armastuseanni vastu rahulikumalt, kui oleks seda endast oodanud.
Lapse eostamise vastu kasutasid nad oma kirgliku armuloo alguses füsioloogilist moodust, päevade lugemist. Ega see kerge olnud. Kaitsekummi ei tahtnud ei Hellemai ega Meelis, kumm võttis armuaktilt tundlikkust kõvasti vähemaks. Sageli tabas Hellemai end täiesti ebaratsionaalselt mõttelt, et oleks ju päris tore, kui loodus füsioloogiale oma vankumatute seadustega vastu töötaks, sest maa tuli täita lastega, ja laulude ja lastega, ja kõige vastu võidelda, sest lastele jääb tulevik, ja elu kõik on ajalik. Surematust püüda saab vaid elu jätkamise kaudu…
Alates tollest kaugest päevast, kui Hellemai naistearstilt lastesaamise suhtes põhimõtteliselt lootusetu diagnoosi sai, otsustas ta igasugu kaitsevahenditest loobuda, jättes end selles mõttes looduse hoolde. Sellesama looduse, mis ähvardas teda emarõõmudest ilma jätta. Loodus annab, loodus võtab, ei aita seal paast ega palvetamine. Las minna! Küll on kena loodusega leppida, küll on kena kallimaga muretult keppida!
Ja nüüd siis!?!
Järgmisel päeval mindi kohalikku perekonnaseisuametisse abielu registreerimise avaldust sisse andma.
Naastes ei tundnud kumbki oma jalge all krobelist asfaltteed. Nad lendasid! Käsikäes, koos, kõrgel!
„Tead, plika, mul on sulle tähtis uudis,” teatas korraga Meelis, kui nad lõpuks pargipingile maandusid.
Hellemai puges ninaga Meelise põue, sinna hõlmade vahele, kus oli nii soe ja turvaline, kus mehe ihu nii erutavalt lõhnas, Meelise higi polnud üldsegi ebameeldiv, vaid hulluksajavalt hea!
„Mis tähtis uudis see on?”
„Ma ikka nigu täitsa armastan sind või nii…” venitas Meelis häbelikult üle huulte. Ta polnud sõnade-, vaid rohkem nagu tegudemees. Äsjane ülestunnistus oli mehe jaoks paras eneseületus.
Teine peatükk
Kaksikute ootusest teadasaamine oli Hellemaile võimas vapustus. Nii sensitiivne kui naine enda meelest oligi, ei tajunud ta oma üsas ühe lapseidu asemel kahte. Esialgu ei kinnitanud seda ka günekoloog. Toona käis looteuuring põhiliselt puust kuulatlustoru abil. Praegusajal nii enesestmõistetavaid ultraheli- ja muid udupeeneid diagnostikaaparaate leidus vähe, üksnes paari suurema linna ravikeskustes, ning ega neid iga tavajuhtumi puhul rakendatud. Lapsesaamine pole ju tavatu juhtum? Pole üldse mingi juhtum, vaid elu loomulik kaasanne?
Kuid Hellemai ei olnud ei tava- ega tavatu juhtum. Ta oli täiesti ainulaadne juhtum selle imelise maamuna peal, kus tegelikult küll toimub rutiinne rütmiline paljunemine aegade algusest saati! Hellemai Täht ootas kaksikuid! Ime oli sündinud! (Või vähemasti eos hakkama pandud, ime sünnini jäi ikkagi veel üksjagu aega.) Tema, kelle emakssaamise olid arstid uuringute põhjal üheksakümne viie protsendi ulatuses välistanud! Ja sealt tema ummistunud munajuhadest trügis üks eriti uljas seemneidu siiski läbi.
Naistekliinikust pargi kaudu koju minnes kippusid Hellemail jalad tudisema, kogu keha oli treemori vallas, otsekui vatti täistopitud pähe ei mahtunud muud mõtet peale selle ainsama mõtte: mul sünnivad kaksikud! Appike, mul sünnivad kaksikud, kujutage ette! Oleks tahtnud vana jämeda tammepuu otsa ronida ja uudist kogu ilmarahvale karjuda. Sama tugev oli kihk sellesama tammejuurte alla moodustunud õõnsusse peitu minna, et keegi tema lapsukestele liiga teha ei saaks. Esimese ähmiga ei turgatanud Hellemaile Meelis kui tulevane kaksikute issi meeldegi. Minu lapsed, minu imeline keha – kõik see kuulus tol hetkel ainult talle, Hellemaile. Ta tundus endale otsekui väärtuslikku sisu varjav hapramast hapram portselanvaas.
Hiljem, rasedusega kohanedes, see portselanvaasi tunne hajus. Tuli olla tugev ja vastupidav nagu malmist haudepott.
