praegu meest, keda kutsuti El Suecoks.
Sánchez paistis olevat valvel, nagu ootaks midagi. Ilma liigselt kiirustamata.
Nad olid tapnud.
Ja vastupidiselt nendele, kes mitmesaja miili kauguselt mõrva pealt olid näinud, ei tundnud nad end tagaaetuna.
Siis ta aga järsku liigutas end ja pöördus justkui midagi vaadates mudase tee poole.
„Saad sa pildi laiemaks tõmmata?”
Satelliidioperaator võttis oma elektroonilise pliiatsi ja tõmbas sellega mööda plaati kirjutuslaual. Viis pügalat välja. Kuni Crouse nägi, mida nad ootasid. Minibussi ja kahte mootorratast ja kiirelt lähenevaid vormiriideis mehi.
PIET HOFFMANN rullis oma magamisaluse lahti veoautokasti ebatasasele ja mustale pinnale. Sinna peale laotas ta keskelt avatud ajalehe, eelmise päeva El Espectadori, et see kataks korralikult ära. Ja sinna peale kaheteistkümneks osaks lahti võetud relva, mida piserdada, kuivatada püssirohujääkidest, määrida.
Ta oli inimese ära tapnud. Täna õhtul nad räägivad sellest, tema ja Zofia. Mitte selleks, et naine tema üle kohut saaks pidada või teda hukka mõista, seda ei juhtunud kunagi, vaid sellepärast, et ta oli õppinud, et ta peab sellest rääkima. Või õigemini, naine oli seda talle õpetanud.
Hoffmann vaatas käekella, arvutas. Nad olid oodanud tunni ja nelikümmend minutit. Puerto Arangonini oli jupp maad, aga El Cavo peaks varsti kohal olema.
Revolver. Surutud vastu meelekohta.
Johnny – ta oli olnud Johnny vaid sellel hetkel – oli seisnud üheksakümne meetri kaugusel.
Ja aegamisi end tema suunas ümber pööranud ning sosistanud El Sueco, nüüd.
Johnny oli teda usaldanud. Isegi siis, kui sellest sõltus tema elu.
Ainsat, keda ta ei peaks usaldama.
Neli noort vormiriideis tavasõjaväelast olid olnud kõhuli maha surutud, näod mudas ja käed seljale kinni seotud. Piet Hoffmann oli oma veoautole järele läinud, sõitnud El Mestizo auto juurde ja selle taga seisma jäänud. Alles siis nägi ta topograafilist kaarti lugedes, et poole kilomeetri kaugusel osaliselt maha võetud džunglis oli järsk kallak – pinnas, millel ei olnud veel hakanud kujunema uut puutüvedest ja lehtedest seina, õrna taimestikuga, mis meenutas pigem Stockholmi saari, kus nad vahel Zofiaga olid käinud. Ja millest sai üle sõita. Ta oli võtnud esimese sõjaväemasina ja sõitnud sellega läbi džungli järsakuni, tagurdanud looduse enda loodud süviku veerele, mis kadus kakskümmend viis meetrit allpool väikese käänulise jõe sinasse. Ta oli pannud sisse tagurpidikäigu ning vajutanud siduri alla ning kähku vahetanud jala raske kivi vastu välja, mille ümber oli nöör ja mis hoidis pedaali edasi all. Siis ei olnud vaja muud kui käsigaas peale tõmmata, autost välja hüpata ja vaikselt nööri sikutada, et kivi sidurit lahutades aegamisi maha nihkuks. Kuni auto liikuma hakkas. Siis tõmbas ta kivi päris maha, maastikuauto jõnksatas paar korda ja veeres siis tagurpidi järsakuveerest alla jõkke. Ta oli väsimuse, mis selle neetud palavuse ja niiskusega peale tuli, eemale peletanud ja jooksnud ikka uuesti tagasi järgmise masina järele. Neli kuuerattalist autot olid nüüd kõik seal all, juhikabiinid vaatasid nagu närtsinud lillekimbud eri suundadesse.
El Mestizot ähvardada oli kallis.
