päev oleme valmis asuma teele depoo poole, mis pole kaugemal kui 11 miili, aga telgi ukse taga on ikka üksnes keerlev tuisk. Ma ei usu, et meil oleks põhjust olude paranemist loota. Meil tuleb see lihtsalt lõpuni välja kannatada, ent me jääme üha nõrgemaks ning loomulikult ei saa lõpp enam kaugel olla. Kahjuks arvan, et ma ei jaksa enam rohkem kirjutada. R. Scott. Viimane sissekanne. Jumal kaitsku meie rahvast.
Amundseni mehed jõudsid tagasi baaslaagrisse 25. jaanuaril 1912, kuus nädalat pärast poolusele jõudmist. Märtsi alguseks olid nad Austraalias. Teated nende edust jõudsid telegraafi teel igasse maailma nurka.
Scotti ülistati kui traagilist kangelast, kes seisis surmaga vapralt silmitsi. Temast loodud legend on inspireerinud terveid brittide sugupõlvi. Kui Amundsen Scotti surmast teada sai, ütles ta: „Ma annaksin rõõmuga käest kogu au või raha, kui oleksin saanud sellega Scotti hirmsast surmast päästa.”
Scotti ja ta kaaslased leidnud otsingumeeskond langetas telgi nende surnukehadele, lükkas nende kohale lumekuhila ja pani selle otsa meeste suuskadest tehtud risti. Nüüd, kui selles paigas on möllanud sajandi jagu lumetorme, on lumekuhil, telk ja rist jäänud 23 meetri paksuse jää alla. Surnukehad on muutunud osaks liustikust ning liikunud selles surmapaigast 48 kilomeetri kaugusele. Umbes 300 aasta pärast jõuavad maadeavastajad taas ookeani, vajuvad vette ja triivivad jäämäe sees edasi.
Eile õhtul jõudis Tema Majesteedini ja täna tehti avalikuks kapten Amundseni telegramm, milles teatati, et kapten oli jõudnud lõunapoolusele. Eritelegrammi sai dr Nansen.
See uudis on siin esile kutsunud üldist vaimustust. Maadeavastaja auks on kogu linn ehitud lippudega, tema saavutus on kõikjal kõneaineks. Tänast parlamendiistungit alustas spiiker eduka ekspeditsiooni auks koostatud pöördumisega.
Ajalehtedes rõhutatakse kapten Amundseni suuri kogemusi ja silmapaistvaid isikuomadusi. Nende sõnul tagasid just need kogemused ja omadused, et kapten tegi täpseid ja täielikke meteoroloogilisi, magnetilisi ja geograafilisi vaatlusi, mis koos kapten Scotti samaaegsete vaatlustega annavad olulisi teaduslikke tulemusi.
Eile lahkus Londonist Briti kuningliku mere-väe kaptenleitnant Evans, keda edutati hiljuti Antarktikas teenimise eest, et tuua lõunapooluse ekspeditsioonilt tagasi kapten Scott ja ta kaaslased. Evansit saadavad abikaasa ja kapten Scotti sekretär Francis Drake. Kaptenleitnant Evans oli Scotti ekspeditsioonil tähtsuselt teine mees ja sõitis laeval Terra Nova Uus-Meremaale. Ta oli üks viimastest, kes poolusele suunduvat maadeavastajat nägi. Meeskond sõitis eile kell 12.10 Eustonist Liverpooli, sealt asusid nad aurulaeval Wiltshire teele Sydney poole, kust nad peavad teisel laeval Uus-Meremaale sõitma. Kaptenleitnant Evans kavatseb Uus-Meremaalt lahkuda 1. jaanuaril kapten Scotti meeskonna jaoks vajalike varudega, ent pole teada, millal ta maadeavastajatega naaseb.
Suur hüpe
Apollo 11 ja maandumine Kuul
Sõnastus oli meelega selline. Salvestuses seda väga hästi kuulda pole, seega minu poolest võite selle sulgudesse panna.
MILLAL
Juuli 1969
EESMÄRK
Inimene Kuul.
OHUD JA KATSUMUSED
Meeskonnal oli oht hukkuda õnnetuse, tule või päikesekiirituse tagajärjel ning nad riskisid Maale naasmisel isegi uppumisega.
