu miski ja need ei puuduta kedagi peale sinu enda.
Sa rääkisid alati, et nutta võib päikesepaistelise päeva hommikul kodus olles, kui ees ootab haruldane, lõpmata pikk päev, kui ei ole vaja kuskile sõita, pole mingeid asjatoimetusi ega inimesi peale su enda. Siis võibki anda voli pisaratele. Töinata võib ebaõnnestunud või, vastupidi, liigagi õnnestunud elu pärast, meenutades pisiasju, nagu kellegi labane käitumine olmetasandil, mis ei tohi meiesuguseid mõjutada, ent ometi tabab mõnikord otse kümnesse paremini kui ükskõik milline snaiper. Järelikult tuleb leida põhjus, lasta valla ammu kogunenud pisarad ja tunda end taas värskena.
Nutta pole häbiasi. Seda tuleb teha lihtsalt õigel ajal.
Kui sul on eesmärk, oma töö, siis on emotsionaal-se ebastabiilsuse ilmutamine lihtsalt ebaprofessionaalne. Me elame teiste seaduste järgi, rääkisid sina. Mõnikord aga eksisteerime hoopis väljaspool seadust. Inimlik moraal on küllaltki paindlik asjandus, kui see meie tööd puudutab. Kõigepealt peab töö olema tehtud, missioon täidetud, aga tunded ja emotsioonid on teine reaalsus, mil pole sinuga mingit pistmist.
“Sa teadsid seda kõike, Errol,” sosistas Tess. Peenikesed vihmapiisad langesid juba närtsima hakkavatele lõikelilledele ja läbimärjale tähtede-triipudega lipule, mis sarnanes nüüd pigem määrdunud kaltsule. “Surm asetab kõik oma kohale. Ma ei hakka veel sind taga nutma. Mul on vaja tööd teha.”
Ta vaikis, sest mida tal oligi öelda? Paljusõnalisus polnud omane ei talle ega sellele, kelle kalmul rutjus vihm maha teeroose. Palju lillekimpe, palju pärgi sõpradelt, kaastöötajatelt, juhtidelt. Pisut aega tagasi mustas siin vihmavarjudest ja leinariietest, kõlasid vaiksed kõned, mida on millegipärast kombeks vaid matustel kuuldavale tuua. Pärast läksid kõik laiali. Tess jäi. Mitte keegi ei teinud katsetki teda kaasa kutsuda.
Kõik mõistsid – nii oli vaja.
Maad hakkas võtma hämarus – detsembrikuine, varajane, igav ja tüütu. Globaalne soojenemine on viinud selleni, et lumi polnud ikka veel maha sadanud, seevastu vihma kallas juba kolmandat päeva ja ehkki ilmajaam lubas külmenemist, ei uskunud seda eriti keegi. Kalmistul polnud kedagi, eemal paistsid ühesugused valged hauakivid, mis vaheldusid siin-seal harvade ristidega, võrdsustades kõiki surmas. Paljad puuoksad kõikusid tuule käes edasi-tagasi ja tundus, et just nemad kriibivadki taevast ja rebivad puruks madalaid, kiiresti edasi tormavaid pilvi.
Kübaraservalt tilkus vett, üks tilk jäi ninale rippuma, kuid Tess ei liigutanudki ennast. Nüüd, nagu ka palju kordi varem, pidi ta Erroliga hüvasti jätma, ainult et seekord igaveseks. Tess ei uskunud müstikasse ega ka jumalasse, tema jaoks oli religioon üksnes teadmiste rakendamine ja oskus mõjutada inimesi. Ta teadis, et Errolit seal enam pole. Kus ta praegu oli, see oli teadmata. Tema eest palvetada oli mõttetu ja ega ta oleks osanudki seda teha. Soovida head teed olematusse oli samuti kuidagi tobe. Errolile ei meeldinud, kui ta rumalusi tegi, selle eest sai ta alati halastamatult võtta. Seista tema haua juures ja uskuda igavesse ellu oli aga täiesti ilmvõimatu.
Pisaraid ei olnud. Hüvastijätt kujunes samuti rahulikuks ja oli, erinevalt ümbritsevast loodusest, kuidagi kuivavõitu. Taevas nuttis, puud kohisesid, pimedus roomas üha lähemale ja lähemale. Tess sulges silmad ja pimedas, suletud laugude all paistis talle eesmärk nagu eredalt põlev latern. Eesmärk oli nii tunnetatav, et käsi ise sirutas seda haarama, suruma sõrmi rusikasse ja purustama. Kuid ta ei ulatunud selleni. Veel polnud õige aeg. Samm-sammult jõuab ta pärale. Peaasi on – näha eesmärki.
Mees, kes Tessi jälgis, langetas binokli ja hõõrus mõtlikult ninajuurt. Tume kuju värske kalmukünka juures ei liigutanud end; vaatamata üha tugevnevale vihmale ei avanud naine vihmavarju. Mees vaatas veel paar minutit, niisama, ilma binoklita, torkas siis selle taskusse, pöördus ringi ja sammus auto poole.
