mõtles naine ja aeglustas sammu, siis aga tõmbas mees teda õlast tagasi – ilmselgelt reaalsus. Carly pööras ümber, et võidelda.
“Lõpeta, Burge! Mida sa teed?”
Mees ei vastanud, vaid viskas naise vastu seina ning lõikas tal tee ära. Mees hoidis midagi vasakus käes, sõrmed olid mingi väikse eseme ümber kokku surutud, kuid Carly ei suutnud seda tuvastada. On see käsigranaat? On ta peast põrunud?
Naine puges mehe käe alt läbi, virutas talle jalaga külje pealt põlve pihta ning jooksis kuis jalad võtsid, nüüd juba täiesti ärkvel ning meenuma hakkas ka tema asukoht. Koridori lõpus pööras ta paremale, läheduses oli kuulda raskete saabaste põntsumist kahhelpõrandal.
Carly jooksis trepikotta ning hüppas astmetest alla. Siis jõudis ta väljapääsuni, viskus metallukse vastu ning taarus välja sajusesse öösse hoonest eemale. Mees oli tal kannul.
Laternate valguses nägi Carly nüüd mehe nägu ning lõpetas jooksmise, toetas käed põlvedele ning tõmbas hinge. Ta kirus meest, kes ta ees seisis ning teda süngelt põrnitses, seljas must T-särk ja mustad sõjaväepüksid.
“Kuuskümmend üks sekundit.” Stopper käes, astus Nick Tarasov edasi, kuni tema roomiku ninad puudutasid Carly paljaid varbaid. “Sa oled surnud.” Mehe häälest kostis põlgust, pilk sama kõrvetav kui valu, mida naine tundis õlas, mille ta oli just hetk tagasi vastu raudust ära löönud.
Keri põrgusse. Carly süda tagus ikka veel metsikult. Kuigi ta seesmiselt värises, ajas ta end sirgu ja vaatas mehele silma, jättes valutava õla masseerimata. Ta ei tahtnud, et Nick aru saaks, kui segadusse oli ta Carly tegelikult ajanud.
Tibutas õrnalt ja keha igatses sooja teki järele. “Kas ma võin nüüd tagasi voodisse minna, kui sa piisavalt lõbutsenud oled?”
Mees kummardus, kuni oli naise näoga kohakuti, ilme karm. “Öine treening,” ütles ta, seejärel karjus kõigest kõrist: “Takistusrada. Hakka liikuma, sõdur!”
Praegu? Rada oli üks suur mudaauk. “Ma olen paljajalu.”
Mees osutas peaga kõnniteele hoone kõrval.
Tema saapad ja sokid lebasid korratult asfaldil. Mees oli need ilmselt aknast välja visanud, kui oli naise toast välja ajanud. “Liiguta! Liiguta! Liiguta!”
Ta korjas jalanõud üles ning sikutas need endale jalga, siis suundus silmapilkselt jooksuraja ja selle taga asuva takistusraja poole ning alustas jooksmist vihmast libedal murul.
“Kiiremini!” Nick möödus temast, pööras ümber ning sörkis pingutamata selg ees edasi.
Et sa kärvaksid. Carly pingutas veel rohkem.
Miks oli ta küll arvanud, et tal oli pööraselt õnne, kuna lasti naistest esimesena välja? David Moretti soovitas ta advokaadil apellatsioonikaebus esitada, mis kiiresti rahuldati. Anita jäeti karistust lõpuni kandma. Homme oodati ka teda siia, FBI treeninglaagrisse Quanticos, Virginias. Gina ja Sam vabanevad tingimisi järgmisel nädalal mõnepäevase vahega.
Carly sai teistest kaks nädalat varem vabaks. See aeg ei tähendanud aga sugugi kaht nädalat vabadust, sest ta istus Quanticos luku taga nagu vanglaski. Lisaks andis Nick Tarasov, see südametu tõbras, endast parima, et Carly surma saaks.
Carly komistas, kuid sai tasakaalu tagasi ning jooksis edasi.
“Keskendume nüüd esimesele etapile, andes endast parima, et see saaks läbitud,” lausus Nick. See paistis siia jõudmisest alates olevat mehe mantra. Kas Nick kujutas ette, et peale kätekõverduste õpetab ta naisele ka elutarkusi?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
