mis iseloomustavad Lõuna-Ameerika asukate levilat, samuti geoloogilisi seoseid selle mandri varasemate ja praeguste asukate vahel. Mulle näis, et need faktid võivad valgustada liikide tekkimise küsimust…
MILLAL
1831−1836
EESMÄRK
Charles Darwin tegutses sel viie aasta pikkusel ümbermaailmareisil looduseuurijana.
OHUD JA KATSUMUSED
Kaks suve veedeti Tierra del Fuego ja Hoorni neeme kandis, rasketes ilmastikuoludes ja mitte kuigi abivalmite kohalike elanike keskel.
OLULISUS
Darwin kogus paljudest reisil külastatud kohtadest tõendusmaterjali, mille alusel sõnastas evolutsiooniteooria.
Charles Darwin oli looduseuurijaks Tema Majesteedi uurimislaeva Beagle viis aastat kestnud ümbermaailmareisil. Tema tähelepanekud looduse kohta, eriti just lõunapoolkeral, tõid päevavalgele tõendusmaterjali, mis viis evolutsiooniteooria väljaarendamiseni.
Darwin sündis 1809. aastal Shrewsburys tähtsa kohaliku arsti perekonnas. Ta oli tööstusrevolutsiooni kahe juhtfiguuri – Josiah Wedgwoodi ja Erasmus Darwini – lapselaps. Ta sai hariduse Shrewsbury koolis ning läks 1825. aastal koos vennaga Edinburgh’ ülikooli arstiteadust õppima. Vastumeelsus anatoomia ja kirurgia suhtes peletasid ta meditsiinikarjäärist aga eemale ning 1827. aastal lahkus ta ülikoolist kraadi kaitsmata. Järgmisel aastal astus ta Cambridge’i Christ’s College’isse, et saada anglikaani vaimulikuks. Siin sai aga määravaks tema sõprus botaanikaprofessori John Henslow’ga, kes sütitas Darwinis armastuse ja imetluse looduse vastu.
Darwin lõpetas ülikooli 1831. aastal, misjärel soovitas Henslow teda proovide kogujaks kahe aasta pikkusena planeeritud reisile Lõuna-Ameerikasse. Henslow tutvustas teda kui džentelmeni, „kel pole küll loodusloolase täit ettevalmistust, kuid piisav kvalifikatsioon selleks, et koguda, vaatlusi teha ja üles märkida kõike, mida loodusloos on põhjust märkida”. Pärast mõningat veenmist jäi Darwini isa reisiga nõusse (see oli oluline, sest tema pidi tasuma poja kõik reisikulud peale toidu, mille eest hoolitses admiraliteet).
ÜLAL: Charles Darwin elu lõpupäevil.
ALL: Tema Majesteedi laev Beagle reisiks varustatult. Darwin jagas ahtrikajutit (läbilõikel ülal vasakul) veel kahe mehe ja laeva raamatukoguga, mis koosnes 400 teosest.
ÜLAL: Beagle’i sõit Galápagose saartele andis Darwinile üliolulisi tõendeid evolutsiooniteooria kohta.
ALL: Beagle’i teekond, nagu kapten Fitzroy selle 1839. aastal avaldatud aruandes üles märkis.
Reisilaevaks oli Beagle – väike, 27-meetrine ja umbes 241-tonnine uurimislaev. Kapteniks oli Robert Fitzroy, innukas amatöör-looduseuurija ja – teadlane. Lõuna-Ameerika ranniku kaardistamise kõrval oli reisi üks eesmärk uue, Beauforti tuulekiiruse skaala katsetamine. Darwin jagas kajutit esimese tüürimehe ja mitšmaniga, ühtlasi oli see tema kabinet. Ja nõnda läkski 27. detsembril 1831 Beagle Plymouthist merele – hilinedes päeva võrra, sest meeskond oli liiga hoogsalt jõulupühi tähistanud ega suutnud eelmisel päeval lahkuda. Õige pea jäi Darwin raskelt merehaigeks – see oli pikale reisile üsna vilets algus.
Beagle Magalhãesi väinas – Darwini „Päevikute” 1890. aasta väljaandest. Taamal kõrgub Monte Sarmiento, Darwini sõnul „Tierra del Fuego kõige majesteetlikum vaatepilt”.
Galápagose saartel paelusid Darwinit teiste loomade seas meriiguaan (ülal) ja rohekilpkonn (all).