1. peatükk
“Ja mida te mulle siis pakute? Et ma töötaksin koos mitteprofessionaaliga?”
“Tess, sa andsid nõusoleku teha tööd minu esitatud tingimustel või seda üldse mitte teha. Võta nüüd vaevaks ära kuulata ka üksikasjad.”
“Tohin ma suitsetada?”
“Palun.”
CIA terrorismivastase võitluse osakonna ülema asetäitja Jobsi ilmetu kabinet oli Tessile tundunud alati õdusa pelgupaigana, ehkki tegelikult oleks see pidanud tekitama nukrust ja ängistust. Kuid ainult mitte temal. Siin tundis ta end nagu kodus. Ja tema elulugu arvestades oligi peakorter Põhja-Virginia osariigis MacLyni linnakeses Tess Marlow’ kodu, kõiki teisi kohti võis vaid tinglikult ja ajutiselt niiviisi nimetada. Isegi korter, kus ta oli elanud koos Erroliga, ei olnud Tessile nii kallis kui see CIA-le kuuluv hoonetekompleks. Nii ka praegu. Seadnud end sisse küllaltki ebamugavas, kohati peaaegu paljaks kulunud tugitoolis, mis oli mõeldud mitte eriti tähtsatele külalistele, tundis Tess end igati mõnusalt. Oleks vaid hingelist mugavust sama kerge saavutada kui füüsilist!
“Vaat nii.” Jobs viskas lauale keskmise paksusega mapi, küünitades ise sigareti järele. “Siin on tema toimik ehk siis see, mida sul on vaja teada. Lühidalt räägin sulle ära, tee peal uurid hiljem lähemalt. Inimene, kellega koos sul tuleb tööle hakata, on miljonär, tsiviilisik, kes osutab meile mõnikord teatud teeneid.”
“Võin ma vastavalt teie formuleeringule pidada seda inimest poolehoidjaks?”
“Ei.”
Tess mühatas. Poolehoidjateks nimetati agente, kes ei töötanud CIA-s põhikohaga, neid kaasati üksnes teatud konkreetsete ülesannete täitmiseks. Sellegipoolest omasid ka need agendid vastavat ettevalmistust ja nende peale võis loota, muretsemata selle üle, et mingil hetkel võiks sedasorti inimene ebaadekvaatselt käituda.
“Aga me ei saa ju töötada koos tsivilistidega, kui on tegemist sellise raskusastmega ülesandega.”
“Saate ja töötate. Lase mul lõpuni rääkida.” Töö CIA-s, mis oli kestnud nüüd juba enam kui kolmkümmend aastat, oli muutnud Jobsi hämmastavalt põikpäiseks. Tema kõnekas1 perekonnanimi iseloomustas ülemust suurepäraselt, kuna teenistuses viibis ta tõepoolest ööpäev läbi. Tess ei teadnud isegi ta tõelist nime. Paistis, et keegi ei teadnud. “Dominic Theobald Rigdale, neljakümne kolme aastane. Jaa-jaa, Tess, pole siin midagi pilkavalt muiata – Theobald. Ta esivanemad saabusid siia laevaga Mayflower, nii et ära mõtlegi ta kulul nalja heita. Kõik need esmaasukatest ameeriklaste järeltulijad on oma väljapaistva eluloo suhtes väga tundlikud.
Niisiis, mister Rigdale’i valduses on teemandikaevandused Namiibias, ta rajas küllaltki eduka firma Paladin, mis tegeleb kõrgeklassiliste turvasüsteemidega, ja asutas panga Plejaad, aga ise taandus panga juhtimisest. Kõike teevad andekad juhatajad ja Rigdale vaevleb, avameelselt öeldes, täielikus tegevusetuses. Kuna teda ei huvita täiendavate miljardite teenimine hoiukarpi nende kõrvale, mis seal juba olemas on ega ka osalemine finantsmaratonis õiguse eest pääseda TOP 100 hulka Forbesi lehekülgedel, teeb ta mõnikord, tõsi küll, üsna harva ja enamasti erandjuhtudel, kuid siiski natuke tööd ka valitsusorganite heaks. Antud juhul – meie heaks.”
“Ja mida see talle annab?” küsis Tess miljonäri fotot silmitsedes. Muljet avaldav, midagi polnud öelda. Suurepäraselt fotolt vaatas vastu keskealine, mitte liiga ilus, karmide näojoonte, suure nina ja tumepruunide silmadega mees. Ta hallid, võimalik, et värvitud juuksed – kes neist rahatuusadest aru saab – olid hästi hooldatud. Kulmud olid aga jäänud mustaks ning see andis talle ekstsentrilise ja pisut ulaka välimuse.
“Eelkõige puhta südametunnistuse. Nähtavasti kasvatab Rigdale niimoodi endas patriotismitunnet. Ta ise räägib, et abistades
