sellest, et…”
Seda ei suutnud Marcy enam taluda.
“… tegemist on rasedusega!” hüüdis ta, ootamata, millal ema lause lõpetab. “Kas sa vihjad sellele?”
“No…”
“Jäta, ema! Sa tead väga hästi, et mul pole enam võimalik last saada.” Tundes, et silma valguvad pisarad, lisas ta: “Sa tead, kuidas sellised jutuajamised mulle haiget teevad, ometi hakkad sa nendega jälle peale.”
“Mina?” hüüatas Doris. “See olid ju sina, kes ilmus siia mingite täiesti arusaamatute pretensioonidega. Mina istusin rahulikult omaette ja…”
“Ja suitsetasid!”
“Jah. Aga sina hakkasid mulle etteheiteid tegema, nagu mina segaksin sul hommikust söömast.”
“Muidugi segad. Ma ei saa süüa, kui mu kõrval keegi tossutab. See ajab mul südame pahaks.”
Doris surus solvunult huuled kokku.
“Imelik, mind suits millegipärast küll iiveldama ei aja! Aga sind…”
“Mitte ainult mind. Sa tead sama hästi kui mina, et kõigis kohvikutes ja restoranides on suitsetamine kategooriliselt keelatud. Just sellepärast, et inimesed söövad seal.”
“Meie pole ju restoranis,” poetas Doris.
Märkus oli igati arvestatav, kuid antud juhul ärritas see Marcyt veelgi rohkem.
“See ei tähenda sugugi veel seda, et me ei peaks teineteisega arvestama!”
“Ka mina arvan nii,” nõustus Doris äkki.
Marcy vaatas teda, algul imestunult, seejärel lootusega. Ta peas vilksatas mõte, et vahest ehk pole kõik veel kadunud ja ema südametunnistusele võib koputada.
“Tõsi?” küsis ta ettevaatlikult.
Doris noogutas ohates.
“Viimasel ajal ei arvesta sa üldse minuga.”
Marcy jäi teda ammuli sui vahtima. Niisiis, ema oli tõlgendanud ta sõnu omamoodi!
“Mina?!” hüüatas ta, saades tagasi kaotatud kõnevõime. “Vastupidi, sina mürgitad minu elu! Kogu maja on nikotiinist läbi imbunud, selle eest ei pääse enam kusagile.”
Doris krimpsutas nägu.
“Palun, ära liialda. Või kohe läbi imbunud…”
“Sa lihtsalt ei tunne seda, nagu iga suitsetaja. Kuid tegelikkuses jääb mulje, nagu see jälkus immitseks lausa seintest välja. Ah, mis siin rääkida!” ühmas Marcy. “Küllap nii ongi. Sedavõrd pika aja jooksul on kõik, nii tapeedid, kardinad kui pehme mööbli katted läbi imbunud sellest…”
“Ma olen suitsetanud kõigest umbes aasta jagu,” katkestas teda Doris. “Sellest ajast peale, kui su isa…”
Tal ei õnnestunud oma lauset lõpetada, sest telefon helises.
“Mina vastan,” ütles Marcy süngelt, pöörates end lauakese poole, millel oli telefon.
Kuid Doris oli juba toolilt tõusnud. Sealjuures hämmastavalt kiiresti.
“Pole vaja, see on mulle.” Astunud telefoni juurde ja võtnud toru, lausus ta häälega, mis ei sarnanenud üldse sellele, millega ta seni oli rääkinud. “Jah? Ronnie! Jah, see olen mina, kallis. Mida ma täna teen? Kuidas sulle öelda… Ausalt öeldes ei ole ma praegu millegagi hõivatud.”
Ronnie! Dorise uus kavaler. Ja Marcy arvates kõige ohtlikum kõigist eelmistest, sest tema paistis Doriselt raha pommivat. Marcy pani tähele, et ema oli mitu korda võtnud nende ühiselt arvelt küllaltki kopsakaid summasid, mis läksid kuhugi, igatahes mitte äritegevuse edendamiseks. Siiani oli Marcyl õnnestunud näha Ronniet vaid vilksamisi, kuid aeg-ajalt oli ta tunnistajaks telefonivestlustele, nagu praegune, seepärast oli tal võimalus ja ka alus teha sellest kõigest teatud järeldusi.
