vaatan, mis teha annab, emake.”
“Ma teadsin, et sa aitad. Ma ütlesin Irinale, et ärgu muretsegu, sest minu poeg suudab alati asjad joonde ajada.”
Mees lubas varsti külla minna, jättis hüvasti ja lõpetas kõne. Seejärel otsis ta Internetist infot Spencer Holdingsi ja Cal Spenceri kohta. Cal oli kauge sugulane, kellega ta oli ainult korra kohtunud, kui tema oli kümnene ja Cal alles vastsündinud. Vanemad tõid Cali Venemaale, et teda seal ristida.
Tundub jah, et Cal on heale järjele jõudnud. Paistab, et ta on kinnisvaraäriga varanduse kokku ajanud. Ja veelgi huvitavam on see, et ta üritab ladudega äri alustada. Käputäis strateegilistes kohtades paiknevaid laohooneid üle kogu Inglismaa. Võib-olla saaksid nad vastastikku kasulikud olla.
Ta saatis meili teele ja palus usaldusväärsest allikast Cali kohta põhjalikku taustauuringut. Ta ei teinud kunagi äri inimestega, kelle tausta ta eelnevalt põhjalikult uurinud ei olnud, olgu siis tegu pereliikmete või võõrastega.
“Sisse,” vastas ta koputusele.
Ivan, üks tema sekretäridest, seisatas ukselävel. “Härra, koolinõukogu võttis meiega ühendust ning uuris, kas te olete nõus neile palutud koguse suhkrut kohale toimetama.”
Tsernyakov surus lõualuud kokku. “Kui olen, siis annan neile ise teada.” Nende kannatamatus solvas teda.
“Vabandust, härra.” Mees kummardas. “Nad kinnitavad, et sellega on kiire.”
Mida oleksid nad teinud? Teise varustaja juurde läinud? Keegi ei suudaks hankida neile sellist kogust, mida nad vajasid. Ta isegi ei olnud kindel, kas see võimalik on. Kui oligi, siis tema oli ainus, kes sellega hakkama saaks, ja nad teadsid seda.
Nad pakkusid talle märkimisväärset summat, kuid ta ei olnud valmis nendega äritsema, enne kui ta oli täiesti veendunud, et tegemist ei olnud lõksuga. “Koolinõukogu” oli ühe uue fanaatilise terrorismirühmituse koodnimi, mis tegeles treeninglaagrite organiseerimisega. Neil olid auahned kavatsused, kuid siiamaani veel ühtki tulemust. “Suhkur” oli koodnimi kõigele, millega Tsernyakov neil päevil kaubitses. Koodnimi oli hädavajalik maailmas, kus jälitustegevusest oli saanud omaette kunstiliik. Siiani ei olnud keegi suutnud teda milleski süüdistada, ning ta tahtis, et see nii ka jääks.
“Nad saavad vastuse, kui ma valmis olen.”
Auto peatus maja ees ja Tsernyakov nägi tuttavat valget maasturit ning sellest väljuvat Peterit. Seejärel avanes juhi kõrvaluks ja sealt astus kruusale Peteri abikaasa Sonya.
“Tänan, härra.” Ivan lahkus toast, sulgedes enda järel ukse.
Mobiiltelefon helises ja Tsernyakov vastas kõnele, samal ajal jälgides, kuidas Alexandra auto tagaistmelt välja hüppas. Kahekümneselt oli Peteri tütar kaunitar. Küll aeg lendas kiiresti. Ta mäletas, kuidas tüdruk oli väiksena ta põlvel kiikunud.
“Ta saabus, härra.”
“Ma näen seda isegi,” nähvas Tsernyakov telefoni. Peter oli pere kaasa võtnud. Võib-olla arvas ta, et niimoodi pääseb karistusest, saab neid kaitsekilbina kasutada. Valesti arvas. “Viige nad tehasesse.”
“Just nii, härra.”
Tsernyakov nägi, kuidas ta mehed eemal seisva hoone poole osutasid ja kuidas Peter võpatas, naised aga kõhklemata edasi liikusid. Tuhanded tonnid suhkrupeeti seisid hunnikus konveierlindi kõrval, millega neid üles tehasesse veeti, kus neid puhastati ja seejärel mahlakaks massiks tambiti. Hetkel meenutasid nad väikseid mudaseid palle. Lapsena oli ta vahel koos sõpradega nendega tagaaias vutti tagunud.
