valisid endale ise huvialaringid koolis pakutavate hulgast. Neid ringe ja tegevusi oli hulganisti, alates kunstiringist kuni rahvatantsuni, kõik enamjaolt tasuta või sümboolse tasu eest. Kui lapsed minutilise täpsusega koju ei ilmunud, polnud sellest suuremat lugu. Mobiiltelefoniajastuni jäi veel palju aastaid. Ainus toimiv suhtlusvahend oli vastastikune usaldus.
Kuid siis saabus tume hetk.
Iseseisvusest sai Heidole surmalõks…
Hellemai oli erinevat sorti tohtreid külastades aru saanud, et tuleb oma ebatäiusliku ja vähehaaval vananeva kehaga ning nässus närvidega tükkis edasi elada. Midagi, mis nõudnuks kohest äralõikamist või süstemaatilist tablettravi, arstid ei tuvastanud. Nii elas naine päev päeva järel oma suuremate või vähemate pisihädadega edasi. Ka pissihädaga. Kui ei ole surmatõbi, siis saab ikka – millest abi? Vitamiinidest, õigest toiduvalikust, positiivsest ellusuhtumisest, paastumisest ja palvetamisest, kepikõnnist, rahuldustpakkuvast lähisuhtest? Eriti sellest viimasest. Siin arsti retsept ei aidanud. Või kirjutas kuskil keegi tark tohter välja retsepti „haiguste ravi: tore mõistev mees, 3 korda päevas sisse võtta”.
Kepikõndi vihtuda ja laulukooris käia Hellemai paraku ei suutnud. Kes iganes on depressiooni küüsis vaevelnud, teab, et pärast unetut ööd endale edasielamiseks motivatsiooni leida, silmnägu pisaraist puhtaks pesta ja rahva sekka minna oli peaaegu võimatu missioon. Kes mind tahab? Ma olen nii maha jäetud! Maailm oleks parem, kui minusugust väärtusetut värdjat olemas ei oleks – sellised mõtted ei lase enda toonuse ja tervise eest hoolitseda, sest misjaoks hoolitseda millegi väärtusetu eest?
Tegelikult polnud Hellemail endaga toimetulekuks võtta muud abi kui miljonitel pidepunkti kaotanud inimestel enne ja pärast teda: alkohol. Tõsi – Hellemai oskas piiri pidada ja valida. Õnneks. Ta polnud eales proovinud, kuidas maitsevad Bock ja Taurus ja kõik need muud õllemargid, millega kaubandusvõrk rikkalikult varustatud oli ja mis sarvevahe halastavalt ruttu ära sättisid. Seda, et mõju on totaalselt laostav, nägi Hellemai oma abikaasa näite varal piisavalt. Ja nägi ka kohaliku poe taga peetaval igahommikusel mokalaadal. Sellesse seltskonda tema ei kuulunud. Viina kasutas naine enamasti ainult haavapuhastuseks. Ka valuvaigistiks ja toonikumiks, seda küll – aga koos piparmündi, nelgi või kibuvitsamarjade või kasepungadega laagerdatud eliksiirina, piskuhaaval. Hellemai hea abiline nõrkushetkedel oli brändi. Sutsakas tee või kohvi sisse – ja soontes hangunud veri läks jälle käima, elu võis jätkuda, uute lootuste ja pettumustega. Hädapärast kõlbas ka vein.
Pakilise pissihäda ärakorraldamise järel jõudis Hellemai sedajagu virguda, et unesabast kinnihaaramine oli paraku juba võimatu. Mida ta võis teha? Võis öö jooksul higiseks niiskunud linade vahel oherdina rähelda. Võis üritada oma lemmik-unepoosis parema külje peal, vasak jalg üle säärte vahele pandud unepadjakese, unustust oodata-püüda. Unepadjake oli mullusel asutuse jõulupeol kuuse alla poetatud lambakujuline villapadi. Hellemai ei teadnudki täpselt, kes selle kingi autor oli. Küllap ikka helde loosipäkapikk. Ilmselt Leili, see vana vigurivänt! Tema juba oskab! Eks Leili ikka hoolitses Hellemai voodirõõmude eest. Nali.
Leili vedas Hellemaid vahel suisa poolvägisi kohalikku kõrtsi.
„Kaua sa kuivad!” tänitas ta sõbralikult. Ikka juhtus aga nõnda, et suur ja jäme, silmapaistvaid ehteid armastav, tuhmblondi kahupea, võimsa nõianina ja tohutu käilakujuna eenduva rinnapartiiga Leili lustis täiega, samal ajal kui nägus ja igati tipp-topp kena Hellemai istus kombekalt diivaninurgas ja imes mõttetut kokteili. Salamisi oodates, millal sealt lärmi seest minema pääseb. Leili õhutas teda küll takka, et „tule ometi, lähme tantsima, sul muidu jäävad koivad kangeks!” Vahel Hellemai läks ka. Küllap visati tallegi silma, kuid tema ja lõbusate meeste vahel oli otsekui nähtamatu sein. Vahel Hellemai vihkas end oma vooruslikkuse pärast.
