taga algas tõepoolest piki Thamesi kallast kulgev metsamassiiv. Seal kasvas ka sajanditevanuseid puid, mis sirgusid seal juba neil aegadel, kui sealset elusloodust kütiti veel vibude ja nooltega.
Niisiis, vaatamata suhtelisele kaugusele kesklinnast oli Beckinsale’i stuudio enamasti kõige külastatavam koht kogu ümbruskonnas. Sealjuures peatusid selle maja ees peaaegu eranditult väga kallid autod ning see andis loomulikult tunnistust mitte ainult nende omanike jõukusest, vaid ka selle firma staatusest.
Ja kõik tänu Dorisele. Neil õnnistatud päevadel ta lausa hiilgas originaalsete ideedega. Tema projektide järgi olid kujundatud Inglismaa rikkaimate, sageli ka kuulsaimate perekonnanimedega inimeste apartemendid. Ja loomulikult aitas see kasvatada ka Dorise enda sissetulekuid.
Marcy hakkas juba üpris varases eas tundma huvi ema äritegevuse vastu ning koguni abistas teda nii palju kui oskas, täites muuhulgas ka väiksemaid ülesandeid, nagu näiteks “prügi” eemaldamine mõne hotelli, magamistoa või halli arvutimaketilt. Kui Marcy vanemaks sai ja kolledži lõpetas, hakkas Doris seda ametit tütrele juba tõsiselt õpetama. Aasta pärast võttis Marcy vastu elu esimese tellimuse – kalli ja elegantse kosmeetikasalongi kujundamise.
Muidugi, kui ta poleks olnud Doris Beckinsale’i tütar, poleks keegi söandanud pakkuda talle nii vastutusrikast tööd, kuid antud juhul oli tagatiseks peaspetsialist ise ehk tema ema ning see muutis potentsiaalse riski praktiliselt nullilähedaseks.
Kuid abi ei läinudki vaja. Üheksateistkümnendaks eluaastaks oli Marcy omandanud disaineri elukutse peensused, kuid jõudnud välja töötada ka oma stiili ning see ei jäänud tähelepanuta. Nii tuli talle, kõigi näitajate järgi siiski väga varases eas, edu. Selle projekti töötas ta välja laitmatult, tellijad jäid rahule ja peagi hakkas teatud ringkondades levima kuuldus, et Doris Beckinsale’i tütar on võimeline esitama ideid, mis pole sugugi halvemad kui tema ema omad.
Marcy hakkas saama tellimusi, tegi kõvasti tööd, arenedes ühtlasi nagu kunstnik ja talle tekkis niiöelda oma nimi. Kui Marcy sissetulekud juba peaaegu võrdsustusid Dorise omadega, tegi viimane temast oma ametliku äripartneri.
Seadnud end istuma töölaua taha, lülitas Marcy sisse arvuti ja kuni see end üles laadis, koukis paberkotist välja esimese lehttainapiruka – singiga.
See oli hea aeg, mõtiskles ta. Me emaga töötasime nii kenasti kolm aastat koos. Aga pärast…
Ta ohkas taas tahtmatult.
Marcy isa Ezra Beckinsale, elukutselt etnograaf, Londoni ülikooli professor, kes oli varem justkui naise ja tütre edusammude varju jäänud, ilmutas end äkki väga eredalt ja täiesti ootamatust küljest.
Marcy mäletas väga hästi, kuidas kõik algas. Õigemini, kuidas see nende perekonda tuli.
Kui Ezra Beckinsale oli naasnud Kesk-Polüneesia saartelt, järjekordselt etnograafiaekspeditsioonilt, astus Marcy ühel päeval ta kabinetti ja nägi juhuslikult kirjutuslaual värvikirevaid fotosid. Üks neist köitis kohe ta tähelepanu. Seal oli kujutatud kaunist aborigeenlannat, kirev riideriba sihvakate reite ümber. Sellega kogu riietus piirduski, tütarlapse ilus täidlane rind oli täiesti paljas. Ta hoidis käes vitstest punutud korvi, kust paistis välja prantsuse pikksai. Lisaks sellele hakkasid Marcyle silma mingid pakendid, mis kõige rohkem meenutasid kirevaid krõpsupakke või midagi taolist. Selline toiduainete komplekt sobis õige halvasti kokku naeratava kaunitari eksootilise välimusega. Marcy turtsatas, kujutledes, kuidas niisuguse välimusega neiu läheb kaubahalli ja ostleb teiste samasuguste poolpaljaste kaunitaride seltsis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
