style="font-size:15px;"> “Mida sa silmas pead?”
Isa kehitas hajameelselt õlgu.
“Seda, et Terryta sa…” Ta takerdus. “Kas oled kindel, et suudad temata täisväärtuslikku elu elada?”
Sain kurjaks. Tekkis mulje, et ümberringi on kõigil õigus ja kõik orienteeruvad suurepäraselt kõigis olukordades ja ainult mina sooritan ühe vea teise järel.
“Nii et sinu arvates ei suuda ma üksi õnnelik olla? Vihjad sellele, et ma pärast kaheksa-aastast abielu ei ole enam täisväärtuslik inimene? Kas nii? Aga ehk pean ma sellest lahkhelide kuristikust puhkama? Ehk ei ole ma veel oma tõelist teed leidnud ja otsin seda alles nüüd, kui pole vaja iga päev mehele seletada, et laps ei ole sugugi odav lõbu!”
“Elasite ju külg külje kõrval palju aastaid,” ütles isa mõtlikult. “Pole ime, et Terry tahtis last muretseda. See on suhte kindlustamiseks vajalik. Mäletan omast käest.”
Isa nägu omandas õrn-kurbliku ilme nagu alati siis, kui ta ema meenutas.
“Kui meile sündis Dean, läks meie elu nagu uude faasi…” Isa surus huuled kokku. “Samas pidime maksma suuri hüpoteegimakse. See ainult tundub nii, et teistel on kergem elada. Eranditult kõigil on probleemid, lihtsalt osa lahendab need ilma eriliste sekeldusteta, osa püüab nende eest aga põgeneda.”
“Kas vihjad minule?”
Isa ohkas juba mitmendat korda.
“Ei vihja, ma ütlen otse. Püüdsin vait olla ja mitte sekkuda oma nõuannetega sinu ellu, kuid hakkasid ise sellest rääkima…”
“Kas sinu arvates oli mul ka mingi muu võimalus?” küsisin ma närvi minnes.
“Ehk oleksite pidanud psühholoogi poole pöörduma? Et ta oleks teile soovitanud, kuidas pingeid maandada ja skandaale vältida. Siis oleksite rahulikult ja üksmeeles kõik läbi arutanud ja otsustanud, kas tasub last sünnitada praegu või tuleks pisut oodata ja leida võimalus rohkem teenida. Ja hiljem…”
Pean tunnistama, et pärast kohut, kui Terry nii tähtsal ilmel lahkus, oli mulle endale ka taoline mõte pähe tulnud. Kuid et varjata oma sisemist segadust, ma ainult naersin isa sõnade peale.
“Kas sa tõepoolest usud, et psühholoogid on sellisel puhul võimelised andma asjalikku abi?”
Isa kõverdas huuli.
“Aga miks mitte?”
“Nad on täpselt samasugused inimesed! Nad ei suuda omaenda eluski korda luua. Pealegi, minu arvates ei ole võimalik panna meest ja naist, kes teineteist enam ei kannata, uuesti armulõõmas põlema!”
“Oled sa ikka kindel, et sa oma Terryt enam ei kannata?” küsis isa, vaadates mulle kurval ilmel otse silma.
“Tänasest päevast alates ei ole ta minu!” hüüatasin erutatult.
“Olgu siis nii,” lausus isa kerge väsimuse või kurbusega.
Mul tõmbus ootamatult rinnus miski kokku. Kogu selle aja olin olnud mingis ähmases seisus, justkui oodates midagi ebamäärast, samal ajal püüdsin ma mitte juurelda ja tehtut kahetseda. Nüüd aga tunnetasin esimest korda oma teo tõsidust. Kas ma vihkan Terryt? Kui ma kiirustades oma asju kokku korjasin, olin kindel, et meie kokkuminek oli viga. Aga praegu… Ma ei teadnud.
Lõpeta! andsin endale käsu. Sul oli raske ainult sellepärast, et kauaaegsete harjumustega ei ole lihtne hüvasti jätta. Ja-jah! Terry muutus sulle järk-järgult harjumuseks, aga armastust tema vastu pole olnud enam sada aastat…
Minu süda, justkui kuuldes neid kategoorilisi põhjendusi, tõmbus valusalt kokku. Kuid mina püüdsin teeselda, et ei märganud seda.
“Jah, olen kindel,” teatasin ma vastust ootavale isale liigse pidulikkusega. “Olen sada protsenti kindel, et tegin õigesti.”
Isa laiutas käsi ja kohendas prille ninal.
“Mis siis ikka, see on peamine, et sa oma otsust ei kahetse. Sel juhul on mul isegi… hea meel sinu pärast. Ehk kohtad kunagi noormeest, kellega hakkad elama hoopis teisiti,” lisas ta ja mulle tundus, et ta jälgis valvsalt minu reaktsiooni.
Ausalt öeldes liigutas miski minu sees ebameeldivalt. Hakkasin naerma, et isa ei näeks segadust, mis peegeldus mu silmades.
“Võib-olla olen teda juba kohanud.”
Isa nägu tõmbus kipra.
“Pead Jimmyt silmas?”
“Kas ta ei meeldi sulle?” küsisin sellisel toonil, nagu oleks ta mind solvanud.
“Ei, miks? Kuid sinu jaoks… Üldiselt, see pole minu otsustada.”
Isa hakkas kurval ilmel oma lõuga näppima.
Kui ta selline on, tahaksin ma nutta. Üldse olid mul pisarad neil päevil kerged tulema, kuigi lausa nutnud ma polnud.
“Igal juhul on valik sinu,” lisas isa.
“Just!” hüüatasin ma sobimatu sõjakusega, püüdes varjata hinges valitsevat tühjust. “Aga olgu, ma lähen nüüd, ei taha sind rohkem segada.”
“Mine, mine,” pomises isa, tehes näo, et ta on väga huvitatud uudisest, kus räägiti Kuuba ümberasujate demonstratsioonist Miamis.
Veerand tundi istusin ma oma toas, vaadates mitte midagi nägeva pilguga seinale, mis oli täis riputatud raamitud fotosid. Siis saabusid tüdrukud. Nende nägusid vaadates muigasin endamisi: vaevalt on neil tuju hommikuni sumiseda. Mõlemal oli selline nägu, nagu oleksid nad tulnud matustele.
“Mis teil on, kas kollektiivne kõhulahtisus?”
“Mida?”
Caroline kirtsutas tedretähnilist nina.
“Räägin seedehäiretest,” kordasin ma jalgu lauale heites ja käsi rinnale ristates. “Teie näoilme on selline, nagu kardaksite, et ei jõua vetsu joosta!”
Hakkasin laginal idiootselt naerma.
Tüdrukud istusid toolile ja vaatasid mind vaikides nagu haletsusväärset haiget.
“Tehke otsekohe normaalsed näod pähe!” käsutasin ma neid.
Sõbrannad püüdsid püüdlikult naeratust näole manada.
“Kas teed joote?” küsisin mina. “Või ehk midagi kangemat, ah?”
Pilgutasin silma. Komöödiat mängida oli üsna raske, kuid mõte sellest, et peaksin neile rääkima oma lahutusest, tundus mulle veelgi väljakannatamatum.
Caroline raputas pead. Rachel haaras kõhust kinni:
“Kangemat? Ee-ei. Me ei tulnud kauaks.”
“Eh!” lõin ma käsi kokku. “Ja neid nimetatakse veel sõbrannadeks – ei või minuga koos isegi juua.”
Caroline, silmis ärev pilk, ähvardas mind emalikult sõrmega:
“Ära