Tollal polnud Eestisse veel mobiiltelefonide ajastu saabunud. Mis mobiilid! Hellemai kodus puudus sellinegi mugavusasi nagu lauatelefon. Tähtsaid teateid edasi anda ja kallimaga kudrutada sai telefoniputkades, kui need kogemata kombel juhtusid töökorras olema. Seega pidi Meelis kaksikute-uudise teadasaamisega kojutulekuni ootama. Ta viibis parajasti transtsendentaalse meditatsiooni kursusel. Sinna ei oleks telefonilained sobinudki.
Ilmselt ei mõju naise rasedus mehele nii vapustavalt nagu naisele endale. Seda oleks veider oodatagi. Ei saa mees parimagi tahtmise korral kõhu paisumist, lapse esimesi liigutusi, emainstinkti võimsat voogu, elu jätkamise pühaduse kaudu mineviku ja tuleviku kosmilist sisekaemust tajuda.
Tulevasel isal lasusid teistsugused ootused. Isalt oodati oma järeltulijale ja tema emale turvatunde kindlustamist. See oli küll teistlaadi, kuid maises asjadesüsteemis samuti ülioluline väljakutse. Öeldakse ju, et laps on mehe isa. Nii ongi.
Omamoodi vastutustundlik oli Meelis küll, pidades abiellumist juriidiliselt oluliseks sammuks. Kõik paberid pidid tal korras olema, maksud makstud, võlad tasutud, et ükski võim ega vägi ei saaks talle turja karata. Abiellumise juurde kuuluvat paatost ja palagani ei pidanud ta ent oluliseks mitte üks raas. Vähemalt selles suhtes olid nad ühte meelt. Peaaegu.
Pärast järjekordset pulmateemalist vaidlust torkas Meelisega mõttevahetuse jätkusuutmatusest ärritunud Hellemai: „No kena on! Nagu ma aru saan, ei taha sina pingviinikostüümi ja mina ei taha valget pitskardinat. Mis siis saab? Lähme alasti registreerima?”
Ühel vallatul viivul tundus Hellemaile, et tal poleks alasti abiellumise vastu midagi. Kõik kolm, ka paaripanija, kasesalus õrna rohelise pitsi all, kaunistuseks ülasevaip, tunnistajateks mõnusasti umisevad metsmesilased, pruudikimbuks kogu imelise ilma lilled või siis ainult üks kurekell. Või hoopis vastupidi: sünkjas karulaanes lõkke ääres, tunnistajaks vaid männiladvas krabistav orav. No jah. Tahtmine taevariik, saamine iseasi.
Tegelik ametlik abiellumisakt teostati kohaliku perekonnaseisuaktide büroo naisametniku poolt, kusjuures kõrvalruumis toimus surmade registreerimine.
„Noh, noored, te võite nüüd suudelda!” kraaksatas ametnik halenaljakalt, kui kogu asjakohane seadusandlus oli ette loetud. Veel halenaljakam oli seda tolle emalikult naeratava ametniku palge ees teha.
Enne abiellumist anti neile abiellumisavalduse autasuks lubatäht noorpaaridele mõeldud eripoodi. Defitsiidiaja paradiisi! Kummatigi polnud seal midagi paradiislikku. Heitnud kiire pilgu kikilipsudele ja rüüsidega ääristatud peiusärkidele ja teravaninalistele piinakingadele ja matuseülikondadele, põgenes Meelis nagu katkutõbilast. Nii otsis Hellemai ema tutvuste kaudu välja hulga peenemat sorti linast kangast. Ta värvis osa riiet tumepruuniks, õmbles Meelisele sellest hamesärgi ja endale linavalge pika hame, tikkis kaelusele põllulillemustri ja valmistas kirju vööpaela. Näputööd Hellemai oskas, näiteks meeldis talle väga tikkida. Tegelikult oleks ta oskuste poolest kas või rahvarõivavalmistajana tööd saanud, puudu jäi hoopis enesemüümiseoskusest. Ärinaine – see tiitel ütleb kõik. Oskus projekte kirjutada, raha nõutada, ennast reklaamida, turundada, tootearendusega tegelda – seda kõike Hellemai ei vallanud. Ta oleks ehk kuskile käsitööartelli lepinguliseks töötajaks saanud, loovutades kaheksakümmend protsenti tulust bossile, edasimüüjatele, kauplustele, tulumaksudele…
Jah! Olid ikka ajad. Head või halvad? Mõlemad. Tõesti – pruuni puuvillast riidevärvi tuli tutvuste kaudu hankida, ka linase kanga leidmine sujus suurte raskustega. Ega neid tutvusi Hellemail endal olnudki. Ema oli tal aga defitsiidi väljatuhnimise geenius. Alati tuli vajaliku kauba eest midagi vastu anda. Pärast pensionile jäämist töötas Hellemai ema mõnda aega parfümeeriapoes koristajana. Polnudki palju tarvis, et nii-öelda sõbrannadele kasulik olla. Lõhnaseebid, odekolonnid, nagu näiteks Seitse Pöialpoissi või lõhnaõli Krasnaja Moskva või koguni Bõtj Možet, Pomorini või Meri hambapasta – abiks ikka.
Karikakrapärg juustes ja rukkililled