Piet Hoffmann oli relva ära piserdanud, kõik püssirohujäägid ära kuivatanud ja toru, relva kõige viimase osa, hoolikalt sisse määrinud. Kaksteist metallist juppi oli lahti laotatud ajalehel. Eraldivõetult täiesti ohutud. Aga kui ta need taas kokku pani, tõid surma.
See kuradi pilt ei kadunud silme eest.
Kulmukaare keskkoht.
Väike sisenemisava, terve pea tagumise osa suurune väljumisava.
Ta ronis kattepresendi tagaosa avausest välja, snaipripüss üle õla. Ta valis välja puu, mis seisis saja viiekümne meetri kaugusel, monteeris laseri peale ja kontrollis punase punkti järgi, et sihik oleks ideaalselt kalibreeritud. Uus üheksa padruniga salv ja ta laadis relva ära, et olla laskevalmis.
„Nad on kohal.”
El Mestizo näitas samas suunas, kust nad olid enne ka ise tulnud. Neid ei olnud veel näha, küll aga kuulda. Kaks, võib-olla kolm masinat kitsal, savisel, tümal kruusateel. Hoffmann läks tagasi autokasti, kinnitas snaipripüssi konksude külge ja hüppas uuesti maha.
Kaks mootorratast ja kuuekohaline minibuss. Kaheksa politseinikku. Aga ainult üks neist otsustas. El Cavo.
El Mestizo viipas nad kõrvale ja tervitas pikka ja sihvakat meest, kes käis, jalad veidi sissepoole kõverdi, – seda kohtas korravalvurite puhul harva.
„Sánchez. Pole ammu näinud.”
El Mestizo reageeris harva oma perekonnanime peale. Ilmselt oli nende vahel sedasorti suhe.
„Ja alati samas…”
El Cavo jäi korraga vait. Ta märkas just laipa.
„…olukorras.”
Või õigemini laiba vormiriideid. Ta kohkus tagasi.
„Kapten? Tavalisest kaitseväest?”
„Juhtub see, mis juhtuma peab.”
„Me ei ole ligilähedaltki milleski sellises kokku leppinud!”
El Mestizol olid kokkulepped enamatega, kui Hoffmann suutis üldse välja selgitada – ta oli kaks ja pool aastat mehega võimalikult lähestikku töötanud, aga ikka ilmus välja üha uusi asjamehi. Tolliametnikud, kes muutsid tollideklaratsioone, prokurörid, kes jätsid süüdistused esitamata, kohtunikud, kes fabritseerisid põhjendusi, teenistujad, kes andsid välja relvalitsentse, politseinikud, kes pigistasid üsna tihti silma kinni. Selliseid jagus küllaga, kui tegemist oli dokumentidega. Ja siis leidus veel teistsuguseidki. Vähemalt seitsmes Colombia kolmekümne kahest departemangust. Nii paljudega oli Hoffmann senini kohtunud. Kõrged politseiametnikud, kes lahendasid suure raha eest paberitest keerukamaid küsimusi: laipu. Seda El Cavot, kelle jurisdiktsiooni alla kuulus Caquetá-nimeline departemang, oli ta varem näinud vaid korra, tookord oli Johnny ise ühe neist, kes maad rentis, kasvatas, müüs ja natuke liiga sageli maksta unustas, maha lasknud.
„Me räägime poisust.”
El Mestizo viipas Piet Hoffmanni poole.
„Ta on Rootsist. Kellegi Colombias kogemata maha laskmine võib tal paberid ära määrida. Nii et ma eeldan, et lahendad selle siin kohapeal.”
Hoffmann ei raputanud pead, kuigi tahtis.
Poisu? Ma olen kolmekümne kaheksa aastane. Mitte oluliselt noorem kui sa ise.
Aga ta sai aru, mida El Mestizo üritas. Pisendada. Äratada kaastunnet.
„Sellepärast saadki mult praegu üheksa miljonit peesot. Lisaks oma igakuisele kompensatsioonile.”
„Üheksa miljonit?”
„Jah.”
„Kuule, mees, meid on kaheksa. Sa mõtled, et jagame üheksa milli omavahel ära?”
Pikk kõrend, kes põrnitses nii mahalastu pead kui nelja kinniseotud
