ja turris. Vannun, et ei oleks vastu pidanud ja mingi vembu visanud, kui mitte Caroline ei oleks äkki oma tasasel nukral häälel lausunud:
“Ja mis edasi?”
“Mis mõttes?”
“Milles te kokku leppisite? Kas jääte sõpradeks?”
Abitusest ja sellest jälgist tundest, mis kogu aeg tugevnes, hakkasin jälle itsitama.
“Vihatud abikaasa muutub lähimaks sõbraks!” teatasin ma vaevu rahunedes valjult ja uljalt, nagu veaksin jutusaadet. “No mis jama sa ajad? Me läksime lahku ja meil pole mingit vajadust läbi käia.”
Minu südames oleks midagi nagu ragisenud, nagu oleks jala all mingi oksake purunenud. Langetasin silmad, et tüdrukud midagi ei märkaks. Siinkohal meenus mulle selgelt kott sügisjalanõudega, mille ma kiiruga kokku olin korjanud ja magamistuppa unustanud.
“Oi! Kuulge… Ma jätsin midagi sinna, sellesse korterisse. Ehk teeb üks teist mulle teene?”
“Kas tahad, et me näpistaksime aega ja venitaksime end pärast tööd või puhkepäeval sinna?” hüüatas silmanähtavalt elavnenud Caroline. “Kindlasti mitte, anna andeks!”
Ta vaatas Racheli poole.
Too ajas huuled torru ja tõrksal ilmel raputas oma käharpead.
“Kas teete nalja või?” Ma isegi tõusin voodist. “On see siis tõesti nii raske? Tuleb ainult Terry juurde sõita ja sealt üks kott võtta! Teie ei ole ju temast lahutatud!”
“Selles asi ongi,” ütles Caroline. “Teie lahutasite, teie ka jõudke oma asjades lõplikult selgusele.”
“Ma ei palu teil midagi selgitada!” karjusin mina. “Palun lihtsalt…”
“Kas hakkame minema, Caroline?” katkestas Rachel mind häbematult.
Kaotasin hetkeks kõnevõime. Jäi mulje, et kogu maailm on salajases vandenõus minu vastu. Mu sõbrannad tõusid toolidelt, Caroline tegi isegi sammu ukse poole, kui Rachel, näost kaame, oigas ja kätt suu ette pannes vannituppa tormas. Oli kuulda öökimist.
Vahetasime Caroline’iga ehmunud pilke.
“Mis tal viga on?” küsisin ma vaikselt, hoides alahuulest kinni, nagu läheks ka mul kohe süda pahaks.
Caroline kehitas õlgu.
“Ehk lõbutses eile Tiboriga kõvasti?” oletasin mina. “Ega sa ei tea, kas nad sõitsid kusagile? Klubisse või külla?”
“Nii palju kui mina tean, mitte kuskile,” sosistas Caroline.
Osutasin peaga vannitoa suunas:
“Kas läheme tema juurde?”
Kui me kikivarvul sisenesime, siis Rachel juba pesi end. Õhus oli tunda lääget okselõhna, kuid ma ei teinud isegi viltust nägu.
“Kas toon sulle midagi?”
Rachel tõstis pea ja vaatas mind väsinud silmadega.
“Vett, kui võimalik.”
“Lihtsalt vett? Mahla ehk?” täpsustasin. “Mineraalvett võib-olla?”
“Ei, ei.” Rachel krimpsutas nägu. “Mahlast ja mullidest hakkab mul jälle halb.”
Vaatasin tähendusrikkalt Caroline’ile otsa, paludes teda haige eest hoolitseda. Too vastas mulle vaevumärgatava noogutusega ja mina kiirustasin kööki.
Seal juba tegutses isa. Meil ei teki kunagi vaidlusi, kelle kord on õhtusööki teha. Isa, kui ta just tööl või haige ei ole, kokkab hea meelega. Mulle tundus alati, et see ei ole talle koormaks, vaid teeb talle isegi rõõmu.
“Kas sööma hakkate?” küsis ta, viidates mikrolaineahjule, kust tuli kas kotleti või hakklihavormi lõhna.
“Hmm… Mina kas või kohe, aga tüdrukud tõenäoliselt keelduvad. Nad plaanisid juba ära minna.”
Kujutasin hetkeks, kuidas isa vaaritatu, kui sellega Rachelit kostitada, samuti kraanikausis maandub. Kortsutasin kulmu, valasin klaasi vett ja tõttasin oma tuppa tagasi. Rachel istus jälle toolil, aga Caroline seisis tema ees, nõutu ilme näol.
“Varem ei ole iiveldama ajanud,” selgitas Rachel vaikse, kuid vaieldamatult rõõmsa häälega. “Homme lähen arsti juurde ja räägin talle sellest.”
Uurisin tema nägu tähelepanelikumalt.
Sellel, kuigi ta oli lubivalge, säras enneolematu õnn. Mornina ulatasin talle klaasi.
“Millest te siin sosistasite? Kas mina ka võin teada?”
Caroline tõstis tormakalt käed ja surus need vastu rinda sellise näoga, nagu oleks komistanud kaheksandale maailmaimele. Häbi tunnistada, aga mind pani tema meeleolumuutus nördima.
“Meie Tiboriga saame lapse,” teatas Rachel, hoides jälle kõhust kinni ja sarnanedes ingliga. “Ma ei tahtnud sellest täna rääkida. Kuid kes oleks osanud arvata?”
Ta osutas vannitoa ukse poole, ohkas hääletult ja naeratas laialt.
Olin nii hämmeldunud, et esimesel hetkel ei suutnud õigeid sõnugi leida. Rachelist ja Tiborist saavad ema ja isa! See ei mahtunud mulle kuidagi pähe.
“Kas see tuli teil juhuslikult?” küsisin ma, suutes lõpuks oma keele liikuma sundida.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
