on
Pettusega tagasi võidetud
1. peatükk
“LAST?” KARJUSIN MA südantlõhestavalt, vaadates võõrastetoast välja, seljas vaid sukkpüksid ja kinninööpimata pluus, juuksed püsti peas. “Kas sa irvitad mu üle või? Ja kuhu me voodi paneme, ah? Kas köögilaua alla? Või rõdule? ”
“Ma ei ole praegu kohe võimeline ostma maja kusagil äärelinnas.”
Terry sirutas käe ja puudutas kehapiima pudelit, mis oli peegli ees riiulil. See kukkus ümber lahtisele, õli sisaldavale pudelile ja kogu minu jumaldatud kehahooldusvahendite rida maandus suure mürina saatel põrandale.
“Kas on raske ettevaatlik olla?” karjusin ma, hüpates paari sammuga üle toa, lennates vannituppa. “Ja vehi vähem oma paganama sõrgadega!”
Viskusin oma kallihinnalisi asju korjama sellise innuga, nagu kreemid ja vahud kuivaksid ja läheksid hapuks, kui need õhtuni põrandale vedelema jääksid.
“Paganama?” küsis Terry, hakates pahameelest hingeldama. “Kas sa ütlesid “paganama”?”
“Jah, ütlesin!” Ma värisesin üleni. “Parem aitaksid, selle asemel et mind selgitustega kiusata!”
“Aga sina peaksid oma tahtmisi taltsutama ja lõpetama lõpuks riiulite täitmise igasugu träniga!”
“Träniga?” heitsin pea juuksepahmakat raputades selga. “Selles neetud puurikeses ma saangi end lohutada üksnes vahuvanni ja aromaatsete õlidega! Kui sa oleksid rohkem keskendunud, oleksid ammu seda mõistnud!”
Terry pani lipsu kaela, kuid ei sidunud seda, vaid asetas käed puusa ja vaatas mulle otsa, ninasõõrmed puhevil.
“Lohutuseks piisaks sulle poolest, ei, kolmandikust kõigist nendest…”
Ta püüdis jälle minu kosmeetika kohta halvasti ütelda, kuid viimasel hetkel otsustas siiski keele hammaste taga hoida.
“Rehkenda, kui palju me kokku hoiaksime!”
“Sellest ei jätkuks isegi korraliku korteri jaoks, rääkimata majast. Isegi mitte vana, lagunenud kuuri jaoks!” karjusin kõrvulukustavalt vastu.
“Vaheta siis tööd,” tegi Terry ettepaneku, häält vaevu vaos hoides. “Mina näiteks otsin tasuvamat töökohta, olen nõus kas või klouniks hakkama.”
“Aga kasu ei ole sellest mitte mingisugust!” hüüatasin ma järjekordseid pudeleid riiulile asetades. Hea veel, et need on plastmassist, muidu oleksid minu õhtused lõõgastavad ülehõõrumised ja massaažid vett vedama läinud.
Terry lähenes impulsiivselt ja pööras mind näoga enda poole.
“Sa saad ju aru, Jessy, et tuleb pisut aega oodata,” ütles ta ahastavalt. “Meie Tibori ja Freddyga ju just alustasime oma äriga. Kui ka seekord õnn meile ei naerata…”
“See on teil juba kolmas äri!” plahvatasin mina, lükates tema käsi eemale. “Mulle tundub vahel, et õpite ikka veel oma katoliiklikus koolis ning katseid äriga tegeleda võtate ette vaid meelelahutuseks, sest olete kuradima väsinud nendest tüütutest nunnadest!”
“Või lahutame meelt?!” kõmistas Terry. “No tead…”
“Mis?” küsisin sõjakalt vastu, hakates juba isegi oma skandaalsust ja mitte millegagi rahul olematust vihkama. Samas, kui riid oli juba sellises staadiumis, ei suutnud ma kuidagi peatuda.
“Minu arvates ajad sa pilli lõhki,” ütles Terry ähvardavalt.
