mille ta hetk tagasi sisestanud oli, tõmmates veel ühe kokaiinilaboratooriumi jõuga maha. Ja ainult mõned üksikud isikud teavad, kuidas see juhtus, kuidas nad köögi siit üles leidsid, tagades, et salaagent jääks ellu. Isegi mitte needsamad kõrged Ameerika poliitikud, kes olid kord tema missiooni käivitanud ja sellest nüüd kasu said, ei teadnud ju, et tema, Euroopa vanglast pagenduses olev kinnimõistetud vang, töötab tegelikult nende hüvanguks.
TIMOTHY D CROUSE ei suutnud nutta. Enam mitte. Pisarad said justkui neli aastat tagasi otsa, valgusid maasse kaevatud auku, tegid naise sängi veidi pehmemaks, nüüd kui ta puhkab seal pikalt. Igavesti.
Ka nüüd ei nutnud ta. Olgugi et ta mängitas juba seitsmendat korda kaadreid teisest hauast, mida aeti kinni, teistest inimestest, keda ei ole enam olemas. Viha. Ta tundis viha. Sellepärast oligi ta läinud satelliidioperaatori kõrvalt seina juurde suure ekraani ette, nõjatunud lähemale, et nähtu muutuks vähem reaalseks. Ei muutunud. Sánchez, see hobusesabaga suurekasvuline, keda PRC-gerilja sisesuhtluses kutsuti El Mestizoks, oli tõesti võtnud surnu õlalt automaadi ning sellest nelja vormirõivas noormeest tulistanud.
Ühest surnust oli saanud viis. Ja teisel valvesalgal, tõenäoliselt politseil, oli käes olnud ümbrik, tõenäoliselt rahaga, ja nad oli pealt vaadanud, kuidas Sánchez tulistas.
Valvesalk, kes hakkas kaevama.
Crouse ei karjunud. Ta ei teinud seda kunagi. Sellest ei oleks mingit kasu. Aga ta lõpetas selleks korraks oma külastuse ja noogutas Robertsile, kes valvas väljas ukse kõrval, kust nende teed enne lahku läksid, ning kõndis edasi tavalisest kiiremini, kingad vastu poleeritud põrandakatet klõbisemas.
„Härra?”
„Homme, Roberts, sõidame sinna.”
„Kuhu, härra?”
„Sinna, kus kaevatakse teistsugu haudasid: kasumi, mitte leina pärast.”
Must auto seisis sõiduvalmis omal kohal, kohe kaheksakorruselise maja esiukse juures. NGAst ja Fort Belvoirist oli Pleasant Valley Memorial Parki vaid mõnikümmend kilomeetrit. Ta väisas endanimelist projekti vähemalt kolm korda nädalas ja läks alati tagasiteel Kapitooliumi ja Washingtoni suunas naise juurest läbi. Lizi juurest. Tema juurest, kelle juurde jäid ta pisarad.
„Homme, härra?”
„Jah. Kõigepealt Lizi juurde, siis Esindajatekotta, siis koju. Tänane päevakava. Homme kohe pärast lõunat maandume Bogotás. Ma andsin äsja teada, et olen tulemas.”
„Te ei jäta mulle eriti palju aega.”
„Roberts?”
Ta ei nähvanud mehele, kellele usaldas oma elu, eriti tihti. Küll aga nüüd. Kehad, mis aetakse auku, kisuvad pealtvaatajad endaga kaasa.
„Härra?”
„Aja see joonde.”
Tema autojuht parkis kabeli juurde, päris suure tee äärde. Crouse tahtis alati läheneda naise hauakivile jalgsi, et näha, kuidas see paisus väikesest ja hallist suureks, täites kogu maailma.
Talle anti kakskümmend neli aastat.
Avatud. Rõõmsameelne. Võib-olla liiga avatud, liiga rõõmsameelne. Tookord ta nii ei olnud mõelnud. Pigem tagant õhutanud, mõistmata, kuidas piirid lõpuks olematuks hägustusid. Tütar ei öelnud kunagi ära, ta läks kõigega kaasa. Tüdruk oli olnud viisteist, kui ta temalt aru päris ja sai selgituseks, et tabletid, mida ta voodi all hoidis, oli ta saanud kelleltki, kelle nime ta ei teadnud. Järgmise arupärimise peale oli „saanud kelleltki” muutunud „sõbraks, kellele sai makstud”, ja see omakorda „meheks, kellega sai magatud”.
