igavatesse ja mõttetutesse tundidesse minna. Niikuinii ei ole tegelikus elus kogu seda koolis räägitavat jama vaja.
Tavaliselt sõitis ta koju bussiga, kuid kuna sadas lund, siis otsustas ta seekord hoopiski jalutada. Nimelt armastas Vanessa vaadata langevaid lumehelbeid ja nautida krudinat, mida lumele astumine tekitas. Ühel tänavanurgal nägi ta meest, kes üritas parajasti oma sigaretti läita. Tüdruk astus ligi ja küsis suitsu ning mees ulataski talle lahkelt ühe. Vanessa ei olnud igapäevane suitsetaja, kuid vahel tundis ta lihtsalt vajadust ühe sigareti järele. Suitsu pahvides jalutas ta aegamisi edasi, sest kiiret polnud tal ju kusagile.
See maailm oli Vanessa meelest oma pideva tormamisega väga haige ja tema ei tahtnud olla sellise maailma osa. Tema aeglane jalutuskäik oli justkui protest arutu tormamise vastu. Kõik tema ümber kiirustasid kusagile. Mõned ei kannatanud ära oodata isegi rohelist foorituld ja üritasid autode vahel põigeldes kiiresti kuidagi teisele poole teed jõuda. Iga natukese aja tagant kostis autode signaalimist. Mõni inimene tormas nii, et ei pannud oma nutitelefonis surfates tähelegi, kuidas ta teisi müksas, mille tagajärjel need libastusid ja kukkusid. Tormajaid see ei huvitanud, nad olid omas maailmas ja neile ei tulnud isegi mitte pähe tagasi vaadata. Kõik, mis jäi selja taha, polnud enam nende probleem.
Vanessale tundus teda ümbritsev maailm elavate surnute maailmana, või siis hoopiski mingi robotite maailmana. Kas inimesed siis ei saa aru, et nad võivad ju joosta, aga kõiki ootab ees sama lõpp? Kas nad teavad, kuhu ja miks nad tormavad? Ühtäkki tundis ta põlastust selle maailma, selle organiseeritud elu vastu. Kõik on ette ära planeeritud – lasteaed, kool, töö, abielu, lapsed, vanaduspõlv, surm –, ilma et inimene ise saaks millelegi kaasa rääkida. Inimesed ei tundunud Vanessale kuigi õnnelikud ja olid tema meelest nagu elavad laibad. Kas siis sellisel elul saab üldse mingi mõte olla? Võib-olla oleks hoopis mõttekam surmale eelnevad eluetapid vahele jätta?
Lõpuks jõudis Vanessa ühe paneelmaja juurde, astus trepikotta ja seejärel sisenes korterisse. Uksest sisse astunud, tundis ta, et vähemalt see korter kaitseb teda nõmeda maailma eest. Ta viskas koolikoti esikusse ja läks oma tuppa, kus ta muusika valjult mängima pani. Seejärel viskus ta voodile ja mõtles, kui hea oleks, kui saakski igavesti nii jääda: tema, voodi ja muusika. Kõige parem oli muidugi see, et mitte kedagi polnud kodus: vanemad olid tööl ja vend koolis. Selliseid päevi ei olnud kuigi palju.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
