kus ma siis peaksin olema?”
Võõras muutus ühtäkki veelgi tigedamaks ja karjus:
„Mine tagasi! Sa ei tohi siin olla! See on minu territoorium.”
Joosep jäi mehele ehmunud ilmel otsa vaatama. Võõras viskas käes olnud kilekoti maha, võttis taskust noa ning suunas selle Joosepi poole.
Joosep tõmbus näost kaameks ja hüüdis:
„Ausõna, minult ei ole mitte midagi röövida!”
Äkitselt kuulis Joosep enda selja taga autot peatuvat ja seejärel hõiget:
„Tule ruttu peale! Me viime su kohale!”
Ta keeraski ringi ja jooksis eemal seisva kollase auto poole. Veel enne, kui ta arugi sai, oli keegi ta juba autosse tõmmanud ja seejärel hakkas masin täiel kiirusel sõitma.
Mõne hetke pärast avastas ta end aga jälle jooksmas. Siis nägi ta, et paremat kätt jäi üks suur hoone, mille juures põlesid mingid lambid. Tal oli plaan küll koju minna, kuid sellest hoolimata hakkas ta mingil teadmata põhjusel liikuma tulede poole. Jõudnud hooneni, märkas ta ukse kõrval silti, mille järgi ta mõistis, et tegu on haiglaga. Ühtäkki peatus ukse juures kiirabiauto, millest hüppasid välja kaks punastes riietes inimest, kes avasid auto tagumise ukse. Sealt tõmmati esile kanderaam, millel lamas üks beeži jakiga mees. Joosep ei näinud mehe nägu, sest tal käis pea ringi ja korraga hakkas kõik tema ümber häguseks muutuma.
„Ta hakkab ärkama!”
See oli esimene lause, mida Joosep kuulis, kui ta üritas oma silmi avada. Silmad tundusid rasked, nagu oleksid need olnud rauast, ja hoolimata suurest pingutusest neid lahti teha, vajusid need ikka ja jälle kinni. Ta ei saanud üldse aru, kus ta on, ja esialgu ei tulnud talle ka meelde, kes ta üldse on. Ta teadis ainult, et ta on – on kusagil, on keegi.
„Kuidas te end tunnete?”
Joosep üritas vastata, et mitte kuigi hästi, kuid tema huulilt kostis vaid sosin. Mõne aja pärast tajus Joosep enda ümber toimuvat sagimist ja järsku aitas keegi ta püsti. Nüüd suutis ta ka oma silmad mingil määral avada, kuid sulges need taas, sest need ei näidanud talle peale häguse virvenduse midagi. Ta sai aru, et ta pandi mingi käru peale ja teda hakati kuskile viima. Seejärel jäi ta jälle magama.
Joosep ärkas uuesti, kui teda taas püsti tiriti. Mingid inimesed olid ümberringi, palju inimesi igal pool. Ta juhatati ühe voodini ja aidati pikali, misjärel ta järjekordselt uinus. Kolmandat korda ärkas ta mitu tundi hiljem selle peale, et keegi karjus talle kõrva:
„Tõuse üles, noormees, lõunasöök!”
Iseenesestmõistetavalt ajas selline kisa une pealt ja Joosep tõusis istukile, hõõrudes samal ajal oma uniseid silmi. Tema ees seisev kisakõri oli hallijuukseline kiila pealaega väikest kasvu vanem meesterahvas. Mees vaatas Joosepile oma kilavate silmadega otsa ja muudkui naeratas, ilma et oleks sõnagi lausunud. Käes hoidis ta pikka nööri, mille küljes rippus suur kollane nööp. Joosepile tuli ühtäkki meelde, kes ta ise on, kuid seda ei suutnud ta välja nuputada, kus ta on või kes on see veider kollase nööbiga vanahärra.
Lõpuks küsis Joosep mehelt:
„Kus ma olen? Kas ma olen surnud?”
„Looda ainult! Sa oled hullumajas!” vastas mees ja hakkas ise miskipärast naerma. Joosepile ei pakkunud teadasaamine, et ta hullumajas on, aga kübetki nalja.
„Miks ma siin olen? Kuidas ma siia sattusin?”
„Miks? Noh, ilmselt sellepärast, et sa oled hull. Siin on kõik hullud.”
Ootamatult kõlas naisterahva hääl:
„Ervin, jäta poiss rahule ja mine sööma!”