“Kell neli?” lausus Doris telefonitorusse, heites Marcyle sellise pilgu, nagu imestaks ta, et too ikka veel köögis viibib.
Ei meeldi, kui segatakse, muigas Marcy endamisi süngelt. Aga ise sa ju ainult sellega tegeledki…
“Hästi, hakka tulema, selleks ajaks olen ma valmis,” ütles Doris, manades nähtamatu vestluskaaslase meeleheaks näole mitte just eriti särava, kuid siiski naeratuse.
“Kas sa ka täna ei tule stuudiosse?” küsis Marcy sihilikult valjusti. “Olen juba unustanud, millal sa seal viimati käisid.”
“Tss! Tasa!” sosistas Doris, kattes telefonitoru peopesaga. “Sind on arvatavasti kuulda juhtme teise otsa!”
Ja väga hea, mõtles Marcy. Just seepärast ma häält tõstsingi. Teadku Ronnie, et ta kisub sind tööst eemale.
“Nojah, anna andeks, ema.”
“Milleks vabandada, parem lase mul rahulikult rääkida!” ütles Doris pineva sosinaga.
Marcy vaatas ohates juustu ja sinki ning viis need siis külmkappi tagasi. Nähtavasti ei õnnestu tal täna rahulikult süüa.
Võtan tee pealt midagi kaasa, Rohelisest Härjapõlvlasest, vilksatas peast läbi mõte. Ta pidas silmas kohvikut, mis asus kvartali kaugusel stuudiost või viis kvartalit eemal kodust, olenevalt sellest, kust poolt vaadata. Viimasel ajal astus Marcy tihtipeale läbi just sellest söögikohast, sest sigaretisuitsust mürgitatud koduses õhus oli tõepoolest lihtsalt väljakannatamatu hommikust süüa. Selles mõttes oli Rohelise Härjapõlvlase kohvik lausa palsam hingele – suitsetamine oli seal igatahes rangelt keelatud.
Kuid juhtus nii, et Marcy sai hommikust süüa alles stuudios. Kohvikus polnud parajasti vabu kohti, seepärast ostis ta toidu kaasa ja pöördus oma Volvo juurde tagasi, käes toidupakk nelja erineva täidisega lehttainapirukaga – singi, kohupiima, džemmi ja õuntega. Valida oli veel firma lehttainapirukaid suitsulõhega, aedviljade, sibula ja munaga. Marcy proovis kõik läbi ja valis eespool nimetatutest lõpuks välja need neli.
Asetanud toidupaki oma töölauale, suundus ta kõrvalasuvasse ametiruumi, kus ootasid ees elektriline teekann ja teepuru. Marcy naeratas, nautides juba ette imelist Tseiloni teed, mis pakitud tänapäeva kilepakendite ajastut silmas pidades veidi vanamoodsasse pakendisse – kireva mustriga plekist karpi. Erinevalt paljudest teesõpradest ei tunnistanud Marcy teepakendeid. Temas tekitas kahtlust see, et tal ei olnud võimalik oma silmaga teepakikeste sisu näha. Pealegi meeldis talle suureleheline tee, aga pakikestes oli reeglina mingi ollus, mis meenutas pigem tolmu. Mõningate inimeste kiindumust aroomiteedesse ei mõistnud Marcy üldse. Mis võib olla parem naturaalse, ilma igasuguste “parandavate” lisanditeta tee maitsest, värvist ja lõhnast?
Oma lemmikjooki keetis Marcy otse suures kruusis, mille küljel ilutses kiri “Beckinsale’i Ruum ja Kujundus”. See oli tema ja Dorise ühine äri – elu- ja ametiruumide sisustusega tegelev disainistuudio.
Libistanud pilgu üle nimetatud pealdise, Marcy ohkas, võttis siis kruusi ja suundus oma töölaua juurde.
Ta ohkas, meenutades neid õnnelikke aegu, mil Doris Beckinsale’i nime teadsid kõik, kuna ta oli disainer nii eluruumide