OLULISUS
Apollo meeskond astus ehk isegi kõige olulisema „esimese sammu” inimkonna ajaloos. Apollo programm muutis täielikult selliseid valdkondi nagu astronoomia, lennundus, kosmonautika ja arvutustehnoloogia ning tõstis kosmoseteema eredalt meie ühisesse teadvusse.
Inimese esimene samm Kuul oli ühtlasi ka viimane samm kaheksa aastat kestnud inimajaloo kõige suurema ekspeditsiooni odüsseias. 20. juulil 1969 oli Neil Armstrong nelja päevaga läbinud surmavas ilmaruumis 384 000 km, mis võrdub üheksa korda ümber Maa sõitmisega. Apollo programmis, mis Armstrongi kosmosesse viis, oli kümne aasta jooksul vaja läinud 400 000 inimese oskusi ning oma teadmiste ja varustusega oli abiks olnud enam kui 20 000 ettevõtet ja ülikooli. Projekt läks maksma 24 miljardit dollarit ning oli kaugelt kõige suurem ja tehnoloogiliselt kõige leidlikum rahuaja saavutus. See oli ei rohkem ega vähem kui kõige pikem, ohtlikum ja hulljulgem ekspeditsioon, mis eales ette võetud. Tõuke selleks andis ühe mehe visioon.
12. aprillil 1961 sai Vene kosmonaudist Juri Gagarinist esimene inimene kosmoses. Kõigest kaheksa päeva hiljem kirjutas Ameerika Ühendriikide president John F. Kennedy (kes oli ametis olnud vaid kolm kuud) memos riiklikule kosmosenõukogule järgmist:
Kas meil on võimalust Nõukogude Liitu lüüa, näiteks viies kosmosesse labori, tehes tiiru ümber Kuu või saata Kuule ja tuua sealt tagasi inimene? Kas on mõni muu olulisi tulemusi pakkuv kosmose-programm, mis võimaldaks meil võita? Kas me töötame praeguste programmide nimel ööpäev läbi? Kui ei, siis miks?
Presidendi sõnavalik – „lüüa” ja „võita” – andis selgelt tunnistust, et ta oli seadnud eesmärgi kosmosevõidujooks võita.
Rakett Saturn V stardib koos Apollo 11 missiooniga Kuu poole 16. juulil 1969. Astronaudid Neil Armstrong, Michael Collins ja Edwin Aldrin asuvad pildi keskel nähtavas koonusekujulises juhtimismoodulis.
Selleks ajaks oli Ameerika Ühendriikide kosmoseprogramm Nõukogude Liidu omast maas. Kosmosse oli lennanud küll üks astronaut, Alan Shepard, kuid ta ei olnud jõudnud orbiidile. Esimene Nõukogude tehiskaaslane Sputnik oli ümber Maa tiirelnud juba 1957. aastal.
NASA-le tagati rahastus täiesti uue kosmoseprogrammi – Apollo – käivitamiseks. See oli pühendatud Kennedy välja öeldud eesmärgile „veel enne kümnendi lõppu viia inimene Kuule ning tuua ta sealt elusalt ja tervelt Maale tagasi”. Texasesse Houstonisse ehitati uus mehitatud kosmoselaevade keskus (hüüdnimega Kosmoselinn), mis tegeles kosmoselendude jaoks vajaliku väljaõppe ja uuringutega ning kus asus ka juhtimiskeskus. Floridasse Canaverali neemele rajati hiiglaslik stardikompleks, mis on tänapäeval tuntud Kennedy kosmosekeskusena.
Järgnevail aastail murdsid planeedi sajad parimad teadlased pead, üritades võimalikult kiiresti lahendada võimatuina näivaid probleeme, ehitada rakett ja kosmoselaev, mis viiks meeskonna orbiidile ja sealt edasi Kuule, maandaks nad seal ning seejärel kordaks kõiki neid samme vastupidises järjekorraks.
Programmi tabas selle alguses tagasilöök, kui 27. jaanuaril 1967 süttis Apollo 1 juhtimismoodul stardieelsel kontrollil ning astronaudid Virgil Grissom, Edward White ja Roger Chaffee hukkusid. Ent NASA võttis õnnetusest õppust ja kosmoselaeva joonised tehti ohutust silmas pidades ümber. 1968. aasta detsembris startis edukalt teine mehitatud Apollo missioon – Apollo 8. Sellest sai esimene mehitatud kosmoselaev, mis lahkus Maa orbiidilt,