Ükskord, kui ta otsis suhkrupeedikuhjast palliks sobivat kera, leidis ta kaks inimpead. Peedipeast need palju ei erinenudki, sest olid konveierilindile sattudes üleni mudaga kaetud. Tema isa oli tollase tehaseomaniku töödejuhataja. Tsernyakov kasvas üles seda äri tundma õppides.
Edu saladuseks oli hea haridus. Ta uskus sellesse. Seepärast pidid tema lapsed, kui kord suureks saavad, lääne parimatesse ülikoolidesse õppima asuma.
Ta vaatas kalendrit ja planeeris päevakava, taustaks lakkamatu rahustavalt vaikne masinate müra. See hakkmasin oli hirmuäratav seade, mis võis ükskõik mille vaid mõne minutiga pulbriks jahvatada.
Peter ei oleks tohtinud Yokoffiga äri teha.
Tsernyakov hõõrus nina. Ta pooldas Vana Testamendi stiilis kättemaksu. Kui keegi sind reetis, ei tapnud sa ainult teda, vaid ka tema perekonna ja loomad, seejärel põletasid ka tema vara.
Ta tahtis, et see oleks tema vaenlastel lõpuni selge – keegi ei jäänud ellu, kui olid teda petnud.
Teine peatükk
Ema oli tal külas.
“Anna andeks, kallis.” Ta kandis oma lihavõttekübarat. Septembris oli see üsna kummaline. Ilmselt oli ta juuksed jälle lühikeseks lõiganud – ta tegi seda aeg-ajalt hetkelise tuju ajendil –, sest kübara alt ei paistnud ühtki helepruuni lokikest.
Ta oli sale nagu alati, ainult näost oli vanemaks jäänud. Carly arvates isegi liiga palju. Millal nad viimati teineteist nägid?
“Kõik on hästi,” ütles ta emale. “Mul on samuti kahju.” Ma igatsesin sinu järele. Ta ei öelnud seda ega küsinud ka, kus ema olnud oli.
“Külastusaeg on lõppenud. Kõikidel vangidel palun rivistuda ülevaatuseks,” kostis nõudlik hääl pea kohal olevast kõlarist.
Ei. Veel mitte. Ta haaras laua servast kinni. Tal oli veel nii palju öelda, kuid ei leidnud selleks õigeid sõnu. Ta ei osanud ennast hästi väljendada. Kas ema ikka teadis seda?
“Hoones on pomm. Plahvatuseni on kuuskümmend sekundit.” Sel korral karjus päris inimene, mitte valjuhääldi.
Ta pööras näo uuesti külastusruumi valvurite poole, kuid need kadusid pimedusse.
Järgmisel hetkel äratati Carly keset ööd üles – ta oli üksinda vangikambris. Esimeste sekundite jooksul mõistis ta, et ema oli tegelikult juba aastaid tagasi vähki surnud. Selle teadmisega üleskerkinud emotsioone segati järsult, kui uks löödi pauguga vastu seina lahti.
Carly alles unesegane aju nägi suurt vaeva, et reaalsusesse naasta ning lihased olid ootamatust mürast pingul. Ta suutis vaevu eristada talle lähenevat mehekogu. Vaistlikult tõmbas ta pea õlgade vahele ning tõstis käed kaitseks üles.
“Välja! Välja! Plahvatuseni on kuuskümmend sekundit.”
Sel korral jõudsid sõnad naisele lõpuks kohale ja ta sööstis voodist välja, süda peksis, veri kohises kõrvus. Välja! Välja! Käsk tagus peas edasi, kui ta keha kabuhirmus edasi põrutas.
Enne kui ta ukseni jõudis, astus mehekogu talle tee peale ette. Ta tõukas naist tagasi.
“Lase mind mööda!” Carly rühkis edasi ja andis mehele käega hoobi, et teda teelt kõrvale lükata.
Mees ei liikunud paigast.
“Miks sa seda teed?” Kes see oli? Kas Burge? Valvur oli teda algusest peale vihanud. Kas ta siis ei mõistnud, et kui nad siit ei lahku, saavad nad surma?
Carly
