teise.
„Ära oodata ja…”
Krõbises kohutavalt, elektrooniline kriipimine muutus raevukaks ja kärises kuulmekäigus ja Hoffmann ei saanud El Mestizo jutust enam hästi aru, kui too sättis nööpnõelasuurust mikrofoni oma särgikrae vahele ning seadis saatjarežiimile.
Automootor töötas edasi ja Hoffmann piidles risti pargitud rohelisi masinaid. Tavaline sõjavägi? Nad olid juba oma osa saanud. Või paramilitaristid? Sellisel juhul oleks neil probleem. Nemad ei olnud El Mestizo palgal.
Masinate uksed avanesid ühel ajal. Neist hüppasid välja rohelistes vormiriietes mehed. Ja ta rahunes veidi. Tundus, et ka El Mestizo rahunes, ta hääl ei kärisenud enam nii väga nagu siis, kui valvsus ja kahtlus võimust võtsid, ta oli tema ise.
„Me tunneme neid. Võtan uuesti ühendust.”
El Mestizo kabiiniuks avanes. Ta oli raske, pikk ja üsna turske, aga kui ta maandus mudasel pinnal, tegi ta seda pehmemalt kui Hoffmann kunagi varem näinud oli, nii palju ihu, mis nii tihkelt koos püsis.
„Kapten Vásquez? Mis toimub?”
Saatja särgikrael ei krabisenud enam, heli oli selge ja puhas. Ka siis, kui läbi selle kostis vaid veidi liiga pikaks veniv vaikus.
Kuniks Vásqueziks kutsutud mees käed õhku viskas.
„Toimub?”
„Sinu masinad. Paistab nagu mingi pagana teetõke.”
„Hm. Võib-olla sellepärast, et ongi.”
Vásquezi hääl. See ei meeldinud Piet Hoffmannile. Midagi oli puudu. Mingi toon, kõla. Teadupärast tõmbus inimesel, kellel ei olnud head kavatsused, hääletrakt alateadlikult kokku, mõjutades artikulatsiooni. Hoffmann ajas end esiistmelt ettevaatlikult püsti, tegi kabiini tagaakna lahti ja ronis välja kaetud autokastile. Snaipripüss püsis paigal kahe lihtsa kinnitiga, ta võttis selle lahti, pani paika harkjala, heitis laskeasendisse pikali, tõmbas vinnastushooba üles enda poole, surudes samal ajal vintraua otsa läbi presenti tehtud augu.
„Sulle on makstud.”
„Mitte piisavalt.”
Sihik viis ta lähemale. Tundus, nagu seisaks ta nende juures, nende vahel, ühel pool El Mestizo ja teisel kapten Vásquez.
„Sa said, palju küsisid, Vásquez.”
„Ja sellest ei piisa.”
Piisavalt lähedale, et sulada üheks El Mestizo näoga. Või Johnny näoga, nii ta kutsus teda aina tihemini. Leemendav nagu alati, kui nad Calist või Bogotást džunglisse sõitsid, huuled pingul ja silmad vilavad, need silmad, mis kunagi ajasid hirmu peale, aga mida Piet hoolimata vaheldumisi peegelduvast sõbralikkusest ja julmusest oli õppinud hindama. Ja Vásquezi nägu: süsimust, paksud vuntsid, mille üle ta oli nii uhke, sihitute antennidena turris kulmud. Ta nägi välja samasugune nagu alati. Ja samas üldse mitte. Nagu häälgi, olid ka tema liigutused teistsugused: mitte järsud, keevalised, pigem enesekindlad, just enesekindlad, aeglased, vahest isegi liiga väljapeetud, nagu tahaks ta jutukaaslase tähelepanu üksnes endale saada. Tookord, kui nad Florencias kiriku taga restoranis võidunud laua taga istusid, temaga kauplesid ja maksid selle eest, et kolm saadetist kohale toimetada, ei olnud ta selline välja näinud. Tookord oli Vásquez kohale ilmunud tavarõivastes, oli närviline, rääkis ja liikus ärritunult ning rahunes veidi alles siis, kui ümbriku lahti rebis ning omaette pobisedes rahasedeleid kokku luges.
