see oli tõesti nii. Errol oli mu eestkostja ja õpetaja, kellest paremat poleks osanud soovidagi. Mulle meeldib see töö. Ja keegi ei sundinud mind seda tegema.”
“Teid on suurepäraselt programmeeritud,” märkis Rigdale. “CIA on kuulus ajupesu meetodite poolest. Olen rõõmus, et nad pole oma haaret lõdvendanud.”
“Seega, vaba tahte avaldamisse te ei usu?” Tess asetas teetassi täpselt alustassi keskele ja jäi Rigdale’i põrnitsema, suunates oma pilgu kuskile ta ninajuure kanti.
“Mitte viieteistaastase tütarlapse puhul, kes on võlutud oma õilsameelsest eestkostjast. Vabandust.” Rigdale püüdis üsna osavalt ta pilgu.
“Võib-olla ka nii,” lausus Tess õlgu kehitades. “Kuid meie jaoks teiega ei muuda see midagi.”
“Jah, vabandust, kaldusin veidi kõrvale. Jätkake.”
“Ma töötasin Erroli juhtimise all mitu aastat.” Ta sundis end kuivalt ja kiretult kirjeldama sündmusi, mis olid nüüd kõigest faktid ta eluloost. Kõik eredad mälestused pani Tess luku taha ega kavatsenud seda ust avada. Võimalik, et kunagi hiljem, vanas eas. “Meil on suurepärane, hästi sisse töötatud meeskond. Põhiliselt oleme tegutsenud Lõuna-Ameerikas ja mõningates Aafrika maades, viimasel ajal ka Euroopas. Errol sai ülesanded, tema töötas välja ka operatsioonide plaanid, kuid arvestas sealjuures alati meeskonnaliikmete arvamusega.” Tess naeratas, meenutades, kuidas Errol mõnikord vihastas, kui ta ei viitsinud mõelda. Ta vihastas nii, et see oleks võinud lõppeda karmi noomituse või padjasõjaga. “Meil õnnestus kõik. Selle aja jooksul, mil ma olen CIA-s töötanud, pole me suutnud täita vaid kolme ülesannet.”
“Pole paha,” lausus Rigdale hindavalt.
Ah, mida tema ka sellest taipab.
“Küllaltki,” lausus Tess kuivalt.
“Miks mister Monteque’l siis seekord ei vedanud?” Rigdale ilmselgelt teadis, kust kaevata.
“See tulebki meil välja selgitada.” Veel lonks teed, et suus poleks nii talumatult kibe maik. Tess pani teetassi alustassile tagasi. “Nagu ma juba ütlesin, alustasime viimasel ajal tööd Euroopas. Kuu aega tagasi lendas Errol Londonisse, et asuda esialgu üksi järgmist ülesannet täitma. Tuntud kollektsionäär George Pelly tapeti tema oma mõisas Lestershire’is. Enne seda ostis ta Sotheby oksjonilt asjakese, mis olevat kuulunud ühele esimestest kaliifidest – Abu Bakrile ja mida peeti Abu Bakri mantliks. See legendaarne ese, mis ei omanud siiski suurt religioosset tähendust, olles pigem lihtsalt legend, polnud moslemite maailmas eriti tuntud ega tänapäeva muhameedlaste poolt ka tunnustatud. Mingi Indiana Jonesi stiilis artifact. Teatavasti käis turgudel aga selle asjanduse pärast äge võitlus ja Pelly võitis. Kuid ei möödunud nädalatki, kui ta tapeti ja mantel kadus. Kuna kollektsionäär oli üks meie informaatoritest, tegi Jobs Errolile ülesandeks seda lugu uurida. Niisiis, šeff otsustas, et esmalt tutvub ta ise olukorraga ja pärast lülitab ka meid töösse.”
Tess mäletas väga hästi hiljutist sombust, läheneva talve eelaimuses kuidagi kägarasse tõmbunud hommikut. Errol koduses sviitris köögis suitsetamas. Sigaret tema suurte sõrmede vahel ja mahukas kohvitass ta ees laual. Kõik need pisiasjad ujusid nüüd pinnale justkui mullikesed järve põhjast. “Kala hingab niimoodi,” oli öelnud Errol, kui neil õnnestus mõnikord harva kalale pääseda. “Kala hingab ja sa näed, et ta on seal…”
“Esmapilgul ei tundunud lugu olevat eriti keeruline, arvati, et tõenäoliselt röövisid mantli tavalised vargad, seda enam, et Pelly kollektsioonist olid kadunud veel mõned hinnalised eksponaadid. Errol selgitas välja, et tellijaks oli moslemite organisatsioon, ja liikus edasi röövijate jälgi mööda. Ta jälgis mantli teekonda, kuni jõudis Viini, aga päev hiljem katkes temaga side. Alles kahe päeva pärast leiti ta ühest mahajäetud tehasest. Korralikult tükeldatud, ekspertide arvates mootorsaega.”
“Kui kole,” ütles Rigdale otsaesist krimpsutades.
“Ja piinarikas,” lausus Tess külmalt. “Ekspertiis tegi kindlaks, et ei alustatud kaelast. Eeldatavasti suri ta verekaotusesse, kui oli juba jalgadeta ja tal raiuti otsast teine käsi.”
“Kas te räägite mulle seda selleks, et tunneksin kaasa või et oleksin asjaga kursis?” uuris Rigdale.
“Selleks, et teaksite, milleks on võimelised inimesed, kellega meil tuleb tegemist teha. Olgu nad siis kes nad on. Esialgu teame vaid organisatsiooni nime – Al-Kharidja. Need moslemi terroristid tegutsevad eelkõige Alžeeria ja Maroko territooriumil. Kuid vahepealse ettekande põhjal, mille Errol jõudis teha, ei toimetanud härrased terroristid seekord omal tahtel. On leitud seos nende ja Euroopa ühe suurema firma Aliston vahel. Selle omanik Lance Arquette on tuntud kiindumuse poolest rariteetidesse. Aga miks ta ei kasutanud tavaliste varaste teeneid? Miks maksis Pelly oma ostu eest eluga? Rariteetide pärast sõda alustades ei lähe kirglik kollektsionäär tavaliselt mõrva peale välja, see poleks kasulik. Ja kohe kindlasti ei kaasata sellesse Maroko terroriste.”
“Ma tunnen Arquette’i ja tean, et pean teid talle tutvustama.”
“Täpselt nii. Uusaastaballil Hofburgis, kus on kahtlemata kohal ka Arquette, esitlete mind talle. Esimesel jaanuaril korraldab ta kinnise vastuvõtu oma mõisas Viini metsas. Üksi poleks mul mingit võimalust sinna sisse imbuda, kuid teie suudate kindlasti kutse hankida. Edasine on juba minu ja mu inimeste töö.”
“Kas hakkate pealt kuulama?”
“Ja pealt vaatama, kui õnnestub.”
“Seda ma arvasingi. Üldiselt ja tervikuna on mu ülesanne mulle selge, kokkuleppe tingimustest rääkis kapten Jobs.” Rigdale sirutas käe aristokraatliku sundimatusega teekannu järele ja täitis uuesti nii enda kui Tessi teetassi, märkides sealjuures: “Mina esitasin samuti talle oma tingimused ja ta nõustus.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