Ilm oli Madeiral randumiseks liiga tormine, lisaks oli Inglismaal koolerapuhang ja neil keelati Assooridel maabuda. 16. jaanuaril jõudsid nad Roheneemesaartele, kus Darwin alustas vaatlusi, näidiste kogumist ja märkmete tegemist. Ta uuriv vaim oli pidevalt tegevuses – näiteks, miks leidub merikarpe 14 meetrit üle merepinna asuvas kaljukihis, samas kui selline kiht oleks pidanud moodustuma vees?
Beagle jõudis Brasiilia rannikule 1832. aasta veebruari lõpus. Samal ajal kui meeskond tegeles usinalt kaardistamisega, veetis Darwin suurema osa järgmisest kuuest kuust maismaal, kus ta uuris Rio de Janeiro, Buenos Airese ja Bahia Blanca ümbrust ning kogus mahukaid liigikollektsioone. Novembri lõpuks oli Darwin saatnud laevadega tagasi kaks partiid näidiseid, säilitusvedelikus mardikatest senitundmatute loomade kivististeni.
Seejärel seilas Beagle lõunasse Tierra del Fuegosse, jõudes kohale 17. detsembril: „…meid tervitati moel, mis sobib selle metsiku maa asukatele. Grupp fuegolasi istus mere kohale ulatuval kaljueendil, osaliselt sellel kasvava roheluse varjus, ning kui me möödusime, hüppasid nad püsti ning tõid oma räbaldunud keepe lehvitades kuuldavale valju ja kõlava kisa.”
Darwin oli šokeeritud fuegolaste primitiivsusest (ühte gruppi kohates kommenteeris ta, et „need olid kõige armetumad ja haletsusväärsemad olendid, keda olen eales kohanud”). Olles hämmeldunud, miks peaks keegi elama nii rasket elu sedavõrd halastamatus paigas, tegi ta kokkuvõtte: „Loodus on sobitanud fuegolase tema viletsa maa kliima ja viljadega, on pannud ta kõigega hakkama saama ja teinud need omadused päritavaks.”
Beagle võttis ette julge reisi Hoorni neemele: „Me nägime vööris seda kurikuulsat neeme tema õigel kujul: udusse mähkunud ning ähmase silueti ümber möllamas vee ja tuulte maru.” Ilm oli Hoorni neeme juures ränk ja laev oli sellele peaaegu alla vandumas:
Lõuna ajal tabas meid tohutu laine… Vaene Beagle värises šokist ja keeldus mitu minutit roolile allumast; ent peagi, hea laev, nagu ta oli, ajas ta end otse ja püsis jälle tuules. Oleks teine selline veel tulnud, oleks meie saatus olnud peagi igaveseks otsustatud.
1833. aasta aprillis lahkus Beagle Tierra del Fuegost Falklandi saarte suunas, kust britid olid äsja argentiinlased välja ajanud ja suveräänsuse taastanud, ning naasis Montevideosse. Kuni Beagle jätkas kaardistustöid, uuris Darwin sisemaad Buenos Airese ja Montevideo vahel ning astus 28. novembril taas Beagle’i pardale. Tee viis tagasi Tierra del Fuegosse ning seejärel piki Magalhãesi väina: „Looduse elutud teosed – kalju, jää, lumi, tuul ja vesi – kõik üksteisega võitluses ja üheskoos inimese vastu – valitsesid siin absoluutse kindlusega.” Lõpuks, 1834. aasta juunis, jõudsid nad Vaiksele ookeanile ja 23. juulil sooja Valparaisosse. Siit läks Darwin kuuenädalasele ekspeditsioonile Andidesse.
Lõuna-Tšiili kaardistamine jätkus 1835. aastani. Concepcióni linnas nägi Darwin hävitava maavärina tagajärgi; ta märkas, et maavärin oli surunud kaljurünkad ülespoole – see oli tõenduseks, et kaljusid liigutab jõud, mis tõstab Andide mäestikku tasapisi kõrgemaks. Järgnevatel kuudel sooritas ta mitmeid ekspeditsioone erinevatele saartele. 7. septembril alustas Beagle teekonda Peruust Galápagose saartele.
Beagle püsis ühel kohal viis nädalat, kuid Darwini kogumiskirg oli küllastumatu: „Selle saarestiku loodus on väga tähelepanuväärne: see näib olevat omaette väike maailm; suuremat osa selle asukatest – olgu taim või loom − ei leidu kusagil mujal.” Saarelt kogutud tõendusmaterjal andis Darwinile indu evolutsiooniteooria