Ukseavas seisis suuremat kasvu heasüdamliku näoga keskealine naine. Algul silmitses ta Joosepit kaastundliku pilguga, siis ta naeratas ja lausus sõbralikul toonil:
„Tule palun kaasa! Ma näitan, kus on söögituba.”
Joosep järgnes naisele, läks söögituppa ja istus laua äärde. Ta võttis küll lusika kätte, kuid laual aurav hernesupp ei tundunud talle sugugi isuäratav. Tegelikult ei suutnud ta üldse toidust mõelda. Talle meenusid lumehelbed, Nirvana ja viskipudelid. Järsku mõistis ta, et ta peaks olema surnud. Ilmselgelt ta ongi, kuid seda ei oleks ta küll osanud arvata, et pärast surma satub inimene hullumajja. Või on hullumaja lihtsalt enesetapjate põrgu nimetus? See mõte kaotas ära viimsegi isu ja Joosep avaldas soovi uuesti magama minna. Seda talle ka lubati.
Voodisse heitnud, ei uinunud ta siiski kohe, vaid lasi oma pilgul veidi ringi rännata. Voodi, millel ta lebas, asus üsna avaras ruumis. Kokku oli seal neli puitvoodit, igaühe kõrval väike sahtlitega öökapp. Ruumi seinad olid beežikad ning toale andsid värvi vaid helerohelised kardinad. Ühes voodis tundus keegi magavat. Magaja oli endal teki üle pea tõmmanud ning polnud võimalik täpsemalt aru saada, kes ta oli. Teised voodid olid küll tühjad, kuid ajakirjad ja muu kraam öökappidel andsid märku, et tegelikult on kõik asemed hõivatud. Joosep sulges silmad, sest mis tähtsust sai olla sellel, mitme teise surnuga üks surnu peab ruumi jagama.
3
Õpetaja katkestas oma jutu ja kogu klass vaatas ukse poole. Sisenes tumedates riietes pikkade roosade juustega tüdruk, kes kõndis otsejoones oma laua poole ega lasknud ennast sugugi häirida sellest, et ta oma tulekuga teiste tööd segas.
Õpetaja lõpetas vaikuse ja lausus:
„Vanessa, tore, et sina ka aega leidsid siia tulla! Saad veel tervelt viis minutit kuulata, millest me siin räägime. Mis sinust niimoodi saab, kui sa koolis ei käi? Ilma hariduseta ei jõua sa mitte kuskile!”
Vanessa oli vahepeal oma musta-punasekirju õlakoti tooli seljatoe külge riputanud ja istet võtnud. Ta põrnitses oma telefoni, üritades aru saada, kas telefon on rikki minemas või on kõrvaklappidel midagi viga. Või siis rääkis õpetaja liiga valjult. Igatahes oli klapist kostev heli kuidagi liiga vaikne. Tüdrukul oli kombeks alati ainult ühes kõrvas klappi hoida, teise kõrva jättis ta aga vabaks. Mitte et teda oleks huvitanud, mida teised räägivad, vaid lihtsalt igaks juhuks.
Õpetaja kõndis Vanessa juurde, haaras tema käest telefoni ja küsis pahase häälega:
„Kas sa üldse kuulad ka, kui sinuga räägitakse?”
Vanessa nägu ei peegeldanud vähimatki emotsioonimuutust ja ta vastas ükskõikselt:
„Ma kuulasin küll. Kuhu ma peaksin tahtma jõuda? Ma ei taha sellist elu, kus ma pean mingit jama kuulama ja tuupima. Siis pean tööle minema, siis lapsi kantseldama ja lõpuks suren ikka ära. Mõttetu!”
„Ma arvan, et sind tuleks koolipsühholoogi juurde saata. Ma imestan, et seda pole juba tehtud!” teatas õpetaja, kes oli juba üsna pahane ja kelle põsed olid tusatujust punaselaiguliseks muutunud.
Vanessa vaatas korraks õpetajale otsa ja muigas.
„Sa veel naerad! Sul ei ole siin mitte midagi naerda! Ükskord, kui sa kuskil kaubamajas peldikuid küürid, vaat siis sa naerad!” tänitas õpetaja.
„Ma lihtsalt mõtlesin, et kui te punastate, siis on teie põsed päris ägedad kärbseseened.”
„Kuidas