“Aga minu arvates suhtud sa ellu liiga kergemeelselt ja sülitad meie tulevikule!” vingusin mina. “Laps! See luksus on ükskõik kellele, ainult mitte meile!”
“Vaheta siis tööd,” kordas Terry.
“Ma ei ta-ha! Mulle meeldib minu töö, midagi muud ma teha ei oska!”
“Siis ära käi mulle oma pretensioonidega närvidele!”
“Aga sina oma juttudega lastest!”
Terry haaras jälle mu käe, seekord küllaltki valusalt.
“A-ai! Valus on ju!” karjusin ma end lahti rebides.
“Mida sa tahad, Jessy?” küsis ta, õgides mind tulise pilguga. “Viimasel ajal ei ole sulle siin maailmas mitte midagi meele järele! Mul on tunne, et põhjus ei ole mitte korteris ja ka mitte selles, et meil ei ole palju raha, vaid hoopis minus. Ainult minus! Sa ei vaata mind enam sellise pilguga nagu enne… Jumaldavalt,” lisas ta vaikselt ja kurvalt. “Puhkepäevadel sõidad sõbrannade juurde, pühade ajal püüad minna isa või venna poole…”
Kissitasin silmi ja hingasin raskelt.
“Millele sa vihjad? Kas tahad minu juurest ära minna? Ma ei hoia sind kinni!”
Tegin käega laia žesti, näidates, et kas või kohe luban tal minna kõigi nelja tuule poole.
Terry vangutas pead.
“Räägid iga päev üht ja sama. Kas see sind ennast ei ole ära tüüdanud?”
Tardusin hetkeks. Tal oli täiesti õigus. Mina, nagu paljumängitud plaat, jorutasin üht ja sama: lähme lahku! Praegu olnuks kõige õigem mehele kaela viskuda ja andestust paluda, mina aga, olles vihane enda ja oma elu korraldamatuse pärast – olgu ta neetud! – hoopis karjusin võõra häälega:
“Ma ei korruta seda asjata! Mind on see surmani ära tüüdanud!”
Terry tõstis käed nagu kaotanud armee sõdur, kes end vangi annab.
“Sel juhul on meil tõesti parem laiali minna!”
Mind haaras kerge paanika, kuid tugevamini teistest tunnetest andis tunda raugematu raev.
“Suurepärane! Lõpuks ometi said sa aru!”
Hoogsa sammuga väljusin vannitoast ja läksin tagasi võõrastetuppa, seinal oleva suure peegli juurde.
Minu peegelpilt ehmatas mind. Kohendasin soengut, kujutades ette, kui naeruväärne ma välja nägin, kui raevunult oma juukselakaga vehkisin. Tigedus lõõmas hinges, kuid tundus, et kaugemale polnud võimalik minna.
“Kolin täna isa juurde!” laususin ma häält pingutades, et Terry ikka kuuleks.
Ta ei vastanud.
“Sest mul on kõrini nendest õiendamistest ja kitsikusest, samuti sinu jubedast juhmusest!”
Sellise solvamise peale ei oleks ta tohtinud rahulikuks jääda, kuid minu suureks imestuseks ei vastanud Terry sõnakestki.
“Ja ära mõtlegi mulle helistada, käia peale püüdlusega mind tagasi tuua või mind etteheidetega endast välja viia!”
Hetkeks ma tardusin ja kuulatasin. Vannitoast kostis vaid lõhnavee pihustamise heli. Rahulik nagu elevant! Kuidas ta julgeb?
“Kui sa meile tuled, viskab isa su trepist alla! Said aru?” karjusin ma täielikult enesevalitsemist kaotades.
“Ei ta tule,” ütles Terry magamistoast väljudes, lips ees, pintsak seljas ja mapp kaenla all.
Seisin täiesti jahmunult. Mees läks aga täiesti häirimatu rahuga ukse juurde, avas selle ja hetkeks peatunud, pühkis varrukalt olematu