„Sa ei öelnud mulle, kui suur su saadetis on. Sa ei rääkinud tõtt.”
„Meil on kokkulepe.”
„Ma ei teadnud, palju see väärt on. Nüüd tean.”
Piet Hoffmann suunas sihikut, fokuseerides El Mestizo silmadele. Ta teadis väga hästi. Just sel hetkel muudavad need kuju – iga kord sama kiirelt –, pupillid suurenevad ja püüavad vähem valgust, et rünnakuks valmistudes rohkem jõudu koguda.
„Kas sa teed nalja? Sulle on makstud.”
„Ma tahan saada veel täpselt sama palju.”
Vormiriides Vásquez ajas selja sirgu, osutas tihedalt kõrvuti pargitud masinatele ja neljale mehele, kes seisid masinate ees. Ja kes viisid nüüd üheaegselt, kuigi relvasid tõstmata parema nimetissõrme päästikule.
Selge sõnum.
Piet Hoffmann sättis sihiku suurendust ja suunas niitristi keskpunkti kapten Vásquezi peale ning sihtis kulmukaare keskpunkti.
„Oled juba saanud, palju saama pidid.”
„Nii arvad sina. Aga mina ei arva nii.”
„Vaata nüüd ette, Il Capitano.”
Kakskümmend seitse kraadi sooja. Hoffmanni vasak käsi sihikul. Tuulevaikne. Rõngas ettevaatlikult nimetissõrme ja pöidla vahel. Vahe maa üheksakümmend meetrit. Ta keeras, klõpsatus.
TPP üks. Transport paremale üks.
Objekt sihikul.
„Vaata ette… sest sa tead sama hästi nagu mina, et siin džunglis on õnnetused kerged juhtuma. Nii et kuula nüüd hoolega, Vásquez: sulle ei maksta rohkem midagi.”
Piet Hoffmann oli nii lähedal, ta sai sihiku kaudu üheks õhukese nahaga, mis läks kortsu, tõmbus otsmikul krimpsu, surudes kulmud justkui enda vahele. Kapten Vásquezi just ähvardati. Ja ta reageeris.
„Sellisel juhul.”
Eneseusaldus ja kontroll muutusid agressiivsuseks ja rünnakuks.
„Võtan ma sult su saadetise.”
Hoffmann tundis. See oli tulemas. See, mida ta ei tahtnud.
Parem nimetissõrm kergelt päästikul.
Mitte kunagi kõhklusi äratada.
Ellu jääda.
Tema ametlik ülesanne oli kaitsta. Seda El Mestizo arvas ja pidi edasi arvama.
Nina kaudu õhk sisse, suu kaudu välja, rahu, kuskil seespool oli see olemas.
Ta oli varem tapnud seitsmel korral. Viiel pärast siiatulekut. Sest olukord nõudis. Et mitte paljastatud saada.
Sina või mina.
Ja ma hoolin endast rohkem kui sinust, nii et ma valin enda.
Aga teised olid olnud uimastite pealt kasulõikajad, kes imesid aeglaselt välja elumahlasid, et nende üle ise käsutada. Tema aga, kapten Vásquez, oli tavaline Colombia kaitseväelane. Inimene, kes tegi nii, nagu kõik teisedki: kohaldus süsteemiga ja võttis kompensatsiooniks altkäemaksu.
„Sinu veoauto saab nüüd minu omaks…”
Vásquez oli relvastatud, vasakul õlal rippus automaat ja paremal püksivärvli juures kabuur, millest ta tõmbas välja relva, revolvri, mille ta surus El Mestizole meelekohta.
„…ja sa oled vahi alla võetud.”
Kapteni