Matmispaiga ilusate muruplatside vahelt viis läbi kitsas looklev pargitee. Hauakivi oli madal, ümbritsetud kahest põõsa moodi puust nagu kõrvalplatsilgi. Ema ja tütar, koos elus ja surmas.
Ta oli võtnud ühendust sõltuvushäirete terapeudiga, et selgitada välja vastused küsimustele, mida Liz ei kuulnud. Nad viisid kodus ühiselt läbi sekkumise. Ja ta oli oma vastused kätte saanud. Need, mida ta ei olnud tahtnud saada. Tüdruk oli kaheteistaastaseks saamisest saati proovinud kõike, uimasteid, millest ta isegi kuulnud ei olnud, juba siis sõltuvuses enda kokku segatud bensodiasepiinide, barbituraatide, alkoholi ja kanepi mikstuurist. Ta oli maksnud koha eest erakliinikus, taas kord adumata. Ei läinud isegi kahte nädalat, kuni osakond oli muutunud uueks kontaktibaasiks ning üheksa aastat vanema kräkki kuritarvitanud mehega koos jooksu pandi. Crouse ei olnud isegi teadnud, mis kräkk on: kokaiin, mida suitsetatakse ja mis jõuab niivõrd kiiresti ajju, et sõltlaseks võib jääda koheselt.
„Härra?”
Roberts ei seganud siin, tema juures, kunagi. Kui ta seda tegi, siis põhjusega.
„Jah?”
„Palun vabandust… aga vaatasin järele. Ma ei saa nii lühikese etteteatamisajaga kokku ihukaitseüksust, mida võiksin kinnitada.”
„Ja mina ei saa istuda teleekraani ees ja sekkumata pealt vaadata. Mida ma nüüd kavatsengi teha. Sest ma saan. Sest sellepärast ongi Crouse väed loodud. Nii et homme, Roberts, maandume me sinu arvamusest hoolimata Bogotás, kust meid sõidutatakse kasarmualale.”
„Kas me viibime ainult seal?”
„Ainult seal.”
Hauakivi, mis talle väga meeldis. Graniidist. Lihtsa graveeringuga: vasakul Elizabeth Crouse, paremal tema sünni- ja surmakuupäevad.
„Mitte nagu eelmisel korral, härra? Ka siis pidime vaid kasarmualal viibima, aga te väljusite välimisest turvatsoonist, et minna uurima, kuidas värskelt koolitatud salk Venezuela piiri äärse kokakasvanduse maha põletas. Või enne seda, kui te läksite mind informeerimata ühe Crouse vägede kapteniga vaatama kemikaale täis laohoone õhkulaskmist Cumaribo kandis.”
„Päeva seal. Öö seal. Tagasi järgmisel päeval. Okei?”
Crouse kükitas ja kohendas otse kivi taha murusse surutud roosidega lillevaasi, lilled olid natuke närbunud, aga mõned päevad peavad veel vastu.
„Viis meest välimises turvatsoonis. Neli meest ääreturvatsoonis. Kolm meest lähiturvatsoonis. Härra, seda jääb minu arvestuste kohaselt väheks.”
„Kui on olemas nii mitu, siis nii mitmest ka piisab.”
Ta nähvas jälle. Aga seekord tundus see õige.
„Roberts, ehk vabandad mind?”
Ihukaitsja eemaldus ja jäi veidi eemale puu juurde valvesse, kuniks Crouse kastis Lizi ema hauakivi ees kanarbikku. Nad olid juba enne ühise tütre sündi otsustanud eraldi elada, aga siin tuli teatud ühtekuuluvustunne tagasi.
Ootamatult puhus kerge tuul, mõned pruunid kuivanud lehed langesid tütre hauale. Ta tõmbas käega neist üle nagu siis, kui tüdruk veel väike oli, harali sõrmedega läbi pikkade juuste, tukka veidi küljele, kuni tirts selle ise selliseks kohendas, nagu tahtis.
Tüdruk oli kuusteist, kui ta erakliinikust põgenes. Palju nad pärast seda enam ei suhelnud. Mõnikord telefonikõne, siis ootamatu külaskäik, väriseva, närvilise, murtuna. Päev enne kahekümne neljandat sünnipäeva kutsus Sacramento politsei ta Californiasse. Naise keha lebas külmas surnukuuris, pea terasest raamil, nad olid paistnud ühevanused, tütar ja isa. Kolmkümmend