„Ma ei ole ju mingi kuivik!” kirus ta peeglisse vaadates. Ei, ta ei olnud kuivik. Pigem vastupidi. Peeglist vaatas Hellemaile vastu kastanpruunide, kergelt lokki hoidvate poolpikkade juustega ääristatud ümar nägu, milles kõik oli kenasti proportsioonis: rohekaspruunid silmad, mis polnud sügavale silmakoobastesse peitunud, vaid pigem isegi nagu liiga julgelt esile tulid; kõrgevõitu põsesarnad, mis andsid tunnistust kaugete esivanemate Uurali-tagusest ugrimugri päritolust; ümara otsakesega nina nagu noor riisikas; pehmete huultega roosa väike musisuu, nii väike, et ei tahtnud hästi hamburgeri ampsamisekski piisavalt avaneda. Ütlus, et ilusal naisel ja ilusal märal on palju ühist, ei pidanud tema puhul paika. No ei olnud tal Julia Robertsi kõrvuni naeratust, ei olnud meetripikkuseid jalgu. Ta polnud neid ka kunagi ihaldanud. Rahvasuu teadis rääkida, et kui on väike suu, siis on ka väike ja tihke alumine suu. Meelis oli seda omal ajal sageli ülistanud. Kui lisada veel lõuaotsa kaunistav lohuke ja otsekui tundliku käega kunstniku poolt maalitud keha, oli kõik kokku kuidagi nagu liiga klassikaliselt ilus, et olla maine naine. Sellist naist ei söandatud üheks ööks ära krabada. Teda vaadati rohkem eemalt nagu kunstiteost. Kas pidanuks Hellemai endale kõrtsis sildi kaela riputama, et võtke mind, olen vaba ja vallaline? Ei, ei. Sellist soovi pidi ikka silmist ja kehakeelest välja lugema.
Raamatukogus ei uskunud neist päriselt õieti keegi, (kuigi seda oli päev-päevalt aina enam aimata), et uue aasta algul läheb koondamiseks. Nii sai Hellemai tööst kohalikus raamatukogus hiljaaegu priiks. Kes muu tuli minema saata kui tema, kel polnud väikesi lapsi, pensionini aega küll ja kes oli üleüldse üks kummaliselt omaette hoidev tüüp? Ei ta lobisenud kolleegidega, hoidis oma eraelu enda teada ega käinud juhataja kabinetis kohvitamas. Ei sulandunud kollektiivi. Selliseid ei soositud. Peljati. Mine tea, mis mõtteid mõni seesugune omaettehoidja võib kolba all haududa?! Näiteks Leili, kahe lapsega üksikema, oli aga kindel töölejääja. Tema oskas kõigiga sõber olla. Sosistati, et ta pidada juba jälle tittes olema. Vabade elukommetega Leili oli linnakese tigedatel vanamuttidel, kelle enda elus midagi ei toimunud, tagarääkimiseks otsekui varnast võtta. Leili ei teinud neist väljagi, mis vanamutte veelgi tigedamaks ajas.
Kummatigi polnudki Hellemail koondamisteatest eriti sooja ega külma. Raamatukogu oli teda juba ammuilma surmani ära tüüdanud. Niru palga pärast polnud samuti mõtet seda tööd taga nutta, kuigi iga rahanatuke oli ju ikka teretulnud ja loomuldasa armastas Hellemai raamatuid väga-väga-väga. Armastusest üksi tööl ei piisanud. Trükiste arvelevõtt, lugejateenindus, raamaturiiulite korrashoid, kapsastunud raamatute pisiparandus või mahakandmine, näituste ülespanek ja tuhat muud askeldust – see ei vajanud kirjanduse-, vaid korraarmastust.
Väikelinnas sobivat rakendust leida Hellemai pärast paari luhtunud katset rohkem ei üritanudki. Ta pani oma keeleoskused mängu, kandideeris mitmesse töökohta ja sai ühe tõlkebüroo lepinguliseks tarbetekstide tõlkijaks. Nüüd oli ta iseenda perenaine. Ja ka iseenda kubjas.
Ikkagi. Unetus oli ikkagi kurnav. Nii väga oleks soovinud magada, palju-palju magada, jäädagi magama, kuni prints valgel hobusel ta suudlusega äratab. Kuna enamjagu Hellemai suuri unistusi oli siiani täide läinud loodetust hoopis nuripidi, siis võis arvata, et teda ei suudle paraku mitte prints, vaid printsi valge hobune.
Ei tea, kuskohast see tohutu, lõputu unevajadus pärines. Nõrgast närvisüsteemist, vitamiinipuudusest, pika talve jooksul painavaks muutunud päevavalgusenappusest, ligihiilivast kliimaksist? Mõnest hirmsast sisikonda elama asunud sõralisest?
Hellemai teadis, et uni ei anna uuta kuube, magamine maani särki. Ega ta ihalenudki uut kuube ega maiseid hüvesid. Mida ta üldse ihales? IMET. Hellemai ihales imet! Sellist head üllatust, äratundmist, ootamatut puudutust, mis tuleb palumata ja toob talle elurõõmu tagasi. Teadagi oli selline ootus lapsik, aga Hellemai oligi pisut lapsemeelne ega pidanud seda sugugi halvaks meelsuseks.
Sirgeselgselt elust läbi rammida, visalt karjääri kaevata, hoogsalt ettevõtmisi alustada, kas või üle laipade õnnemaa tippu jõuda Hellemai ei osanud ega üritanud seda ka ära õppida. Ta kogunisti põlgas sellist eluvaadet. Niikuinii oleks Hellemai tükkis oma ettevõtlusega peagi
